Madli Teller. Tantsuhullus viies pildis. 4. ja 5. osa ({{commentsTotal}})

30. novembril esietendus Sõltumatu Tantsu Laval Joanna Kalmu kontsert-tantsulavastus „VIVA LA VIDA kuni surm meid lahutab“, mis on inspireeritud eelmise sajandi tantsumaratonide nähtusest, kus kestuselisest tantsimisest sai tantsijatele ellujäämismehhanism ja publikule avatud ekspluatatiivne näitemäng. ERR kultuuriportaal jätkab sellega seoses ka tantsuajalooliste kirjutiste sarja.

Neljas pilt. Disko ei-tea-kus keldris. 1974.

Peeglikildudega kaetud pöörlev pall on tantsusaalides atmosfääri loomas juba 1920ndatel. Pulseeriv 4/4 taktimõõdus diskorütm, mida DJ osavalt ja sujuvalt üheks looks teise sulatab, et mitte tantsumaiaste liigutusi ja õhtu meeleolu voolu „ebaviisaka“ ja häiriva pausiga lõhkuda, sünnib 1960ndate lõpul. Roki võidukäik on olnud kõikvõimas ja teisitimõtlejad hoiavad end esialgu hämaruse, värviliste tulede ja pimedate New Yorgi ööde varju.

Alguses on disko igas mõttes underground ja igas mõttes marginaalne, saades värviliste, töölisklassist, ladinaameerika või afroameerika juurtega, homoseksuaalsete noorte meeste sotsiaalseks ja emotsionaalseks pelgupaigaks. Töö- ja argielus ollakse pingutatult heteronormatiivsed; homoseksuaalsed ja transvestiidid võivad veel kergesti tänaval möödakäijatelt sõimata saada. Disko hakkab tähistama vabadust, naudingut, kaaslust ja kohtumist. Sotsiaalne suhtlus läbi muusika ja tantsu, DJ ja tantsijate vaheline sünergia ja koostöö jäävad alati disko põhielementideks. Diskomuusikat saab erinevalt eelnevatest stiilidest nautida üksi – sa ei pea tantsides vaatama kaaslast, teda puudutama või teda osavalt ruumis ringi juhtima – sa saad end üleni muusikasse ja liikumisse uputada. Sa ei vaja isegi silmsidet...

Alkoholi keeluseadused pole klubides oma haaret kaotanud – nii võetakse muusikasse kadumist ja unustust suurendama, mis iganes mõnuained parasjagu populaarsed on. Kokaiin, hape ja teised ained hoiavad hommikuni ärkvel ja energilisena, võimendavad värve ja helisid, suurendavad lumma. Diskoga käib kaasas toretsev ja tähistav riietumisstiil, sooline ambivalentsus ning seksuaalne vabadus. Disko eluviisina on muusika, tants, rõiva- ja soengumood, seks, nartkotikumid, suhtumine. Disko on sädelus ja ulm, seksikus ja uim. Selles on ekstravagantsi, eksootilisust, pelutavat külgetõmmet. Selles on täielikku, mõneti dekadentlikku, hedonistlikku liialdust – ja mõne jaoks on see suurem kui elu.

DJ („disk jokey“) kultuur arendatakse teaduseks 1970ndatel ja see ei ole seotud ainult miksimise osavusega – andekas DJ peab hoidma end liikvel, käima parimatel pidudel, saama ligipääsu lugematule hulgale plaatidele, et teada ja kasutada seda, mis on parasjagu populaarne ja inimesi tantsima paneb. DJ loob live mixing’u abil isikliku, kordumatu stiili. Esimene „päris“ diskolugu toob end nagunii džungliks nimetavale New Yorgi maastikule kaasa aafrika rütmid ning värviline kuulajaskond kulutab ühtäkki plaatidele, autoraadiotele ja helitehnikale rohkemgi ressursse kui valge. Turufookuse nihkumine toob kaasa täiesti uued suunad reklaaminduses, raadiokanalites ja nende programmivalikus. Ka valged üksikud naised saavutavad disko kaudu teatud vabaduse oma kaasa ’mehelikust’ rokimaitsest.

Olgugi et homoerootiliste ja värviliste juurtega, kiidab laiatarbe meedia disko heaks ja kuulutab seda agaralt, mille järel see pakendatakse moekate ja noorte meelistegevuseks. Disko kõrghetk on kindlasti seotud „Laupäevaõhtuse palaviku“ (1977) populaarsusega. Sellele iseloomulikud sünkoopide, isolatsiooni, improvisatsiooni kasutamine ja sensuaalsuse rõhutamine on otseselt jazz’i ja swingi mõjudega, selle vabavormilisest seltskondlikkusest kujunevad alged varasesse hiphopi.

Disko võtab edetabelid üle võimsalt ja pauguga, ent hukkub 1980. raadiost tagasi klubisse jõudnuna iseenda ülepaisutatuse, ületarbimise koorma all. Vinüülplaat asendub CD formaadiga ja DJ töö teiseneb. Tumedam pool disko hääbumise loos käib mööda ajalehtede surmakuulutusi – HIV viirus on diskoelu nautlejatele järele jõudnud, niidab noori mehi, tühjendab tantsusaale ja sulgeb klubisid. Muusika muteerub house’iks ja techno’ks. Ühtäkki „Disko sucks!“... Disko „imeb“ ja HIV epideemia teadmatuse ja hirmude keerises tõstab pead paremäärmuslik homofoobia laine. Disko peidab end tagasi oma sünnipaika – underground’i ja peamiselt homoseksuaalse tarbija kätesse.

