Kerri Kotta. Draama, mille lõppu me veel ei tea ({{commentsTotal}})

Kerri Kotta
Kerri Kotta Autor/allikas: Youtube

Muusikateadlane, helilooja ja pedagoog Kerri Kotta kirjutab jaanuarikuu TMK-s lõpetamatusest kui stiilivõttest Erkki-Sven Tüüri orkestriteoses "Külva tuult".

Hiljutises Vikerraadio "Ööülikooli" saates oli arutluse all muusika filosoofilisus,1 täpsemalt muusika võime väljendada kui mitte lausa filosoofilisi põhiküsimusi, siis vähemalt elutunnetust, mille põhjalt sellised küsimused välja kasvavad. Ühe võimaliku tunnusena tõi saate külaline, kasvatusfilosoof Airi Liimets välja muusikas sisalduva vabaduse määra. Viimane on mõneti raskesti kirjeldatav omadus, mis ei viita paljusõnalisusele või kapriissele vormilisele arendusele ehk, üldiselt öeldes, suvalisusele – selliseid omadusi võiks pigem seostada maneerlikkusega –, vaid pigem muusika kui protsessi sõltumatusele sedasama protsessi kujundavatest alustest. Teisisõnu, filosoofiline muusika võib olla stiililt vägagi homogeenne ja kasutada piiratud väljendusvahendeid, kuid selles väljendub alati helilooja absoluutne üleolek materjalist, mis tekitab omakorda tunde, et kõik, mis kõlab, võiks olla igal hetkel ka hoopis teistmoodi. Kui n-ö mittefilosoofilise muusika puhul sõltub vormiline kulg suuresti materjali seatud piiridest, mis defineerib esitatava alati ühesena, siis filosoofilises muusikas on kõlav — liminaalselt väljendades — alati ja ühtlasi ka see, mida ta ei ole. Seetõttu on filosoofiline muusika mingis mõttes ka (verbaalselt) väljendamatu: me ei saa öelda, et see oleks kurb või rõõmus, positiivseid või negatiivseid tundeid väljendav jne, ning seda põhjusel, et filosoofiline muusika väljendab igal hetkel kogu elutervikut. On kõnekas, et seda tehes ei muutu filosoofilise muusika väljenduslik intensiivsus kuidagi väiksemaks, otse vastupidi: alles "tõlkimatut" väljendades leiab muusika oma tõelise kodu.

Nimetatud raadiosaates jäi kõlama mõte, et kuigi filosoofilised põhiküsimused ja nende vastused on suuresti küsitud ja vastatud juba antiigis, on filosoofilised probleemid igavikulisusest hoolimata seotud ka ajaliku ja ajaloolisega. Täpsemalt – selleks, et filosoofia küsimused oleksid kõnekad, tuleb need igal ajastul uuesti sõnastada ja sellisena neile ka vastata. Mingis mõttes teeb sedasama filosoofiline muusika, milles personaalne eneseväljendus on alati ja ühtlasi ka hetkel valitseva ühiskondliku struktuuri väljendus. Ja taas ei tähenda see, et filosoofiline muusika keskenduks ühiskondlikult akuutsetele teemadele – selline muusika oleks ikkagi vaid propagandistlik –, vaid et selles on ühiskond paratamatult hõlmatud isiku struktuuri, sest Airi Liimetsa vahendusel võib öelda, et ühiskonna struktuur on ühtlasi isiku struktuur. Siit tuleneb omakorda, et filosoofilisel muusikal on alati midagi öelda ajaloo kohta, kuid mitte niivõrd konkreetsete ajaloosündmuste – reeglina on mingit konkreetset sündmust literatuurselt kirjeldav teos kõige ebafilosoofilisem muusika üldse – kui üldiste hoiakute kohta. Ehk et uurides kompositsioonipraktikate teisenemist, saab midagi teada ka ühiskondliku mentaliteedi muutumise kohta. Mõnevõrra väiksemal määral peegeldub ühiskondlike suhete teisenemine ka üksikhelilooja erinevates "loomeperioodides".

