"Teen komplimendi lavastaja Eili Neihausile, kes sellise legendi üldse julges ette võtta," lausus Kordemets. "Tunnistan, et läksin alguses teatrisse teatud hirmuga, aga ta on leidnud tükile analoogi ka tänases päevas: kui enne oli ühiskond katkine, siis nüüd on inimesed katkised."

Ka aastaid tagasi Vanemuises McMurphyt kehastanud Hannes Kaljujärv tunnistas, et Rakvere teater on väljakutsega hiilgavalt hakkama saanud. "Ega neil kerge ei olnud, sest tekst on ikkagi omas ajas, 1960ndates, aga oma dramaturgia ja konfliktid töötavad ka nüüd." Peaosas kõneldes märkis ta, et seal on, mida mängida – see on mässaja osa.

Kordemets lisas, et kui algkujul ja aastate eest oli McMurphy oportunist ja revolutsionäär, siis tänapäeval oleks tal mitu diagnoosi ning kui ühel teatril on kasutada niisugune näitleja nagu Üllar Saaremäe, siis tulebki teda McMurphyna rakendada ning kiitis ka noore näitleja Märten Matsu peaaegu sõnatut rolli Martinina. Samas tunnistas ta, et pisut segas teda Rakvere etendusse sisse kirjutatud seksuaalne pinge peaosalise ja õde Ratchedi vahel. "See suhe ei hakanud tööle. Ratched ei olnud kurjuse kehastus, vaid süsteemi tööriist," põhjendas ta.

"Käopesa" esimeses, Noorsooteatri versioonis kaasa teinud Jüri Aarma nentis, et Tõnu Kargi kunagine McMurphy oli protest režiimi vastu, hilisem Kaljujärve kangelane protest masinavärgi vastu ning Saaremäe samas rollis leiavad oma koha peategelase samaaegne konflikt ja armastus õde Ratchediga.