Kolmas pilt. Tantsumaratoni 84. päev. 1934

Suur korvpallisaal on tundmatuseni ümber ehitatud. Vimplite ja prožektoritega kaetud kõrge lae all on publikutoolid paigas, ent platsi servades on piirded, vabastades keskpõranda vaikselt kõikuvatele, isegi tuikuvatele tantsupaaridele, selgadel numbrid. Korvi all on eraldi tõstetud ja piiratud bändiala, kohtunikulaua asemel terve staap, mille üle kõrgub valitsevana suur papist silt "Tantsitud tunnid – 2036". 2036 tundi on tantsitud.

Kõlab gong ja valgetes kitlites medtöötajad kärutavad sisse kuusteist välivoodit. Tantsimise katkestanud inimvared aidatakse/pakitakse õhtujuhi ergutushüüete ja teadaannete saatel vooditesse. Varem olid osalejatel publiku silma alt eraldatud meeste ja naiste puhkealad, aga nüüd on vaja huvi üleval hoida ning puhkus – praktiliselt kõik tegevused üldse, nagu hambapesu, habemeajamine, kirjavahetus perekonnaga jne – tuuakse vaatajate ette. Kiirabinurgakesele on võimalik eriti suurte vigastuste puhul kardinad ette tõmmata, aga valdavalt hoitakse selle klaasist seinad avatuna, sest kõik paistes pahkluud, kõik vermeis tallad, kõik magava partneri vinnamisest paigast läinud seljad hoiavad rahva huvi ja empaatiat.

Vaatajate vahel liiguvad suupistemüüjad, tühjale pingile saabub perekond ning võtab lahti piknikukorvi. Päris mitmed rüüpavad põuepläskust midagi. Inimesi voorib juurde – on algamas õhtune, meelelahutuslikum ja populaarsem maratoni osa.

Signaal kostab uuesti. 10 minutit puhkust on läbi. Õhtune publik ei hooli niisama tuikumisest, nemad tahavad tantsu, mis on tantsu moodi. Hakatakse väsima ka aeglasest võistlusest välja kukkumise tempost – põnevust on vaja juurde, mõistab õhtujuht. Nii koostatakse välkülesannete ring: üks tants partneri külge teibituna. Üks tants kinniseotud silmadega. 10 nö staadioniringi jooksu. Märja rätikuga vastu kõige kurnatumate tantsijate sääri. Niisama laiskade peale karjumine ja nende mõnitamine. Või võiks ka täna korraldada mõne tantsupaari vahel pulma, kuigi eelmisel nädalal just üks oli?

Tantsumaraton on 1920ndatel vastupidavusrekordi purustamise ideest sündinud ja II maailmasõjani kestnud üsna keerukaks meelelahutusürituseks arenenud võistlusformaat. Reeglid on üldjoontes: 45 minutit "tantsu" vaheldumas 10-15 minuti puhkuseajaga. Põlvedega maa puudutamine võrdub kaotusega ja tantsija elimineeritakse. Võisteldakse paarides, partnerist ilma jäämisel on lubatud platsilt leitud uue üksikuga paar moodustada. Üksteise najal tukastamine on lubatud. Võistlejad saavad 3 korralikku toidukorda ja 4 vahepala päevas, ent peavad süües jätkama keharaskuse kandmist ühelt jalalt teisele. Suur osa võistlejatest on siin lisaks auhinnaraha lootusele just kindla toidulaua ning katuse tõttu. Ka publiku vahel loositakse välja toidukotte... Majanduskrahh on jätnud juba tuhandeid üle riigi tööta ja koduta, paljud on oma elu madalaimas seisus.

>

Üsna kiirelt taipavad õhtujuhid ja ürituse korraldajad, et kõigest tantsulise vastupidavuse demonstreerimine ei ole piisavalt haarav – olulisuseks saab sündmuse meelelahutuslik mõju. Kutsutakse külalisesinejaid ja kuulsusi, fabritseeritakse pooltõsielulisi sündmusi platsil (tülid, armulood, pulmad). Publikule püüakse luua isiklikku seotust võistlejatega – müüakse tantsupaaride meeneid, postkaarte, sponsorlusi, toimub kirjavahetus vaatajate ja tantsijate vahel. Pealtvaataja saab tellida osalejatelt ka eriülesandeid, kindlaid füüsilisi trikke või vahevõistluseid, millega üldist tantsimist ilmestatakse.

Maraton kestab sageli pikki kuid ja sellele on iseloomulik sadismi ja massohismi õhkõrn piir. Kas vaataja tuleb nendel rasketel aegadel saali, et näha kedagi kannatamas rohkem kui tema ise? Tantsumaratoniga käib kaasas jonnakus ja lootusrikkus, otsusekindlus ja rumalus, atleetlikkus, huumor, viisakus ja madalus, väsimatu vastupidavus ja rampväsimus. See on ühtaegu eneseflagellatsioon ja darwinismi kehastus. Ja kas pole mitte vastupandamatult tuttav selle tänapäevade telemängude ja tõsieluseriaalide tüüpi filosoofia?

Kirjandus:
Farrell, J. T. 1993. The Dance Marathons. – MELUS, vol. 18, nr. 1, lk. 133-143.
Martin, C. 1994. Dance Marathons: Performing American Culture of the 1920s and 1930s. University Press of Mississippi.