Selles valguses on olnud kõnekas vaadata Erkki-Sven Tüüri stiili teisenemist. Seda on alati iseloomustanud püüd aina suurema sünteesi poole. Sünteesi osakaalu suurenemisega on kaasnenud muusika ambivalentsuse ja selles sisalduva "filosoofilisuse määra" kasv. Kui helilooja 1990. aastate teoseid saab kirjeldada kui üleminekuid erinevate, kuid kindlal stiilil ja kompositsioonipraktikal põhinevate lõikude vahel, siis alates uue aastatuhande algusest tuleks peamiselt üleminekutest rääkidagi: ükski muusikaline topos analoogiliselt 1990-ndatel loodud teostega samaväärselt enam ei stabiliseerugi, kuigi domineeriva teemastiilina võib see mingi vaadeldava lõigu muusikalist arengut veel valitseda küll. Täiendava tendentsina on sellele lisandunud veel n-ö ilma kindla lahenduseta või lõputa teosed (ja muidugi ka selle paratamatu kaasandena erinevate topos’te aina suurem segunemine).

Viimane väide vajab ehk täiendavat selgitust. Kindla lahenduse või lõpu puudumise all peetakse siin silmas eelkõige muusikalist narratiivi käivitava teleoloogilise lõpplahenduse puudumist. See ei tähenda isegi mitte kulminatsiooni ärajäämist, vaid pigem seda, et nimetatud kulminatsioon ei väljendu kogu eelneva protsessi "lahendusena" ehk siis kohana, kus teoses arendatud muusikaline materjal elab end välja oma loogiliste piirideni, ehk kohana, kus see oma potentsiaali ammendab. Nimetatud ammendamatusest tekib omakorda energia ülejääk, mingi tumm küsimus, võib-olla isegi frustratsioon.

"Külva tuult" on just selline teos, milles Tüür on ilmselt esimest korda rakendanud vormi ambivalentsust mingil uuel tasandil. Teos võiks olla sümfoonia, aga mingil kummalisel kombel see seda siiski pole. Ja selle põhjus jääb vähemalt alguses ebaselgeks. Muidugi mängib siin kaasa teatav mastaabiefekt, mida helilooja on konkreetse teose puhul ka ise tõdenud: teos on küll arendatud, kuid selle pikkus jääb siiski alla kahekümne minuti. Aga põhjused võivad olla ka vormilises ülesehituses. Laias laastus koosneb teos kolmest suuremast lõigust: kiires tempos ja suhteliselt lühikesele avalõigule järgneb pikk aeglane lõik ning sellele omakorda taas liikuvam, kuid nüüd hoopis rohkem arendatud lõpulõik. Kuna esimene lõik põhineb muusikalise materjali dialektilisel, teine aga – vähemalt algusosas – variantsel arendusel ning kolmas variantse ning dialektilise arengu samaaegsel kooseksisteerimisel (kusjuures mainitud lõik sisaldab omakorda muusikalisi kujundeid, mis Tüüri stiili kontekstis viitavad nn tantsulisele osale), siis võiks teose vormi seostada varaklassikalise sonaaditsükliga, milles kiirele ja suhteliselt dramaatilisele esimesele osale järgneb teine, lüüriline ja aeglane osa, ning sellele omakorda tantsuvormis lõpuosa (menuett).

Mainitud viide varaklassikalisele tsüklile on küll kaudne ja üldine, kuid mingis mõttes defineerib see teose žanriliselt siiski kui mitte veel päris täiemahulise sümfoonia. Kuid veelgi olulisem on teose omadus, mida juba eespool kirjeldati kui lõpetamatust ning mis avaldub samuti vormilises ülesehituses. Erinevalt varaklassikalisest tsüklist on Tüüri teos eelkõige "finaalile" suunatud, n-ö pigem "kerge" esimese osaga vormiline disain. Teisisõnu, esimene lõik on justkui järgneva kiire kokkuvõte, konspekt, mis siis aeglases ja sellele taas järgevas kiires lõigus lahti komponeeritakse. Tavaliselt peaks selline roteeruv järkjärguline lahtikomponeerimine päädima mingi kulminatsiooni ja sellega kaasneva lõpulahendusega, mis aga just selles teoses jääb tulemata.

