Rasmus Puur: vaimu hommikuvõimlemine on hästi vajalik ({{commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold/ERR

30. detsembril jõuab ETV eetrisse vestlussaade "Aasta säravaimad tähed", kus armastatud saatejuhid vestlevad silmapaistvate Eesti inimestega. Dirigendi ja helilooja Rasmus Puuriga rääkis Tarmo Tiisler.

Dirigent ja helilooja Rasmus Puur, sa oled üks kummaline inimene. Sul on tohutu suur vägi sees ja sa oled selle kõige juures nii arusaamatult positiivne. Kuidas sa seda suudad?

No ega ei suudagi, ju ma olen sulle lihtsalt jätnud sellise mulje. Eks on neid hetki ka, nagu igal inimesel, kui kõik ei ole nii positiivne. Tuleb käia seal allpool ka, mida kõrgemal sa ülevalpool käid, seda madalamal sa käid ka allpool. See ameerika mägi on minu sees ka täitsa olemas.

Minu üks hetk, mis on sel aastal sinuga seotud, ongi just selline, kus sa ei olnud kogu aeg naeratamas ja väliselt nii õnnelik. See oli laulupeo kontserdi eel, kui sa ootasid tõrvikuga raadiotorni värava taga, koorid olid juba peaaegu kõik peal ja sina ootasid korraldust, et tuleb minna tõrvikuga välja. Sa olid siis hästi väsinud, aga sa olid piiritult õnnelik. Mäletad seda hetke?

Ma mäletan küll, ja ma tõesti olin hästi väsinud, sest kogu see nädal oli lihtsalt niivõrd kurnav, aga samas ka põnev. Selleks hetkeks olid tõesti patareid minu sees väga otsakorral.

Laulupeost on möödas umbes pool aastat, see on paljude hinges ja paljud räägivad sellest aastakokkuvõtteid tehes. Oled sina sellest lahti lasknud?

Nii ja naa, mul käis see lahtilaskmine tegelikult üsna ruttu pärast pidu. Vahepeal tuli tagasi, kui me käisime maakondades õpetajad tänamas, ja nüüd on väike kokkuvõtete aeg ning tuleb jälle meelde.

Ma ei ole lindistust laulupeost siiani vaadanud, mul on väike distantsivajadus jätkuvalt olemas.

Kui sa poisina laulupeol laulsid ja vaatasid, kuidas korüfeed juhatavad, siis ilmselt natukene ikka mõtlesid, et tahaks ka.

Kusjuures ei mõelnud, mulle on ikkagi südamelähedasem just helilooming ja üksiku inimese tegevus. Ilmselt on olnud aegu, kui edevust on olnud palju rohkem, aga praegu vaiksel ja pimedal ajal sobib see mulle väga.

Laulupeo protsess tähendab väga palju suhtlemist inimestega, kompromisse ja teiste inimeste ärakuulamist. Kas sa said selle ajaga endale ka mõne vaenlase?

Otseselt ei tea, et oleksin saanud. Sa pead olema selleks valmis, et see on suhtlemise- ja demokraatiakool. Üks asi, mida ma selles protsessis õppisin, ja mulle tundub, et praegusel ajal on seda üldse liiga vähe, on alandlikkus. See, et olla millegi suhtes või vastu alandlik.

See, et teiste inimeste arvamus on vähemalt sama tähtis ja see, kui mina mõtlen teisiti, on väga vajalik, et tekiks eri arvamuste summana universaalne laulupidu, aga see ei tähenda, et peaksin andma teise mõttele hinnangu.

See, et ma lülitan selle hinnanguosa välja, on väga suur kool, mis kestab minus edasi, aga seda võiks üldiselt inimestes rohkem olla.

Sa oled kirjutanud palju muusikat, oled juhatanud palju koore, sul tuli sel aastal välja ooper "Pilvede värvid", sa kirjutad teost Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks, sa teed kõike hästi palju. On sul mõni loovinimese kriis ka olnud?

On küll, üks oli juba siis, kui ma olin muusikaakadeemias, selline kergem, ja teine on praegu algamas.

Need tööd vajavad iga kord kindlasti mahalaadimisaega ja puhkust, ei tohi võtta mingeid asju liiga palju. See n-ö settimisperiood on minu jaoks isegi olulisem kui kirjutamisprotsess. Kirjutamine ise on muusikas juba vormistamine, aga see, mida ja kuidas sa tahad öelda, teed oma joonised ja mõtled läbi, see on pikem protsess.

Tähtis on ka oma vaimu häälestamine ja tõesti see, et sa pead iga päev seda kirjutama, et hommikul sinna lainele saada, nagu Eino Tamberg ütles, pead sa oma vaimu lahti võimlema. Vaimu hommikuvõimlemine on hästi vajalik.

Kui me rääkisime sinuga paar kuud tagasi, siis sa ütlesid, et selleks hetkeks ei olnud sa vahetanud ühtki sõna Arvo Pärdiga. Oled sa praeguseks vahetanud?

Pärdi päevadel ütlesin talle aitäh, me kuidagi sattusime niimoodi õrnalt kokku. Eesti inimene on ikka kohmetu, kuidas ma lähen Arvo Pärdi juurde...

Kui peaks tulema juhtum, et sa satud Arvo Pärdiga sõitma Tallinnast Tartusse, sul on kaks tundi aega, sa oled kas autos või rongivagunis, siis millest sa tahaksid temaga rääkida?

