Näitleja laval ilma visiooni, kindla ülesande ja teadmiseta, mida ta tegema peab või kuhu välja jõudma, on üsna abitu. Ja ka igav vaadata. Peter Brooki sõnad, et teater on üks üle lava kõndiv näitleja ja teine, kes teda vaatab, on idealistlikud ja kindlasti mitte valed. Aga sellest üksi ei piisa. Kõik saab siiski alguse mõttest ja nägemusest. Rainer Sarneti teater on visiooniteater. Sarnet on lavastaja, kelle jaoks kunst on vajadus. Tung kunsti teha on tugevam kui looja ehk kunstnikul ei jää muud üle kui alluda. Sisemine sund, millele tuleb alluda, mitte mida endale allutada. Sest kunsti ei saagi endale allutada. Siis on see lihtsalt üks stiiliharjutus, mis teeskleb kunsti. "Öö lõpp" on justkui meenutus kaugest unustatud ajast, mis öösel unenäona loojat tabab ning lavalaudadele jõudes küll meie aja kuue saab, kuid mis hoiab siiski endas justkui saladust eelmisest elust.

"Öö lõpp" on tükk jõulise visiooni, nägemuse ja esteetikaga. Sarnet teab, mida ta laval tahab näha. Kas see kellelegi ka meeldib või mitte, see on juba teisejärguline. Visioon, nägemus ja esteetika on ka need, mis teatrilukku jäävad. Sellisel juhul on aga lavastaja õnn ja õnnetus näitlejad, kelle ta lavale valib.

"Öö lõpp" on ambitsioonikas tükk. Sarnet võttis tekstina dramatiseerida aegumatu klassiku, Nobeli preemia laureaadi François Mauriaci 1935. aastal kirjutatud teose. Ja tõi selle kaasaega suurepärase dramatiseeringu näol. See sai aga õnnestuda üksnes ülitugevate näitlejatöödega. Sarnetile meeldib valida oma tükkides mängulaadilt ja esteetikalt väga kindel suund. Nõnda juhtus ka eelmise tükiga "Lillede keel", mis Von Krahli teatris 2012. aastal etendus. Tundub, et filmimaailmast tearisse tulles tahab Sarnet mängida eri mängistiilidega, mida on kinolinal katsetada võib-olla keeruline. "Lillede keel" kerkis esile maneerliku ja üle võlli stiliseeritud mängulaadiga. "Öö lõpp" kirjutab esteetilises manifestis alla samale klauslile, asudes mitme laadi ja stiili vahepeal. Selles on Vana-Kreeka suursugususe hõngu, mida on tasakaalustatud huumori ja groteskiga. Selline kooslus võib aga väikseimagi libastumise korral viia kiiresti väiksemat (või miks mitte ka suuremat) sorti katastroofini ja Mauriaci ajatust tükist võiks kerge pintslilöögiga saada halb paroodia, mis naerma vaevalt, et kedagi ajab. Aga just see risk ja piiril kõndimine on see, mis paneb lavastuse tööle.

Ja Sarnet ei libastu. Kõrvalt vaadates tundub ka, et Sarnet mitte ainult ei tea, mida ta tahab, vaid tal on oskus seda näitlejale sel viisil edasi anda, et näitleja lööb talle antud raamis õide ja leiab lavastaja visioonis just selle oma keele ja vabaduse. Peaosatäitja Maria Peterson oli kindlasti lavastuse eredaim täht ja kõik kaardid olid ka temale mängitud. Peterson suutis, olgem ausad, muuta 21. sajandil ebaloomuliku ja maneerliku mängustiili orgaaniliseks ja enda omaks. Koos õnnestunud muusika ja liikumisega, oli Peterson justkui mitme hääle ristumiskohas, kes suutis tulla sellest välja iseendana, hoides samas alles ka seda saladust, mis on sõnulseletamatul moel niivõrd oluline. 

Medalil on aga – nagu alati – kaks poolt. Kuna Petersoni roll on üles ehitatud tema karakterile ja paljuski selle ülistamisele, kahandas see kohati ansamblimängu. Karl Robert Saaremäe tundus oma energiaskaalal jäävat kuskil 90 protsendi juurde, veidi on veel kasvuruumi ja kogemuste ootust, kuid kui sealt paisu tagant korraga tuleb, võib sealt tulla palju ja võimsalt. Väga hea energiaga lavapartner, kes tundub olevat loodud suurte lavade jaoks. Tema lavaline energia on selline, et isegi sosistades võiks liigutada mägesid. Seda oleks tahtnud selles väikeses saalis ka näha, kus pooltoonidel ja -varjunditel on veel eriti oluline koht.

Kõrvalosatäitjate rollides sai näha noori – Maria Koff, Eliann Tulve ja Karl Valkna. Kõige enam üllatas kindlasti Eliann Tulve, kellel oli roll kanda ka kuraatorprogrammi eelmises lavastuses, Andri Luubi "Teisitimõtlejas". Tulve puhul tundub töötavat asjaolu, et mida suurem roll, seda parem on esitus. Boonuspunktid lähevad ka suurepärase väikese hobusetantsu eest etenduse alguses!

Kui üldiselt noorem seltskond kohati laval veel kahtleb, siis selle puudujäägi kandis enda õlgadel vapralt finišini Maria Peterson. Bänditeatrite ja mängin-laval-äraseletatud-näoga-iseennast-aga-tegelikult-ei-mängi-ka-ajastul julges Sarnet lavastajana eristuda ja pakkuda välja oma stiili ja konkreetselt piiritletud karakterrollid. Ja Peterson oli tema trump. Selle lavastuse suurus väljendubki Sarneti nägemuses ja Petersoni filigraansuses.

Andrei Hvostov esitas Rahvusooper Estonia ja Kanuti Gildi koostöös sündinud ooperi "Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas" arvustuses retoorilise küsimuse, kas Eesti teatril on praegu madalseisu aeg. Kui see nii peaks ka olema, siis üks kaasaja teatrit edasilükkav impulss võiks tulla just filmirežissööride esiletõusust teatriskeenel. Meenuvad Veiko Õunpuu tükid Teatris NO99. Ja ka Rainer Sarneti enda viimased tööd. On ju "Öö lõpp" juba järjekorras tema viies lavastus. Nii Õunpuu kui Sarneti lavastuste puhul tõstatub esile tugev visioon. Sest ilma selleta, nagu juba öeldud, ei ole mitte lihtsalt teater mittemidagiütlev, vaid puudub üldse nagu mõte midagi teha. Kunst ei ole üks ajaviide praeguse aja eluseriaali žanrist "tahtsin kuulsaks saada, seega hakkasin kunstnikuks". Kunst, see on tugevam kui looja, mis nõuab inimeste ette tulekut, kuna teisiti ei saa. Ja see seab kõrged ootused Jaak Kilmi ja Kiur Aarma aprillis Vabal Laval esietenduvale tükile, seekord küll EV100 raames. 

"Öö lõpp" on Vaba Lava Prantsuse kuraatoriprogrammi kolmas lavastus. Ja siiani kõige tugevam. "Big Data" ja "Post-Truth", mille tähe all kuraatorprogrammi lavastusi kahel aastal näha saab, ei ole kergete killast. Tahes tahtmata – ja seda näitab ka ajalugu seoses EV100 programmi lavastustega, kus tegijatele on lisaks teemale antud ka koostööpartner – on kunstnikule teema andmine pigem takistav faktor. Kunstnikuks olemisse on sisse kirjutatud vabadus. Õukondade aeg on läbi ja kuningas enam muusikat ei telli.

Öeldakse, et armastus on kahe nõrkuse kohtumine. Rainer Sarneti teatris kohtuvad atmosfäär ja naisnätleja.