Teise raksuga vaatasin nelja kooli teatritudengite ühiskapustnikut Vanemuise suurel laval (lavastatud festivali jooksul festivali jaoks) – "Piiri peal ehk nii me oleme" ja kadrinoormetsa ja Diego Agullo kontseptuaalset liikumistükki "formlessly yours".

Kapustnik ehk suurema seltskonna väikestest (valdavalt lõbusatest) etteastetest kokku keevitatud etendus on raske žanr. Kuskil aastalaadal hea õlle kõrvale vahtida on lihtne, aga toolil istudes ja mitu tundi ilma läbiva loota noorte kollaaži jälgida... no siis peab jälgitavaid armastama. Eriti kui laval on näitlejate kõrval ka teatriteadlased ja kunstnikud.

Aga kes teatritudengeid ei armastaks. Isegi kui neil pole jagada küpset tarkust ja mitmekihilist mängu, on värskus trump, mida peagi pole neil enam kuskilt võtta. Miks mitte siis seda ära kasutada.
Ja kas pole vahva, et korraks võeti ja seoti kogu see põlvkondlik teatritegijate kamp kokku. Kui ka laval oli vaid kapustnik, ehk sõlmusid lava taga (proovides) suhted, mis alles hakkavad idanema ja vilja kandma. Hm, kas eri koolide teatritudengid aasta jooksul koos laagreid või workshop'pe teevad? Korraldaja Margus Kasterpalu viitab festivali eelraamatu avaartiklis, et vähemalt koos juttu ajamas on nelja kooli teatritudengid korduvalt käinud. Kapustnik on tõestus, et jutt pole jäänd vaid jutuks. Aga ehk tekivad kooslused, mis liiguvad kaugemalegi.

Vahtisin asja koos tütar Susannaga. Ja me mõlemad oleme läbikukkunud teatritegijad või näitlejad. Sann tegi mitut sorti kooliteatrit, aga lavakast jäi välja nii Tallinnas kui Londonis. Mina lõpetasin lavaka ära, aga jäin teatrist välja. Ja mul oli Vanemuise saalis tunne, et meiesuguseid, kel on mingi isiklik side mõne teatrikooliga või teatrikoolis käinuga, oligi saal täis. Otse minu ees istus Härmo, minu õpetaja teatrikooli ajast – ja filmis kogu tükki! Seega oli saalis parim ja tänulikem publik koolitükki vaatama.

Aga kirjeldada pole eriti midagi. Oli liikumise peale tehtud sketše, oli teises pooles tekstilisi. Oli libastumisi naljaviskamisega (ja hea, et noid sketše välja ei kärbitud, las olla natuke piinlik ja naljategemine ongi peen asi). Oli enesevaatlust ja irooniat. Oli pikk paroodiaoopus "Kevade" teemadel.

Kuraator Peeter Raudsepp ja korraldaja Margus Kasterpalu olid lõpus nii vunki täis ja nooreks muutunud, et hõikasid üle valgeks tehtud saali teineteisele repliike ja kargasid lavale. Ja kummardamas oli sadakond üliõpilast. Tol hetkel ei tulnud pähegi, et kuhu nad kõik lähevad ja mida tegema hakkavad. Ükskõik kuhu. Teatriharidus on tore mitmekülgne haridus. Oli juba nõukaajal. Selle pinnalt võib teha ehk rohkem erinevaid asju, kui mõne muu stuudiumi baasilt. Ja kena, et teatriisu jätkub, siis jätkub ka vaatajaid (nagu mina ja Sanna) ja teater saab iseend taastoota.
Veider küll, ilma lugejata saab kirjandust teha, aga ilma publikuta pole teatril nagu mõtet.

"formlessly yours" oli ideede läbijalutamine laval. Mängiti kipspeadega. Lasti neil omaette filosofeerida (kipspea toob kohe meelde antiikfilosoofid), aeti neid tülli ja lepitati, ehitati ühiskonda. Kraabiti kipspea ninaga hõõrutades kiriku otsaseinalt krohvi nagu vanajumal otsiks savi, et inimest teha, lahustati see lubjaveeks ja setitati veest uuesti savilubjakäkk, mida loobiti sinna-tänna ja mis virutati lõpuks hoogsalt vastu ülikooli kiriku seina.

Aga kõige taga oli filosoofiline mõttemäng inimkonna saatuse ja mõttearenguga. Ja kuna kadrinoormets ja Diego Agullo olid ise jalutamisetenduse ajal oma mõtetest haaratud, siis kannatas vaadata. Vist on õige, kui mõtted tegevuse taga on selged, samas pisut poolikud, lõpetamata ja neid mõeldakse mängu ajal edasi ja juurde, siis on ka liikumine pingestatud ja on mida jälgida, kui ka aru ei saa.

Ja kuidas saakski lõpuni aru saada liikumisetendusest, mida kannab filosoofiline mõte.

(Mul on kahju, et ma ei näinud publiku lemmikut, Ivar Põllu tükki "1987", mis pidi olema midagi sarnast, kuigi ma kahtlustan, et seal on liikumist kandev mõte rohkem seotud emotsiooniga kui filosoofiat tudeerinud Agullol ja emotsioon ja tundesuhted tulevad muidugi pantomiimi puhul publikule paremini kätte, kui filosoofia.

Samas kui ballett on üks suur tundlemine, läheb see tihti kiiresti igavaks. Nii et hea lahendus tundub olevat kuskil vahepeal. Natuke oskuslikku tantsu, natuke logedat liikumist, natuke mõttearendust ja portsuke emotsiooni ja suhet ja vaba improvisatsiooni läbikomponeeritud liikumise sõlmkohtadesse.

Ja vist on hea, kui on lavastaja. Raskem on ise tantsida oma tundeid ja mõtteid ja lavastada end kõrvalt nägema, on oht, et asi kisub liiga egotripiks – milles "formlessly yoursi" tegelikult süüdistada ei taha, kuigi seal just lavastati oma liikumisi.

Mida võinuks ehk julgemalt kasutada: laval olid tantsijanna ja filosoof. Neil võiks ju olla tiba erinev mõtlemine ja liikumine, suhe teineteisesse. Praegu tegutsesid filosoof ja tantsijanna võrdse tandemina. Aga ju siis esinejad inimestena seda ongi. Ja tahtsid jääda iseendaks, mitte võtta ja võimedada rolli.