Viies pilt. Bronxi tänavanurgalt maailma muusikaärisse. 1983

Disko unustus ei rahulda töötusest, vägivallast, gängikultuurist räsitud mustanahalist noort, kes otsib enese frustratsioonile väljendusvõimalusi. Räppmuusika sünnib rasketes oludes värviliste noorte hulgas New Yorgi kivises ja hallis Bronxi linnaosas. Ta alustab oma võidukäiku 1970ndatel, siis kui DJ-kunst ja breiktants on juba levima hakanud, ning isegi selle hilisem tohutu kommertsialiseerumine ei pärsi selle laialdast levikut, arengut ja poliitiliste sõnumite kandmise võimet. 1980ndate ja 1990ndate poliitilised räpparid suudavad sõnadega ümber käia kui püssikuulidega. Hiphop on ellusuhtumine, poos/attitude, räppimine, graffitikunst, breiktants, riietumisstiil, släng...

Breiktantsuhullus levib juba 1970ndate lõpul ja 1980ndate alguses ostukeskustes, mänguväljakutel, parkides, tänavanurkadel, linnaplatsidel koos oma pöörete, pea peal seismiste, osava jalgade tööga. Järjepidevust pole raske märgata... iga uus generatsioon noori arvab alati, et nad on leiutanud täiesti uue – ja kindlasti oma vanematele omasele täiesti vastandliku – tantsustiili. Räpi kaugeks esiisaks võib aga vabalt lugeda Cab Calloway swingiajastu jazzilikku scat’imist, milles ühineb euroopalik vokaalne formalism aafrika rütmitunnetusega.

Disko on arenenud apoliitilisena väga suurte poliitiliste liikumiste keskel, osaliselt sellest ehk eemale pääsemiseks ja (narkootikumidest võimendatud) unustusekski ja huvitab peamiselt noori töölisklassist edukate yuppie’deni. Paljud afroameerika noored on aga hoolimata hiljutistest poliitilistest võitudest siiski silmitsi ebakindla majandusliku maastikuga ja järjest halvenevate sotsiaalsete tingimustega ning vajavad oma muusika ja tantsutraditsioonile tähendust sarnaselt oma eelkäijatega. Hiphop tõuseb populaarse nähtavusele orienteeritud tarbimiskultuuri (disainerilogode ja brändide häbematu esitlemine toodetel), rikaste ja vaeste vahelise lõhe suurenemise, vähemuste integratsioonipüüdluste hääbumise taustal.

 Hiphop annab hääle rahutule, mässulisele, madalamas töölisklassis liikuvale kesklinna noorsoole. Selle juured on aafrika ja afrokariibi tantsulise suhtluse ideedes, mida enne näeb nii ragtime’is, jazz’is, blues’is, R’n’Bs, rock’n’rollis, funk’is, soulis. See aitab kanaliseerida energiat vägivallast ja gängide tegutsemisest teistsugusesse väljendusse. See saab väljendada palju rohkemat kui maailmavaadet või ellusuhtumist – ka sotsiaalset staatust, grupikuuluvust, gruppide vahelist dünaamikat. New Yorgi noortegrupid kasutavad breiktantsu kergemate gängidevaheliste vaidluste ning territoriaalkonfliktide lahendamiseks sarnaselt 1950ndate ja 1960ndate Chicago tantsivate gängidega.

Hiphopi tegelaskuju/alter ego rõhutab igas muus kontekstis võõrandumisele ning allaheitlikkusele osutavate pooside muutmist enesekindlateks isegi peatamatute asjaoludega silmitsi seistes. Nii saab kõrgel rinnal ristatud kätega poosist, mida võib tõlgendada kui ebakindlat ja endassetõmbunut, hiphopis hoopis kinnitus afroameerika mehelikkusest, tugevusest, valmisolekust füüsilisele või seksuaalsele enesetõestamisele.

„So You Think You Can Dance“ saatesarja tantsijate kaunilt pakendatud hiphop ei oma kuigi palju ühist selle tantsustiili kunagise underground kogukonnaga. Stiili liikumine hiphop-kogukonnalt stuudio treeninguga tantsijate muusikavideotes ning lavalaudadel esitletu suunas toimub juba 1990ndatel. Praeguseks on hiphopist saanud võimas globaalne majanduslik ja kultuuriline jõud ning paljudel on teadmata selle getolikud afroameerika ja ladinaameerika juured, mille kaudu stiil sai suurendada tervete end võimetuna tundvate generatsioonide mõjuvõimu. Need marginaliseeritud teismelised on loonud kunstivormi ja tehnikad, mida nüüd jagatakse ja õpitakse üle kogu maailma.


Kirjandus:
Fikentscher, K. 2000. „You Better Work!“: Underground Dance Music in New York. Middletown, Connecticut: Wesleyan University Press.
Guarino, L. & Oliver, W. (toim.) 2014. Jazz Dance: A History of the Roots and Branches. University Press Florida.
Jones, A. & Kantonen, J. 1999. Saturday night forever: The Story of Disco. Edinburgh & London: Mainstream Publishing.
Oritz, L. 2011. Disco Dance. Santa Barbara, California; Denver, Colorado; Oxford, England: Greenwood.
Perkins, E. W. (toim.) 1996. Droppin’ Science: Critical Essays on Rap Music and Hip Hop Culture. Philadelphia: Temple University Press. 

Toimetaja: Helen Eelrand



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: