Mari-Liis, mul on väga hea meel, et sa olid nõus tulema minuga nende ilusate lühtrite alla, nende põlevate küünalde hulka, et rääkida mõnedest olulistest sündmustest, mis sel aastal juhtusid, natuke mõtiskleda. Aga üks oluline sündmus, mis sinu elus sel aastal juhtus ja millest on raske mööda vaadata, kui ma sulle otsa vaatan.... kas sa naudid seda hetke sellest naiseks olemise elus?

Jah, võib öelda küll. Mitte, et see oleks alati kõige lihtsam aeg naise elus, aga see on kõige õnnelikum aeg. Ma naudin ka mõtet sellest, et see on privileeg naistele – et ühel hetkel ma jään koduseks mõneks ajaks ja mul ei ole midagi tegemata asjade listis, ma saangi pühenduda.

Sa oled oma pühendumises natuke kuulus. Kui me viimati kohtusime „Ringvaate“ saates, siis me rääkisime Vene teemast – Eestis elavad venelased, sari „Meie Eestid“ algas just, seal olid sa üks autoritest – siis jäigi mulje, et see on midagi, millega sa oled süvitsi ja lõpuni minemas. Mis see on? Miks Eesti venelased? Miks see sulle nii korda läheb?

Sellepärast, et probleemid ei ole lahendatud. Mulle tundub, et kui sa juba võtad mõne teema ette – muidugi teatris oleks ehk huvitavam ühel ja teisel teemal teha – kui mõelda ühiskondlikus mõttes, siis meil on ikka veel 80 000 ilma kodakondsuseta inimest, meil on ikka veel inimesi, kes lõpetavad kooli ega räägi eesti keelt. Meil on täiskasvanud, kes ei ole kunagi teisest rahvusest inimesega kokku puutunud. Kuni need probleemid on, tuleb nendega tegeleda.

Kuidas sulle tundub – kui sa näitad saates, et Eestis elab paralleelne kogukond, kas eestlastele pärisel läheb rohkem korda kui mõni Henrik Relve jutustus Uus-Guineast. Et noh, põnev küll, aga nüüd elame seda oma elu edasi?

Julgen öelda tagasiside põhjal küll, et läheb. Me isegi kartsime saadet tehes, et tuleb jälle küsimus: miks te lasete ERR-i eetrisse aktsendiga kõneleva inimese, mis ju tegelikult ei olegi nii harv kommentaar. Aga ei tulnud. Tagaside on olnud hoopis pigem selline, et „ahaa, nii huvitav! Ma ei teadnudki, et ta nii mõtleb. Ma ei teadnud, et Vene Teatris on sünkroontõlge, ma lähen nüüd vaatama." Muidugi see ei tähenda, et üks saatesari lahendab kõik probleemid, see ei olnud ka eesmärk, aga kui ta juba tekitab huvi, siis on ka see päris suur asi.

Sa juba mainisid ka "halli passi kodanikke". Mis sa arvad, mis nendega peaks tegema?

See on aastalõpu saade ja saab soovida igasuguseid asju. Ega see ei ole mingi väga originaalne mõte, seda on ka enne välja öeldud, aga.... miks me ei võiks neile seda kodakondsust kinkida? See on Eesti vaatajale mitte nii populaarne küsimus, sealt tuleb edasi argumente, et mis siis saab, kas nad on lojaalsed Eesti Vabariigile, aga mulle tundub tegelikult, et eesti keele oskamine ei ole pant selleks, et ma olen lojaalne riigile. See, et ma olen 25 aastat elanud siin riigis, maksnud makse ega taha siit kuhugi minna, kasvatasin oma lapsed siin üles – see ongi märk lojaalsusest. Kui ma ise olen Vene kogukonnaga suhelnud ja küsinud, mis oleks see samm, mis te ootate. See ei ole see üks venekeelne laul laulupeol, mis tegelikult tekitab ka juba suure skandaali....

Kas sulle tundub, et võiks laulda ka vene keeles?

Mind see üldse ei segakse. See tegelikult puudutab ainult venekeelset laulu. Kui keegi teeks ettepaneku laulda ladina või prantsuse keeles, siis ei tekiks sellist reaktsiooni, me laulaksime. Aga kui see aitab kellelgi tunda ennast rohkem kodus, siis – miks mitte?!

Kas sa annad endale aru, et kui sa ütled sellised lauseid välja, siis on hulk väga sini-must-valgeid inimesi, kes ütlevad: kodumaareetur, tahab meie riiki ja rahvust hävitada. Kuidas sa sellise isikliku rünnakuga hakkama saad? Kas sulle läheb korda, kui keegi kirjutab või ütleb halvasti? Kuidas sa kaitsed ennast?

Olen lõpetanud anonüümsete kommentaaride lugemise, ehkki see on väga raske. Eriti, kui neid kommentaare on palju. Võtan muidugi isiklikult ja südamesse, aga ilmselt annavad mulle jõudu teist laadi kommentaarid. Väga harva, kui inimene julgeb oma näo ja nimega sulle halvasti öelda, reeglina see on just nurgatagune liikumine.

Kõigil ei ole aasta jooksul läinud hästi, mõned on kaotanud oma lähedasi, ühiskond on kaotanud kultuuritegelasi, sest nende aeg on mööda saanud. Seal kõrval on teised, kes on ise otsustanud, et nende aeg on mööda saanud ja otsustanud lahkuda. Kuidas sa vaatad sellele, et depressioon on praegu see haigus, mis on esinemissageduselt maailmas kolmandal kohal, teeb inimese töövõimetuks ja 15 aasta pärast on see esimesel kohal. Sina oled aastaid tagasi depressiooni uurinud ja lavale toonud... sa oled selleks justkui kogu aeg valmis, et sinu lähedal võib midagi sellist juhtuda? Kui mina midagi sellist loen või see puudutab mu lähedasi, siis mulle tundub, et mul vajuvad käed jõuetult rippu. Ma ei oska mitte midagi teha. Kuidas sa tunned?

Tihti ei oskagi. Ma ei tundnud väga lähedalt neid kahte noort kultuuriinimest, kes jõudsid avalikkuse ette, aga ma teadsin neid. Loomulikult tekib selline tunne, et kus ma olin? Miks ma midagi ei suutnud teha? Iga üksikjuhtumi kallal polegi mõtet tagantjärele targutada, sest kui me oleks teadnud, siis me oleks teinud.

Aga mida? Sa näed kõrvalt, sa vaatad, midagi on valesti, sa nagu ka teed.... aga lõpuks on viimane käik see, et sa paned kalmule küünla ja see ongi kõik.

Mina just nende selle aasta lugude valguses olen mõelnud... meil oli selles depressioonitükis hästi palju erinevaid lugusid. Oli neid, kes olid võtnud üht laadi ravimit, teist laadi ravimit ja oli ka neid, kes ei olnud kunagi käinud arsti juures. Paraku üks nendest lugudest, mis meil oli laval ja inimene, kes polnud käinud arsti juures, kes oli ise piisavalt tugev ning ka piisavalt hoitud-toetatud, on lahkunud meie hulgast. Selle põhjalt mina teeksin järelduse, et anna võimalus professionaalile, ükskõik millisel moel. Ma tean, et meil on Tallinnas ravijärjekorrad kaks kuud, aga on olemas kasvõi suurepärane asi, mida teevad noored psühholoogid ja psühhiaatrid – peaasi.ee, kus sa saad kasvõi digitaalselt pöörduda sellel hetkel, kui sulle tundub, et ma ei tea, kas ma homseni välja vean, siis sa võtad ühendust. Kui meil on misiganes asi – ma olen ka täna väga nohune, tekib palavik või muud füüsilised hädad, siis me proovime oma saialilleteed ära, aga lõpuks siiski läheme arsti juurde. Aga vaimne tervis on mingi selline asi, mis ikkagi, mulle tundub, me liiga harva küsime nõu inimeselt, kes oskab seda anda. See ei lähe ise üle! Muidugi, kui sul on üks päev paha tuju, ei tähenda, et sul on depressioon, ma räägin püsivast seisundist, mis hakkab segama sinu elu ja sa ei saa asju teha nii, nagu tahaksid. Mulle tundub küll, et see on üks selline probleem, et kui me sellest ei räägi, siis ei muutu midagi. Räägime just mitte sedapidi, kuidas lugu lõppes halvasti, vaid pigem sedapidi, et minu sõber läks arsti juurde ja sai abi.

Läheme natuke rõõmsamaks. Ikkagi aastalõpp – sina oled kuulus veel ühe lause tõttu - "mis on pildil valesti"? Ma küsin lõpetuseks sinult, mis on pildil õigesti?

Kui ma mõtlen viimase aasta peale, siis mul on olnud võimalik osaleda kodanikuühiskonna sellistes algatustes, mis mulle endale korda lähevad ja see teeb suurt rõõmu.

Tore, Mari-Liis, suur tänu, ilusat aastalõppu ja veel ilusamat uut aastat!

 Intervjuudesari "Aasta säravaimad tähed" on ETV eetris 30. detsembril.