Paavo Matsin: Kes on üldse lugenud "Pöialpoissi"? ({{commentsTotal}})

Paavo Matsin
Paavo Matsin Autor/allikas: Ugala

Anton Hansen Tammsaare novellikogu "Pöialpoiss" oli tollasel Euroopa kultuuri okultistlikul taustal vägagi moodne teos.

Üritan paar korda aastas käia Prahas raamatuid ostmas. Külastan raamatuantikvariaate ooperiteatri taga, kuhu turistid naljalt ei satu, aga vahel ka mõningaid veelgi spetsiifilisema atmosfääri ja valikuga kauplusi, näiteks ühte ajaloolisele esoteerikale ja alkeemiale pühendunud poekest nimega Trigon teisel pool Vltava jõge kõrvalisel Bubenská tänaval. Samanimeline kirjastus on välja andnud suurteose "Opus Magnum" ehk "Suur Toiming", kus on üritatud esitada ülevaade kogu Böömimaa alkeemia, maagia, astroloogia, kabala ja salajaste organisatsioonide ajaloost.1 Toekas raamat omandatud, astusin paar tänavat eemal sisse ka raamatubaari Ouky Douky, üha populaarsemaks muutuvasse kohviku ja raamatuantikvariaadi sümbioosi, kus klaas frankovkat ehk punast veini kõrgete raamaturiiulite vahel maksab alla euro. Prahas on hinnad tõesti vägagi ouky-doukyd! Süvenesin "Suurde Toimingusse", mis algas põhjaliku artikliga Tšehhi alasid tabanud meteoriitidest ja nende tähendusest kohalikule mentaalsusele.

Kahtlemata ei ole novellikogu "Pöialpoiss" kriitikute ja kirjandusteadlaste arvates Tammsaare magnum opus. Juba Eduard Hubel kurdab 1923. aasta Loomingus, et "ka paremalgi võib mõni teos äpardada, olgu et ta oma andele kohast genre’i ei taba või et tal intuitsioon selge ja sügav pole" ning veel: "Tammsaare on neid jutte kirjutades realismist tüdinud, või lugejat sellest tüdinuks pidanud, ja sellepärast ekskursioone romantilise fantastika ilma teinud, kus enne teda heade tagajärgedega sakslane E. T. A. Hoffmann, ameeriklane E. A. Poe ja paljud teisedki heade tagajärgedega rännanud."2

Pean tunnistama, et minagi olen realismist tüdinud lugeja, Hubel kirjutab siin minust. Õieti ei teagi ma, mis see realism on, sest ma ei usu enam ammu, et on olemas mingi kõigile sama objektiivne reaalsus, sedavõrd erinevalt näevad kaks inimest kas või üht ja sama tänavat. Kui kavatsesin 1994. aastal hakata Eesti humanitaarinstituudi üliõpilasena tööle Tammsaare muuseumis, küsisin oma õppejõult Toomas Liivilt (ühelt paremalt eesti novelliloo tundjalt) arvamust sellisesse asutisse siirdumise kohta. Liiv soovitas kindlasti minna ja rõhutas eriti kahte asja: võta seda väikest palka seal kui stipendiumi ja uuri kindlasti Tammsaare novellikogu "Pöialpoiss"!

Kui esimesel tööpäeval küsisin muuseumidirektorilt Elem Treierilt, mis mu tööülesanded on, siis tegi ta uhke viipe klassiku kogutud teoste suunas, mis odavat nõukogudeaegset riiulit painutasid, ja ütles kuldsed sõnad: "Eelkõige, noormees, tuleb tõsta oma kvalifikatsiooni!" See tähendas esiotsa ja eelkõige Tammsaare kogutud teoste läbilugemist. Mäletan, et alustasin salapärast kvalifikatsiooni tõstmist just kogutud teoste IV osast, kus oli ka Liivi soovitatud "Pöialpoiss" ning veel teos pealkirjaga "Meie rebane".3 Tundsin ka ennast võrdlemisi kavala rebasena! Kuna internetti ei olnud veel leiutatud või vähemalt muuseumi kohale veetud, siis pärast tavalist ajalehtede lugemist ja hommikuste saiakeste söömist (mida tõi nooremteadur), hakkasin ma (kui värske vanemteadur) seda pöialpoisiasja uurima.

