Saaremaa ajakirjanik Mehis Tulk on valmis saanud suure tööga. Kirjastuses Varrak ilmus septembris tema mahukas, 460-leheküljeline romaan „Foogt. Taeva ja maa mõrsja”. Tegu on ajalooromaaniga, mis viib lugeja 14. sajandi keskpaiga Saaremaale. Seiklused hakkavad hargnema vahetult enne Jüriöö ülestõusu ning kulmineeruvad selle puhkemisega saarel. Kuid sellega lugu ei lõpe – raamatu kaanel ongi pealkirja all kirjas „Esimene raamat” ning nõnda katkebki suur seiklus kõige põnevama koha peal. Tõsi, ajalooteadlik lugeja võib paljude arengute kulgu ja tegelaste saatust ette aimata, aga ikkagi – autor on piisavalt osav ja teemas sedavõrd vabalt orienteeruv, et fabuleerimisruumi jätkub. Ja jagub ka tegelasi.

Osa neist on ajaloolised, teised välja mõeldud, kuid nad kõik haakuvad omavahel hästi ning Mehis Tulk suudab oskuslikult täita ajaloo valgeid laike üsna veenvate väljamõeldiste ja oletustega ning pakkuda sündmuste tõukejõuks välja isiklikke, esmapilgul tühiseid ja väikseid, ent inimlikult mõjuvaid sündmusi.

Raamatu pealkiri on küll „Foogt”, kuid Pöide foogt Arnold – üks romaani ajaloolistest tegelastest – pole sugugi ainus peategelane. Ta polegi otseselt selle käivitaja, kuigi üks tema otsus osutub saatuslikuks. Alapealkiri on „Taeva ja maa mõrsja” ning sellele kirjeldusele vastab teoses kaks tegelast, kuid kumbagi ei saa nimetada keskses peategelaseks. Sest sellist lihtsalt polegi. Raamatus on olulisi kujusid palju. Autori pilk peatub kord ühel, kord teisel, muutuvad ka tegevuskohad ning see kõik hoiab mahukat romaani kogu aeg käigus. Hetkekski ei hakka igav.

Tegu on kahtlemata ka programmilises mõttes ambitsioonika ettevõtmisega – Mehis Tulk tahab oma kodusaare ajaloo lahti kirjutada, teha seda korraga inimlikult, kaasaelama kutsuvas võtmes ning samas esitada ka ajaloofilosoofilise või isegi ajaloopoliitilise vaate. Mida see tähendab? See tähendab seda, et Tulk mitte lihtsalt ei jutusta seikluslikku lugu, vaid tal on ka üht-teist öelda ajaloo kohta. See osa raamatust tekitab vahest kõige rohkem küsitavusi, kutsub autoriga vaidlema ning tema vigadele tähelepanu juhtima. Vigu siin tõesti on. Mitte palju, aga mõned neist on üsna tõsiseid. Pean silmas eelkõige ladina keelt ja kiriklikke toiminguid puudutavat osa.

Keskajast rääkides ei saa kummastki mööda ning seda imelikum on, et autor ei tee vahet kreeka ja ladina keelel – kyrie eleison tähendab siiski „Issand, halasta!” kreeka, mitte ladina keeles, nagu raamatus mitu korda väidetakse. Ning ite, missa est ei tähenda „Minge, missa on lõppenud” nagu öeldakse leheküljel 123, vaid see tähendab lihtsalt „minge, see on läbi”. Pisiasi, millest olulisem on tõik, et keskaegse missa lõpus enamasti üleüldse nii ei öeldud. Siis kasutati üht teist vormelit. See kõik on Vikipeediast leitav info.

Mida Vikipeediast ei leia ja mis ongi ajaloofilosoofilise arutelu koht, on rahvustevahelised suhted keskajal. Kui Mehis Tulgi teoses kaalub üks saksa soost noor aadlimees paluda ühe Saaremaa vanematütre kätt, siis häirib teda asjaolu, et viimane olla matsisoost. Ehk siis tajub ta rahvuslikku barjääri. Kahtlane, äärmiselt kahtlane. Ütleme nii – iga algaja kolonisaatori käsiraamatus on kirjas, et mõistlik on naituda koloniseeritava ma eliidi tütardega. Pole kahtlust, et seda tehti ka Eestis. Ja rahvusküsimus ei mänginud seejuures säärast rolli, nagu Mehis Tulgi romaanis, kus just sakslaste ja eestlaste omavaheline hõõrumine käivitab Jüriöö.

Tegelikult on neid asju ka põhjalikult uuritud ning juba aastakümnete eest demonstreerisid Paul Johansen ja Heinz von zur Mühlen Lääne-Saksamaal ilmunud, seal asunud Tallinna linnaarhiivi dokumentidel põhinevas uurimuses sakslaste ja mittesakslaste suhetest keskaegses Tallinnas („Deutsch und Undeutsch im mittelalterlichen und frühneuzeitlichen Reval”; Böhlau 1973), kuidas rahvus, keel, ühiskondlik staatus ja religioon moodustasid keskaegse inimese maailmapildis tänapäevast väga erineva terviku, mida oleks naiivne taandada pelgale rahvusküsimusele. Just seda aga Mehis Tulk teeb. Selles mõttes jätkab tema „Foogt” rahvusromantilise ajalookirjutuse traditsiooni.

Küsitavate pisiasjadena võib veel nimetada kahekäemõõkade nimetamist – jah, kahekäemõõgad olid 14. sajandi keskel juba laialt kasutusel, kuid kindlasti mitte ratsaväerelvadena, misttõu mõjuvad need ordurüütlite sadulas rippuvatena anakronistlikult. Ka tundub keskajal kahtlane arseeni kasutamine rotimürgina. Toona oli see siiski vahend metallide värvimiseks, samuti pruugiti arseeni valuvaigistina. Liiati on raske ette kujutada, et kõikvõimalikest koduloomadest ja -lindudest kubisevasse Pöide ordulinnusesse oleks võidud külvata rottide vastu arseeni juba kasvõi sel põhjusel, et kaasnevad kahjud olnuks ulatuslikud.

Küsitavustele vaatamata on Mehis Tulgi „Foogt. Maa ja taeva mõrsja” võimas saavutus. See on tõsine ja korralik ajalooromaan, mis lummab lugejat põhjalikkuse ja rikkusega. Raamatu lõpust saame teada, et autor kirjutas seda neli aastat – 2012 kuni 2016. Tuleb vaid loota, et järgmine osa ilmub rutem!