Seda rääkis Veljo Tormis, et regilaulu puhul olid sel aal, kui neid laule tares lauldi, olulised kolm komponenti: sõnad, viis ja mõnu. Lasteluule puhul kipub ka olema, et hea, kui on puhas riim ja kindel rütm ja luule sees on väikesi vigureid ja tempe ehk luuletaja lapsikusi ehk mõnu. Heas lasteluules saab luuletaja lapseks ja lapsega kontakti ning tõmbab lapse kaasa avaramasse ilma, kasvatab lapse väheke suuremaks.

Head klaari eestikeelset lasteluulet pole kunagi olnud üleliia palju. Ei olnud nõukaajal, kui kirjastuse sõel oli tihe, ei ole rohkem nüüd, mil ilmuda võib mis iganes. Selle rahvaarvu pealt priskemat peent ja puhast luuleportsu kerkida ei saagi (ei teagi, kuis on lood suurtes keeleruumides, aga kui palju ma ikka tean vahvaid lasteluule tegijaid maailmas – ei teagi eriti). Ja õnnestunud lasteluule tegijaid on meil umbkaudu sama arv kui nõuka-aal. Laias laastus pisut alla kümne, aga ehk par excellence poeete ja poetesse pisike pihutäis.

Lasteluule tahab rohkemgi tähelepanu kui vanainimesele valmis visatud vemmalvärss. Et oleks parasjagu doseeritud arusaadavat ja pisut siputataks vürtsiks uutele radadele ahvatlevat mõtet ja keelt. Et turvakeskkonda kargaks korraga sisse väike koll, krõll või värske pööre.

Vanasti tegi sellist kraami aegajalt Hando Runnel. Eks võiks nüüdki juurde teha, samuti nagu Olivia Saar. Vist tehakse lastetekste rohkem siis, kui parasjagu on majas väiksed lapsed, lapselapsed või lapselapselapsed. Tellimuse peale lõid lastetekste etendustesse ja filmidesse Juhan Viiding, Joel Sang ja mõnigi veel (suure surmaga tegin isegi). Laulutekste treisid Ott Arder ja Henno Käo. Ellen Niit ja Eno Raud pakkusid sõltumatuid lastevärsse, mis said omatahtsi lauludeks, teatriks ja kinoks. Küllap tegijate nimesid leiaks veel, aga mitte liialt.

Praegu tuleb puhast lastekraami juurde Contralt, Wimbergilt, Ilmar Trullilt, Jaanus Vaiksoolt, Leelo Tunglalt. Küllap veel mõneltki. Aga jälle pole puhta, värske riimi tegijaid liiga rohkelt. Ja olgu olemas internet ja blogid, kena puhas lasteluule on teretulnud alati ja leiab lugeja. Aastavahetusel on Mait Malmsten lugenud teles lihtsaid jõulu(vana)värsse piprast ja koogist ja muust ja teinud paljudel tuju heaks. Sest hea lasteluule tunnus on, et tal on ka vanale midagi öelda, lastesõnumisse on peidetud tihti pisike vimka ka vanematele. Selline luule ehitab lapse ja vanema vahele silla. Vana tahab lapsele ette lugeda ja laps tahab (erandlikult) kuulata, mis vanal öelda on.

Joel Sanga 35 vigurvärssides luuletust on just sellised. Raamatu „Tulge eile meile“ seeski on öeldud: salme noortele ja vanadele.

Mäletan, kirjeldati, kuidas eesti fillid ülikoolis on janused kulumata riimide järele. Keegi leiab rüütel-süütel ja on uhke uue riimi üle ja keegi teine nendib, et Sütistel (kui oli ikka tema) oli see juba kasutusel. Värskeid eestikeelseid riime peaaegu pole. Uute leidmiseks tuleb vaadata uudissõnade poole. Seda Joel Sang teebki. Nii leiame juba esimest luuletusest dogi / blogi / hot dogi, varsti tuleb jätti (no seda „Kevadest“ teada vene jätti) / ätti / @-i, näpid / äpid / macid  / häkid. Tehke järgi, blogiluuletajad.

Tundub, nagu Sang kirjutaks kokku uuema aja nutikaid lutikaid, sest sõnakasutuses võib esineda tänapäevaseid krõbedaid sõnu, aga hoiak jääb heatahtlikuks: „Kärbsel  läksid silmad punni, / kui ta silmas sitajunni. / Kärbes oma kärbsekeeles / kiitis siiras tänumeeles: / „Tänan sind, et annad, Looja, / meile igapäevast rooja!“ Selle peale paitaks iga uuema aja jõuluvana lapsukesel muheldes pead.

Anne Pikkovi kerge käega tõmmatud pildikesed on värssidele toredaks täienduseks. Ei sega, toetavad. Minu lemmikuks on üle lehe ulatuv pesunöör, millel ripub tilluke tüptarlapse püksik, üksildane ja nukker tühjal lehel.

Raamatu pealkirja fraas „tulge eile meile“ oli mu isal tavakasutuses. See viitas enamasti kellegi kordasaadetud absurdile, mida oli teisiti võimatu kommenteerida või ei soovitudki ommenteerida. Kui sigadus oli lõbusamat sorti, ütles isa: „tule eile meile ja võta homne ajaleht kaasa“.

See kõik klapib suurepäraselt Joel Sanga luulevaimuga.

Kui meie kirjandusloole või –loomele ajas tagasi vaadata, siis ühed tekstid, mis ajale paremini vastu peavad, on lasteluuletused. Alles hiljuti võttis Indrek Hirv tsiteerida Ernst Enno värsse: „Juss oli väike peremees / talu liivaaugu sees / adraks kõver kapsaraud / äkkeks silgupüti laud...“ Vist teeb hea lasteluule luuletajaid juurde.

Igasugu poliitilised ja filosoofilised tekstid vananevad, vananeb ka vanainimeste luule. Visamaid vendi tekstimaastikul on lasteluule. Miks? Lasteluule kasutab tänaseid reaaliaid, samas pole kaasajas kinni (nagu muinasjuttki), ta on ajaülene mäng mängu pärast, keele- ja mõttelustist tehtud tekst eriliste pretensioonideta. Korraga südamlik ja vigurdav, vabastav. Paradoksaalsel kombel pole taolist näiliselt pretensioonitut kõlks ja kopik riimi kirjutatud üldse palju. Vist ei ole nutika lutika lihtsuseni lihtne jõuda.