Tammsaare novellikogu "Pöialpoiss" ilmus 1923. aastal kirjastuses Varrak. Seal on neli novelli: "Matus", "Viiul", "Naistevõrgutaja" ja "Pöialpoiss". Esimene mulje oli, nagu loeks mõnd gooti dekooriga õudusromaani: mingid lossid, kirstud, surnud, deemonlikud viiulid jne – see ei olnud üldse Tammsaare oma poriste kraavidega!

Sestap edaspidi alati, kui keegi hakkas jälle kuskil midagi igavat Tammsaarest heietama, küsisin ma kohe, kas ta "Pöialpoissi" on lugenud, ning tavaliselt oli vastuseks vaikus, isegi Ku-Ku laua taga. Inimesed ei tea, et suur klassik üldse midagi sellist ebaharilikku on kirjutanud. Seejuures ei tohi unustada, et need novellid ei ole Tammsaarel mingid katsetused, vaid tegu on kirjaniku kõrgperioodi teostega, millele eelnes "Kõrboja peremees" ja järgnes varsti "Tõde ja õigus".

Mingil hetkel hakkas aeg murenema ka muuseumielus, näiteks eemaldati ekspositsioonist kirikupilt, mille alla oli kirjutatud "Kirik", küll aga jäi veel näitusesaali alles minu lemmikfoto, kus oli kujutatud torukübaratega paksmagusid šampanjat libistamas ja mille alla oli selgituseks kirjutatud "Kodanlane lõbutseb". Lahkusin minagi muuseumist, kus mul lõpuks hakkas üle viskama vaade hooviaknast, kust paistis autoremonditöökoda ja priskeid raharulle käitlev õnnelik autoparandaja. Kuid "Pöialpoiss" mul meelest ei läinud.

Tegelikult võib öelda, et just novellikogu "Pöialpoiss" on omas ajas vägagi moodne teos ja paigutub päris loomulikult okultismitaustale, mis mõjutas kogu Euroopa kultuuri. Nii Berliinis kui ka Viinis loodi ohtralt okultistlikke ja teosoofilisi ringe, anti välja esoteeriliste tekstidega raamatusarju ja ajakirju, huvituti spiritismist ja paranormaalsetest nähtustest. Alles mõni aasta varem oli ilmunud ühes Leipzigi kirjastuses Gustav Meyrinkile kirjandusliku läbilöögi toonud romaan "Golem" ("Der Golem", 1915), mida tõlgiti ohtralt ja ekraniseeriti. "Golemile", mille tegevus toimub Prahas, järgnesid "Roheline nägu" ("Das grüne Gesicht", 1917), kus sündmused on viidud Amsterdami, "Volbriöö" ("Walpurgisnacht", 1917) ning "Valge domi­niiklane" ("Der weiße Dominikaner", 1921). "Volbriöö" väljaanne kaunistas ka näiteks Vilde klaasustega raamatukappi, neid bestsellereid lugesid kõik eesti kultuuritegelased.

Nii on ka päris arusaadavad Tammsaare novelli "Matus" kirstust üles tõusnud surnu või loo "Viiul" vaimudest kubisev muusikariist või ka niminovellis "Pöialpoiss" tegelase psüühilisest murdumisest tulenevate ebatavaliste nägemuste kujutamine. Rahvusvahelisele okultismimoele vastavalt kujutatakse siin kõiki üleloomulikke olevusi või objekte eelkõige alateadvusest tulevatena. C. G. Jung jõudis 1916. aastal arhetüübi mõiste määratlemiseni ja kirjutas oma kuulsa "Seitse jutlust surnutele" ("Septem Sermones ad Mortuos"). Mõned aastad hiljem fikseeris Jung aga kommentaaris sinoloog Richard Wilhelmi tõlgitud hiina taoistliku alkeemia teosele "Kuldse lille saladus" juba ka kollektiivse alateadvuse mõiste. Inimese psüühikast ja alateadvusest pärit kollid-golemid olid toonase Euroopa moeteema.