Ma arvan, et see ei oleks muusika, sest millest muusika hakkab, ikkagi elust.

Kindlasti kõik see, mis puudutas seda algust, sest ta ju sündis aega, kus tehti palju avangardi. Minu jaoks on see helistikest ja tonaalsusest loobumine ikkagi protsess, samamoodi kaasaegne teater, kus sa pead mingi tee läbi käima, et sul tekiks küllastumine teatud helikeelest ja muusikast. Huvitav teema, millest võiks rääkida, oleks see, kuidas see noorel inimesel ikka nii ruttu käis.

Samas ma loodan, et saaks selle autosõidu ette valmistada, siis ma mõtleks läbi.

Miks sina kirjutad n-ö ilusat muusikat, kus on meloodia ja harmoonia, nii nagu vanasti oli, kõik on arusaadav ja söödav ka nendele, kes ei ole väga süvamuusika haridusega?

See ei ole teadlik valik, et ma kirjutan nüüd selle pärast, et meeldida.

Ilmselt on mu elu olnud praegu piisavalt harmooniline, aga üha enam kompan ma piire, mis on selle taga, iseasi, kuidas see mul välja tuleb.

Me kõik tuleme kuskilt oma lapsepõlvest ja minevikust, see on mind sinna teele viinud, aga küll ta ühel hetkel ka mind küllastab, ja ma käin kuskil mujal ära. See on aga loomulik protsess, ju siis tuleb mingit aega veel oodata.

Ma olen sinust umbes 20 aastat vanem, me oleme erinevatest põlvkondadest, kuigi mulle tundub, et südame järgi me oleme ikka enam-vähem samast põlvkonnast. Kas sinu meelest minu põlvkond ootab sinu põlvkonda ja võtab sind nii avasüli vastu, kui võiks?

Enda puhul võin öelda, et võtab küll. Kui sa tahad midagi südamest teha, siis sul on see võimalus. Tõenäoliselt sa pead end kuidagi tõestama ja paratamatult veenma neid, et see usaldus, mida sa proovid pälvida, et see läheks õigesse kohta.

Ma olen päris palju käinud sel aastal noortele rääkimas ja välja on tulnud see sama mõte, et Eesti on piisavalt väike koht, et siin saab teha kõiki asju. On võimalik üsna kiiresti jõuda inimestega kokku, keda sa vajad mingiteks tegevusteks enda kõrvale ja kellega sul on hea. Eesti on selleks suurepärane koht.

Kujutad sa ennast ette 70-aastasena, kui sa oled olnud väga kuulus, korduvalt laulupidude üldjuht, kõik käivad ja vaatavad, maestro Puur, kas ma võin teilt nõu küsida? Kujutad sa ette, et sa oled selline?

Ei kujuta. Ega see, et ma olin ühe laulupeoga tihedalt seotud, ei tähenda, et ma teen kõik järgmised laulupeod enda elus. Ma olen nõus, et see on meie kultuuris nii oluline liikumine, kuhu tuleb võimalusel panustada, see on selline aukohus meil kõigil.

Ma loodan, et ma olen 70-aastasena jõudnud kuhugi maale kolida, mul ikkagi kiheleb. Linnas on ka aeg-ajalt tore olla, aga luua ja tasakaalu leida on maal oluliselt lihtsam.

Aitäh sulle, Rasmus, pane edasi, pane sajaga edasi, küll sa jõuad ka neljakümnega sõita, see tuleb hiljem.

Aitäh!

"Aasta säravaimad tähed" on ETV eetris 30. detsembril.

Toimetaja: Kaspar Viilup



"Pidu"

Tõnu Karjatse filmikomm: seebiooperlik karakteridraama "Pidu"

Sally Potteri veidi üle tunni kestev “Pidu” on tänapäeva kinotrende arvestades eksperimentaalse maiguga, laiemas ajaloolises plaanis aga kammerlik tragikomöödia (dramöödia) inimestevaheliste kokkuleppeliste koosluste ja sidemete haprusest.

FILM
Filmikassett "Paha lugu"

Arvustus. "Pahade lugude" kõikuv dünaamika

Filmikassett "Paha lugu"

"Nissan Patrol”
režissöör: Andres Maimik ja Katrin Maimik

“Varakevad”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

Kokkulepe”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

“Nõiutud”
režissöör: Maria Avdjuško

“Jõulumüsteerium”
režissöör: Katrin Maimik ja Andres Maimik

6/10

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Artur Talvik

Artur Talvik: Ojasoo on karistuse saanud, ärme viska teda ühiskonnast välja

Vabaerakonna esimees, riigikogu liige Artur Talvik on president Kaljulaidilt iseseisvuspäeva vastuvõtu kutse juba saanud ja lubab kindlasti 24. veebruari õhtul Eesti Rahva Muuseumi kohale minna. Teda ei häiri „absoluutselt mitte“ , et riigipea vastuvõtu ühe põnevama osa – kontsertetenduse – lavastab teater NO99 ja Tiit Ojasoo.

Paavo Järvi

Paavo Järvi: Eestil on juba selline maine, et sealt tuleb midagi huvitavat

16. jaanuaril toimus Estonia kontserdisaalis Erkki-Sven Tüüri 9. sümfoonia esiettekanne Eesti Festivaliorkestri esituses ja dirigent Paavo Järvi juhatamisel. Eesti Vabariigi sünnipäevaks valminud teos kannab pealkirja "Mythos" ning toob kuulajani helilooja nägemuse eesti müüdi kujunemisest.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: