Madli Teller. Tantsuhullus viies pildis. 1. ja 2. osa ({{commentsTotal}})

tants
tants

Koostöös Sõltumatu Tantsu Lavaga alustab ERR tantsuajalooliste kirjutiste sarja, milles põimuvad tantsu ja ühiskonna seosed.

Esimene pilt. Savoy on avatud. 1926

Savoy peomaja mahagonist põrandaparkett särab kutsuvalt. Piletid on soodsad – kellajast ja päevast sõltuvalt alates 30 pennist. Iga soovija saab endale osta toredust, glamuuri, kõrgendatud emotsioone, võibolla pisut unustust? Majandus järkärguline allakäik pigistab juba kõikide eluvaldkondade esindajaid; toidujärjekorrad kasvavad, aga meelelahutus õitseb ning big band jazzi kõla ja swing on tõusuteel. Mis saaks olla veel ennastunustavam kui elava muusika saatel oma kehast kõikide murede välja tantsimine? See on depressiooniaastate odavaim ning populaarseim öine tegevus.

Nädala algul saabutakse odavama pileti tõttu varakult, neljapäeviti on köögitööliste ja kokkade lühema tööpäeva tõttu Kitchen Mechanics õhtu. Algajamad paarid on saanud tasakesi oma oskusi lihvida, tegijamad uusi trikke – ruumi jätkub. Laupäeva pärastlõunal on parimad pintsakud-särgid-kleidid saadetud pressimisse. Pühapäev on SEE PÄEV. Terve kvartali suurusesse Savoy’sse voolavad Broadway staarikesed, produtsendid, Harlemi elanikud, kaugemalt kandi valgem keskklass uudishimulikult tumedanahaliste meeletut tantsu vaatama, näitlejad, muusikud, tantsijad, ajakirjanikud, kõik, kes ennast kellekski peavad. Korraga mahub saalidese 4000-5000 inimest.

Swingbänd, kelle ees võib olla üks või teine praeguseks legendaarne muusikajuht, mängib hoolega, eesmärgiks „kuumus“ tantsupõrandal. Tantsijad on ausad – kui tants jäetakse pooleli ja paar platsilt lahkub, peab bänd latti tõstma – vaja on põrand elama saada, kõigest jõust hoos hoida. Hittloo sünnist ja salvestuse müügipotentsiaalist annab märku puupüsti täis tantsupõrand. Tantsijate ja muusikute vaheline side on otsene, hea tants nakatab bändijuhti ja mängijat, publikut sütitav paar võib saada väikese tänuaplausigi muusikute poolt. Ja muusika, kuidas see tantsijatele ning publikule mõjub... lärm on kõrvulukustav, kaasa elatakse pööraselt, parimad tantsijad külvatakse üle hõisete, tähelepanu ja jootrahaga. Rõõmurõkked tõusevad kauni kultuurimaja kõrgete rõdude ja lühtriteni. Tantsupõrand on juba tükkideks tantsitud ja seda peab iga kolme aasta tagant asendama.

’Kasside nurgas’, Cat’s Corner’is tantsivad ainult kõige tegijamad ja ennast juba tõestanud paarid, seal püsimiseks peab pidevalt individuaalseid oskusi ja trikke lihvima. Tantsitakse ’põrandasamme’ ja ’õhusamme’ – partnerid liiguvad üksteisest kinni hoides osavalt mõnusate, rütmikate sammude ja pööretega ümber üksteise või siis loobivad üksteist õhku, hüppavad kõrgele maast lahti või üle partneri.
1939. aastal esimest korda Savoy’d külastanud kirjanik Leonard Ross meenutab: „Ma kuulsin vaskpuhkpillide kooslust lõputult „Flat Foot Floogiet“ pasundamas. Esimesena nägin suurel piklikul tantsupõrandal umbes neljasadat tumedanahalist tantsijat hullumas. Mehed tõstsid naisi kõrgele üles, viskasid neid maha, üle oma õlgade, heitsid üle pea, loopisid kaugusesse, sikutasid tagasi, raputasid neid kui märgi kaltse.“

Savoy peomaja püsib 32 aastat – 20ndate lõpust kuni 40ndate alguseni – Harlemi linnaosa ja kogukonna tõelise hinge ja südamena. See on kogukonna ja ajastu personifikatsioon, swingiajastu monument. Savoy 25ndaks juubeliks on seal tantsinud oma 15 miljonit inimest, umbes 700 000 aastas... Swingmuusika pulbitsevast energiast ning afroameerika ja euroopa kultuuri kohtumisel on sündinud sütitav tants, nimetatagu seda siis Jitterbug’iks, Lindy Hop’iks või kuidagi teisiti. Lindy Hop, Flying Charleston, Stomp, Shim Sham Shimmy, Rhumboogie, Suzie-Q, Big Apple, Black Bottom ja Scrontch tõstetakse Savoy’s uskumatule esitustäiuslikkuse tasemele. Selles siseringis loovad suurepärased tantsijad ja muusikud uusi trende ja tantsu- ning muusikastiile, mis levivad kulutulena üle kogu maailma.