Pakun siin välja ühe "Pöialpoisi" tõlgenduse. Kogu õhustik sarnaneb vägagi Meyrinki "Golemi" finaaliga. Ka Tammsaare novellis esineb viimase piirini viidud psüühikaga indiviid ehk polguülem, keda ründab kummalises lossis mingisugune ohtlik nägemus ehk habemenuga ihuv pöialpoiss. Palju on kirjutatud E. A. Poe’ mõjudest ja muust, aga juhin tähelepanu ühele kokkulangevusele Meyrinkiga: nimelt ripub "Golemi" lõpus peategelane Athanasius Pernath köie otsas "pää allapoole, jalad ristamisi taeva ja maa vahel".4 Ta teeb seda otse enne oma magnum opus’e lõpetamist. Seda kuulsat hetke enne lõppu on tõlgendatud otseselt viitena taro suure arkaani Poodu kaardile. Võllas, millel Poodu jalgupidi taro kaardil ripub, kujutab tau-risti, tema jalgadest moodustub haakrist, käed on selja taga. Poodu kaart viitab alkeemias sellele, et magnum opus’e sooritamiseks tuleb materiaalsusele ei öelda. Lihtsamalt öeldes tuleb end harjunud mustritest lahti kiskuda. Kuid "Poodu kaart annab mõista, et ohverduse idee on lõppkokkuvõttes vale idee" ja "ohverdamine enesetapu läbi ei ole mitte üksnes vananenud, vaid ka üdini ebaproduktiivne".5

Oma teo mõttetust mõistab ka Tammsaare polguülem: "aumärke peab andma mitte võitlejaile, mitte sõdijaile, vaid neile, kes suudavad teha rahulikku tööd ajal, kus kõike ähvardab hävitus".6 Tammsaare novelli "Pöialpoiss" finaalis on peategelane taro poodu moodi asendis ega saa liigutada – ta justkui ripub. Tema pahem käsi on jäänud selja taha: see on oluline, kuna muidu lõikaks pöialpoiss pahema käe randme läbi. Paremast käest juttu ei tehta, seda nagu ei olekski. Nii on polguülema mõlemad käed mängust väljas, nagu see on ka taro poodu kaardil. Polguülema esmapilgul kummaline kehaasend on leidnud oma loogilise okultistliku põhjenduse: see on tema psüühilise seisukorra ainuvõimalik tarolik väljendus.

Tahakski nüüd küsida Tammsaare 140. sünniaastapäeva puhul eelkõige seda, kas Poodu kaardi kujutamine Tammsaare novellis "Pöialpoiss" on juhuslik enne tema siirdumist oma magnum opus’e ehk "Tõe ja õiguse" kirjutamise juurde. Ja veel, kes on üldse lugenud Tammsaare "Pöialpoissi"?

1 Opus Magnum. Toim V. Zadrobilek jt. Trigon,1997.

2 Eduard Hubel, A. H. Tammsaare "Pöialpoiss". – Looming 1923, nr 4, lk 303, 304.

3 A. H. Tammsaare, Kogutud teosed, IV kd. Novellid (1922–1939). Meie rebane. Koost H. Puhvel. Eesti Raamat, 1979.

4 G. Meyrink, Golem. Loodus, 1930, lk 228.

5 Margit Kuldsaar, Suur arkaan. Zeus, 2016, lk 170–171.

6 A. H. Tammsaare, Kogutud teosed, IV kd, lk 109.

Artikkel ilmus Sirbis.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: