ERRile antud intervjuus küsis Lill retooriliselt: "Miks me ei võiks neile seda kodakondsust kinkida?" ning leidis veel, et laulupeol võiks laulda vene keeles.¹

Jaa, muidugi, kõike võiks... Päike võiks tõusta läänest ja Eesti võiks kuuluda Euroopa viie rikkaima riigi hulka. Ja ilma igasuguse irooniata – tõepoolest pole unistamine keelatud. Vastupidi, unistustest tekibki ju meid ümbritsev tegelikkus, mistõttu me peamegi unistama. Unistused teevad meid inimeseks.

Unistus Eesti riigist oli see, mis kannustas saja aasta eest meie esivanemaid minema ebavõrdsesse ja esmapilgul lootusetusse Vabadussõtta. Unistus selle riigi taassünnist kannustas kolmekümne aasta eest inimesi osalema öölaulupidudel ning, nagu poeetiliselt öeldakse, laulma Eesti vabaks. Seda tehti eesti keeles, muide...

See unistus oli midagi väärt ja vähemalt minu jaoks on see unistus jätkuvalt väärtuslik. Eesti Vabariik kui just eelkõige eestlaste riik on meie keele ja selle kantud kultuuri parim garant. Et see tõesti nii on, on täiesti objektiivselt näha eestikeelse kultuuri – kirjandus, filmi, teatri, muusika, aga tegelikult ka kujutava kunsti – seninägematust õitsengust, mis kaasnes Eesti vabanemisega ja on saanud täie hoo sisse 21. sajandil.

See kõik ei oleks olnud võimalik muudes oludes ja see muudab minu jaoks Eesti väärtuslikuks. Uhkuse asjaks. Ja seda sugugi mitte mingis abstraktses, vaid täiesti konkreetses mõttes.

Olen nimelt uhke selle üle, et olen Eesti Vabariigi kodanik. Miks? Jah, muidugi ka ajaloo pärast, aga peamiselt ikkagi konkreetsete asjade pärast. Sellepärast, et Eesti on (üldjuhul) toimiv riik. Riik, mida ei pea (enamasti) häbenema. Riik mis on (laias laastus) õigel kursil. Riik, mille kodanik on uhke olla nii kodu- kui välismaal.

Ja need sulgudes esitatud sõnakesed on mõeldud just seda kõike alla joonima – ma olen uhke oma riigi üle mitte selle pärast, et siin oleks kõik veatu ja täiuslik, vaid selle pärast, et siin on võimalik selles suunas liikuda, siin on võimalik igaühel selles suunas midagi ära teha.

Sellel kõigel on väärtus. Suur väärtus. Selle väärtuse nimi on meie kodanikud. Meie kodanikud, kes seda riiki ehitavad ja siin oma unistusi teostavad. Meie ühiselt kanname selle riigi, Eesti Vabariigi kodakondsust. Ja see on väärtuslik.

On solvav visata seda väärtust lihtsalt niisama igaühele ette nagu sigadele rokka. See on solvav Eesti Vabariigi kodanikele – vähemalt neile, kes on selle staatuse üle uhked. Aga see on ka solvav neile, kellele see ette visatakse.

Privileeg, mis kuulub kõigile, pole mingi privileeg. Eestlaseks olemine ja Eesti Vabariigi kodanikuks olemine on aga tänapäeva üha ebastabiilsemaks muutuvas maailmas üha suurem privileeg.

See peab uhkeks tegema ka need, kelle jaoks Eesti Vabariigi kodanikuks olek pole mitte vereõigus, vaid teadlik samm. Olen isegi kade nende inimeste peale – nad on saanud teha elus teadliku valiku ja on valinud meid, on valinud Eesti.

Sellised inimesed väärivad lugupidamist, austust ja tunnustust. Seda ei tohi neilt ära võtta. Sest veelkord – Eesti Vabariigil ja Eesti Vabariigi kodanikuks olemisel on väärtus. Ja kui Mari-Liis Lill tõesti tahab anda kodakondsuseta isikutele Eesti kodakondsuse, siis miks ta ei võiks alustada enda omast? Tundub, et tema jaoks pole sellel mingit väärtust.

¹ Grete Lõbu. Mari-Liis Lill: miks ei võiks halli passi omanikele kodakondsust kinkida? - kultuur.err.ee, 29.12.2017.