Teine pilt. Rock’n’rolli rünnak. 1956
See on taas midagi täiesti pöörast. Kohevate kleidikeste ja sätitud lokkidega keskkoolineiud ei suuda oma silmi uskuda – õhtu peaesineja ei tule seekord lavale šiki, sundimatu enesekindluse ja elegantse ülikonnaga. Mida ta üldse kannab – see tõstetud krae? Need... on need volangid ta püksisäärtel? Ja nende säärte ülevoolavalt lopsakas vorm – ja... ta tudistab jalgu? Väristab lausa, viib põlved ühele ja teisele küljele, haarab publiku tähelepanu oma puusaringidesse, viskab oma uhket õlitatud juuksetukka... See on enneolematu. Esialgu tabab vaatajaid palavikutunne, seejärel võetakse nende kehad otsekui muusika poolt üle.

Ajad on Ameerika Ühendriikides taas pingelised: põrkuvad võimulolijate traditsioonilised väärtused ja noorte innovatsioonilisemad ideed – sotsiaalsetes suhetes, tehnoloogias, äris, kunstides, meelelahutuses. Majanduslik ja tehnoloogiline areng on näha äärelinna eramajades, uhketes ameerika autodes, kiirtoidus, majapidamitarvetes ning eriti televiisoris – meedias hakkab levima õnnelik, rahulolev 1950ndate perepilt, samas kui sotsiaalsed pinged pealispinna all hõõguvad. Rock’n’rolli helid ja nendele tantsitavad vabastavad liigutused muutuvad vanematele generatsioonidele – ja oma lapsevanematele – vastandumise sümboliks. Kehastades avalikult aafrika ja euroopa muusikaliste mõjude sulamit, näitavad 1950ndate noored välja oma toetust rassilisele integratsioonile, samal ajal kui koolide desegregatsiooni ja inimõiguste teemad riiklikus poliitikas jõudsalt esiplaanile tõusevad. Paljud täiskasvanud seisavad kategooriliselt rock’n’rollile omistatud vulgaarsete joonte vastu: selle kaasakiskuva rütmi, laulusõnade seksuaalsete kõrvaltähenduste, selle afroameerika R’n’B juurte – tolleaegse nimetusega ’rassimuusika’ – tõttu, ka Hollywood’i filmides esitletud rock’n’rolli ja alaealiste kuritegevuse seose tõttu. Vanemad on tunnistajaks, kuidas nende silme all vallutatakse nende laste kehad rock’n’rolli vulgaarsete helide poolt.

Rock’n’roll on sündinud kolme muusikastiili ristumisteel: kantri-, popmuusika ja R’n’B. Tantsuliigutustes jätkub 1950ndatel tuttavlik swingiaegne Jitterbug, 1960ndatel arenevad välja uued tantsud nagu Stroll, Hand Jive, Bop, Slop, Madison, Twist. Rock’n’roll tuleb afroameerika kultuuripärandist mõjutatuna otsekui elementaalse, metsiku, sensuaalsena ja näiliselt ahvatleb, võrgutab, hukutab valged noored täpselt nii, nagu nende vanemad kardavad. Ameerika avalik kuvand – stabiilne, rahulik, korralik – lööb rock’n’rolli skandaalsuse taustal kõikuma. Elvis ei sobitu, ei kuulu, ta on hea näide kuritegelikust noorest, kes ei ole nõus vastu võtma tema jaoks mõeldud madalama ühiskonnakihi argipäeva.
Rock’n’rolli edulugu on afroameeriklastele endilegi problemaatiline. Tõustes esile suurte sotsiaalsete käärimiste keskel, see otsekui integreerib nende kultuuri ja toob selle mainstream’i hulka – ent pakub samas ka võimalust tumedanahaliste artistide ja loomingu ärakasutamiseks; neile püsivalt metsiku, taltsutamatu ja pahelise kuvandi külge kleepimiseks.

Kirjandus:
Engelbrecht, B. 1983. Swinging at the Savoy. – Dance Research Journal, vol. 15, nr. 2, lk. 3-10.
Spring, H. 1997. Swing and the Lindy Hop: Dance, Venue, Media, and Tradition. – American Music, vol. 15, nr. 2, lk. 183-207.
Sagolla, L. J. 2011. Rock’n’roll dances of the 1950s. Santa Barbara, California; Denver, Colorado; Oxford, England: Greenwood.
Altschuler, G. C. 2003. All Shook Up : How Rock 'n' Roll Changed America. Oxford University Press.

 

Videod:

Toimetaja: Helen Eelrand



FILM
Filmikassett "Paha lugu"

Arvustus. "Pahade lugude" kõikuv dünaamika

Filmikassett "Paha lugu"

"Nissan Patrol”
režissöör: Andres Maimik ja Katrin Maimik

“Varakevad”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

Kokkulepe”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

“Nõiutud”
režissöör: Maria Avdjuško

“Jõulumüsteerium”
režissöör: Katrin Maimik ja Andres Maimik

6/10

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Kersti Kaljulaid

President: ka Tiit Ojasoo väärib andestust

President Kersti Kaljulaidi sõnul ei tähenda teater NO99-le tehtud ettepanek lavastada Eesti Vabariik 100 presidendi vastuvõtt vägivalla heakskiitmist. Ühtlasi leidis president, et Tiit Ojasoo tehtut ei saa küll unustada, kuid ka talle tuleks andestada.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: