„Pange valged sussid jalga. Kilesussid. Õmblus käib ettepoole. Ei, mis te seal seisate, etendus on siinpool. Kohe varsti saab sisse. Kõndige toolide ääri mööda.“

„Kas toolide peal?“ küsib keegi.

Kadri Noormets istub oma mono-autorietenduse eel sissekäigu juures ja jagab kilesusse. Selge, et energia ja elaan on üleval, samas on Noormets jumala cool. See balanss – argisus ja ülev energia läbisegi – iseloomustab kogu etendust, mis räägib, justkui räägib eestlaste väljarännust Brasiiliasse 1920. aastatel.
Minu jaoks räägib etendus hoopis Kadri enda loomingulisest rännust ja see on mulle isegi huvitavam, kui 3400 eestlase väljaränd Brasiiliasse. Kui ma sest tahan sotti saada, eks uurin.

Kadri Noormets õppis tantsu Tallinna Ülikoolis, tegevuskunsti Kunstiakadeemias, draamakirjutamist Drakadeemias ja sai Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistlusel kolmanda koha ja kuigi ja kuna ta korduvalt lavakasse õppima ei saanud, siis asus seal õpetama. Tõotatud maa otsingud missugused.
Eesti Vabariik 100 raames etenduva Sõltumatu Tantsu Lava tüki jaoks on Kadri lasknud ehitada imposantse mäe (Brasiilia ikkagi), kust ta alla liugu laseb ja mille otsas rahulikult ja kiirustamata vannis käib, mida publikum kannatab, sest ega pingil istudes pole teha midagi muud, kui ette kujutada, kuidas tantsijanna seal ülal end vannitab. Kuigi näha pole midagi. Pole paha leid.

Ma pole varem näinud taolist triviaalse kõnepruugi, olemasolemise ja tugeva kontsentratsiooni vaheldust. Kohati on see groteskne, kohati ajab segadusse. Aga igav igatahes ei hakka. Kui ihu ja hingega ollakse asja juures, siis see töötab alati. Siis on järelemõtlemisekohti enese jaoks. Et kuidas ja miks ma omi asju ajan.

Mulle salvestus hulk motiive sisse. Alguse hingesügavusest tulnud röginad, kui ma ei saanud aru, mis tuleb esineja seest ja mis lindilt. Arusaamatu natüürmordimaali sisse tassimine. Ja seda veel kaks korda järjest. Imponeeris, et arusaamatust ja klaari mõtet oli doseeritud üsna parajalt ja vahele antud hingamisruumi publikut mängu võttes.

Ei oska mina arvata, mis on tõotatud maa, kuhu Kadri Noormets liigub. Arvatavasti ta isegi ei oska (igaks juhuks küsin talt kohe järele).

Sõltumatu Tantsu Lava tantsuetendustes on enamasti võimas jõud sees. Aga puhta tantsupraktikaga inimesed ei kipu kõnelema või laulma või pilli mängima. Kui suudetakse aga taolist kompileerida (uh, kui vastik võõrsõna, öelge parem. punuda? - VV), siis saab tulemus mitmekesisem. Ja küllap on ka hea, kui segi on dramatismi ja koomikat. Peaasi, et oleks siiras.

Eriti peen oli, kui Kadri Noormets arendas publikuga flirtides mõttekäiku, et publikuga rohkem ei flirdi ja andis tõotuse seda mitte teha – jättes samas ometi endale reservatsioonid ja tagauksed valla.