Seda aitab mõneti selgitada James Hepokoski käsitlus kõrgklassitsismile omasest sonaaditsüklist kui terviklikust muusikalisest žestist (complete gesture). Vastavalt Hepokoskile võib viimast mõista binaarse, kahest paralleelsest protsessist moodustuva struktuurina. Esimene pool hõlmab tsükli kahte esimest – kiiret ja aeglast – ning teine kahte viimast – tantsulist ja kiiret lõpuosa. Kui vaadata kumbagi poolt lähemalt, siis on näha, et mõlemad algavad osadega, mis esindavad n-ö kohustuslikke vorme (obligatory structures) – esimene osa peab olema reeglina sonaadivormis ning kolmas osa tantsuvormis –, ning lõpevad n-ö vabalt valitud vormis osadega (free structures) – teise ja neljanda osa vorm võib teoseti olulisel määral varieeruda. Mingis mõttes ehitatakse mõlema poole vormiline loogika seega üles nõnda, et teatavale kindlapiirilisele "teesile" peab järgnema selle vabavormiline – või täpsemalt öeldes vormiliselt ennustamatu – "antitees", millest peaks omakorda transformeeruma "süntees" ehk siis mingi kõrgema tasandi tervik (sedalaadi struktuuriliselt "tugeva" ja "nõrga" vastasmängus moodustub vorm ka madalamatel tasanditel: näiteks peapartii ja kõrvalpartii sümbioos annab sonaadivormi ekspositsiooni).

Klassikalises sonaaditsüklis tingib mainitud struktuuri läbiviimise kaks korda tõik, et esimeses pooles kõlab vabavormiline "antitees" mingis kõrvalhelistikus ("tees" kõlab alati põhihelistikus), mis ei lase kõrgema tasandi tervikul täielikult moodustuda. Selle "vea" parandabki teine pool, milles vabavormiline "antitees" kõlab nüüd "teesiga" samas helistikus, mõnevõrra analoogiliselt sellega, kuidas ekspositsiooni "viga" – see algab ühes, aga lõpeb teises helistikus – "parandatakse" repriisis – viimane algab ja lõpeb samas helistikus. Tüüri teoses puudub küll mäng helistikega, kuid sellele viitab kaudselt mäng topos’ega: kolmanda lõigu artikuleerimine "scherzo’na" viitaks justkui sellele, mida Hepokoski on väljendanud kui "asja juurde tagasitulekut" (back in business), kuid erinevalt klassikalisest tsüklist ei järgne sellele tsükli dramaturgilist konflikti lahendavat finaali, vaid "scherzo" katkemisel tuikama jääv kooskõla.

Lõpetamatuse ideega on Tüür mänginud varemgi, kuid kunagi pole see olnud nii otseselt tulenev vormist. Näiteks Arvo Pärdile pühendatud teoses keelpilliorkestrile "Rada ja jäljed" parafraseerib Tüür vormiliselt Schuberti "Lõpetamata sümfooniat"; sarnast vormilist disaini võib seostada ka helilooja kaheosalise 3. sümfooniaga. Kuid nimetatud töödes võib "lõpetamatusest" rääkida kui vormilisest stiilivõttest, kui mängust struktuuriga, mis võis kunagi viidata poolikusele, kuid mis tänapäeva avardunud arusaamises vormist ei pea seda enam tingimata tähendama. Teos "Külva tuult" jääb aga sõna otsese mõttes vormiliselt õhku rippuma. Peegeldades tänapäeva ja seda, et me justkui enam ei tea, kuidas asjad on või peaksid olema, esitab see teos võrreldes eelnevatega oluliselt rohkem "küsimusi" ja annab oluliselt vähem "vastuseid". See on draama, mille lõpplahendust me veel ei tea.


1 Airi Liimets. Filosoofia ja muusikaga häälestatud maailm. – Ööülikool. 9. XII 2017, ERR: Vikerraadio – https://vikerraadio.err.ee/v/ooylikool/saated/bcef2e9f-dbfc-4204-9eb2-6436c722bcad/ooulikool-airi-liimets-filosoofia-ja-muusikaga-haalestatud-maailm

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Teater. Muusika. Kino



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: