Arvustus. Hirm ja jälestus Viljandis ({{commentsTotal}})

"Hipide revolutsioon" Autor/allikas: Heigo Teder

Mihhail Durnenkov
"Hipide revolutsioon"
Ugala suur trupp, osades Ott Aardam, Klaudia Tiitsmaa, Marika Palm, Janek Vadi, Rait Õunapuu jt
Esietendus 3. veebruaril 2018 Ugalas
Ühe vaheajaga ca 3 h 15 min

Vaatamata teatud ebaühtlusele on "Hipide revolutsioon" õnnestumine. See on järjekordne teatrite koostööprojekt sarjast "Sajandi lugu", seekord Ugala ning R.A.A.A.M.-i koostöös. Kui enamik seni sarjas etendunud teatrite koostööprojekte on saanud võrdlemisi kesise tagasiside, siis "Hipide revolutsiooni" teksti mõningaid puudusi korvab hea lavastus.

Eelinfo põhjal tundus üsna palju võimalusi, kuidas seda lugu kujutada. Viimase kümnekonna aasta jooksul on nõukogudeaegne hipielu saanud üsna palju tähelepanu, nii äsja lavale jõudnud näidend kui ka mullu valminud dokumentaalfilm "Nõukogude hipid" on vähem või rohkem välja kasvanud Vladimir Wiedemanni raamatutest "Maagide kool" (2008) ja "Püha kaljukitse radadel" (2013).

Vladimir Wiedemann oli oluline tegelane 1970ndate Eesti hipimaailmas, kelle raamatutes on ehk ootamatultki värvikaid seiku tollasest elust. Wiedemann õppis Pedas vene filoloogiat, käis mitmetel hipireisidel Kesk-Aasias vabariikides ja on saanud selle subkultuuri kodumaise variandi üheks põhiallikaks. Üsna suur osa Eesti hipiskeenest oli venekeelne ja nii on teatud loogika, et etenduse lavale toonud kandvad jõud on toodud Venemaalt. Näidendi teksti on kirjutanud 1978 sündinud Mihhail Durnenkov, kes on Venemaa kaasaegses teatris üsna tuntud nimi, peale paarikümne näidendi on ta seotud olnud ka rea telesarjade ja filmidega, mille sisukirjeldused tunduvad küll pisut argisemad. Lavastaja Juri Kvjatkovski on töötanud peamiselt Moskva ja Peterburi teatrites ning olnud "Kuldse maski" preemia nominent, ka lavakunstnik Ksenia Peretruhhina panus on antud etenduse õnnestumisel märkimisväärne.

Enne etendust tundus, et ilmselt on lugu lahendatud komöödia või road-movie'na. Tuleb kohe ära öelda, et kuigi etenduses on mõningaid koomilisi episoode, siis tegu ei ole komöödiaga. Kahevaatuseline tükk jaguneb kahe ajastu vahel, me näeme aastavahetust 1990 ning tagasihüppeid aastatesse 1972–1973. Selleks ajaks oli 1967. aasta Armastuse Suvi Läänes juba ammu möödas, kuid väikese viibega jõuavad moetrendid ka nõukogude kodanike sekka. Me näeme paarikümneseid noori, kes tahavad kuulata psühhedeelset muusikat, lobiseda lõdvalt vaimsusega seotud teemadel ja suurt huvi kanepi ja erinevate muude kaifi pakkuvate ainete vastu, olgu selleks muu puudumisel ka psühhotroopse toimega ravimid või eetrit sisaldav Läti aknapesuvahend Sopals.

Esimene vaatus on teekond, psühhedeelia otsimine, joove, pohhuismi ja vaba armastuse kuulutamine. Ühele filosoofiline elumantra, teisele joodiku jauramine. Vaatajale näidatakse stardis ette, mis on paarikümne aastaga mõnedest tegelastest saanud, kuid jääb segaseks, mis on erinevate tegelaste tee selle elu juurde. Vahepeal saab psühhedeelset veiderdamist pisut liiga palju ja mõned liinid mõjuksid tihendatult paremini. Esimese vaatuse keskel jääb tegevus korraks õhku rippuma, tegelasi on palju, kuid teksti teravust jääb puudu.

"Hipide revolutsioon" ei ole küll Wiedemanni elulugu, kuid etenduse jaoks on võetud tema raamatutest mitmed kindlad tegelaskujud. Võimalik, et lugu oleks alguses kulgenud paremini, kui esimese vaatuse teksti oleks sisse kirjutatud veel mõned markantsemad lood, näiteks raamatus "Püha kaljukitse radadel" on üsna absurdne episood tütarlapsest, kes palus ennast öösel metsas puu külge kinni siduda, et ta saaks telepaatilisel tasandil tema juurde saabuva jetiga suhelda või siis lugu sellest, kuidas Pagari tänava KGB paljundusmasinat olevat kasutatud Koraanide paljundamiseks, mida suure raha eest üle NSVL-i müüdi. Kuna üldise vabameelse psühhedeelia ja narkotripi kirjeldamisel laguneb struktuur pisut laiali, on vaheajal kuulda publikus kerget nõutust – tundub, et nii mõnigi on tulnud vaatama komöödiat, aga seda täna ei ole.

Kui esimene vaatus on korratus ja joove, siis teine vaatus on reaalsus ja pohmakas.  Esimese vaatuse sümpaatia rõõmsate pilves hipide suhtes tekitab hetkeks kahtluse, et autor ja lavastaja tahavadki näidata, et just hipid tegid Nõukogude Liidule lõpu peale, mis oleks umbes sama kaaluga väide, et me laulsime ennast vabaks. Nii see siiski ei ole, iga pidu saab otsa ja kui pidu on olnud nii suur, siis on ka pohmakas väga valus. Kui ellu tekib suur auk, siis edasi elamiseks tuleb see täita millegi või kellegi uuega, muidu enam inimeselooma ei saa. Teises vaatuses kandub sümpaatia ja mõistmine eluga edasiläinute poole ja nii loksub teatud tasakaal paika, erinevaid osapooli on nii mõistetud kui ka pilatud. Ükshaaval pudeneb seltskond laiali, valitakse karjäär, pere, armastus, hullumaja ja üksindus – kui see ikka on üldse valik. Kõlab tuttavalt? Vali elu, vali töö, vali karjäär, vali perekond, vali suur telekas, vali pesumasinad, vali auto! Lavastaja tunnistab, et tema mõningane eeskuju on olnud Terry Gilliami "Hirm ja jälestus Las Vegases", kärbsepiitsaga krokodille siin taga ei aeta ning ka Viljandi kõige räpasemasse tualetti ei sukelduta, kuid eeskujud on kohati tuntavad. 

Etenduses on küllalt palju muusikat, ette kantakse muuhulgas nii erinevad palad kui ka The Mamas & the Papase "California Dreamin´", T-Rexi "Children of Revolution", Kooma "Ma pesen oma hambaid verega" või May Mitchelli "Ode to a Screw" Miloš Formani hipifilmist "Taking Off", millest kaks viimast olid lauluesituste seas parimad. Laulmist oli kohati sama palju nagu tegemist oleks olnud lavaka diplomietendusega, kuid õnneks kohustuslikke ringtantsunumbreid tegema ei hakatud. Muusikavaliku puhul on huvitav, et aastaarvudest hoolimata on tegelikult T-Rex ja Kooma otsapidi juba rohkem punkrocki kui hipimuusika valdkonnast, kuid võib-olla just see näitabki, et tegu pole sugugi puhtalt hipiliikumisega, vaid lihtsalt vastukultuuriga. Jäin juba mõttes ootama, millal kõlab ka Scott McKenzie hipihümn "San Francisco", kuid see siiski jäi tulemata.

Tol ajal oli subkultuure/vastukultuure vähem kui praegu, mil vaene vanavanem peaks selles rägastikus suutma eristada, millised tema lastelastest on emod, gootid, straight edge või hoopis vegeburritosööjad. "Hipide revolutsiooni" teine vaatus kipub näitama just seda, et need tegelased ei olnud niivõrd rahuliikumise ja budismi ideoloogiast kantud mässajad, vaid pigem lihtsalt … noored.

Wiedemanni lugedes jääb samuti mulje, et põhiline aur läks uue pläru leidmisele, mitte kõrgetele joogalendudele rahu nimel. Siin torkab silma teatud vastuolu kommentaatorite käsitluses. Lavastaja Kvjatkovski on öelnud, et tema jaoks isiklikult hipikultuuriga idealistlikku sidet ei ole, vaid talle meeldib pigem lihtsalt ajastu muusika. Samas enne etendust kõlanud ülevaates ja raamatute saatesõnas on märksa idealiseerivam kirjeldus, mis sobib paremini pigem "Halloo, Kosmose!" kaubamärgiga, mida oleks omal ajal kuulanud suurem osa laval askeldavast seltskonnast, koos kõigi vandenõu- ja paranoiateooriatega.

Me saame etendusest teada, kuidas nõukogude hipid riides käisid, mis muusikat nad kuulasid, mida suitsetasid ja jõid ning lõpuks ka seda, mis neist sai. Rohkem oleks tahtnud teada saada, kust nad tulid, mida nendega Kesk-Aasia reisidel veel juhtus, võrdlemisi vähe on KGB-liini (kuigi Wiedemanni enda isa oli julgeolekutöötaja, mis teeb olukorra eriti markantseks), vene ja eesti hipide suhetest jms. Kas mõnedest hipidest said hiljem ka punkarid või oli see juba teise seltskonna või põlvkonna valik? Miks hipindust seostatakse rohkem eesti venelastega ja punkareid eestlastega? Millise protestikultuuri valisid hipide lapsed?

Näidendi lavapilt on dünaamiline ja tihti meeldivalt värske, mängitakse ka valguse ja videoga, aga see ei domineeri. See ei ole räigelt moodsust taotlev, keegi teile sülle ei istu ja näkku ei peereta, aga pidevalt on sees teatud liikumine ja eriti teine vaatus pakub mitmeid ilusaid stseene ja lavapilte, näiteks sibulaid hakkiv naispere, hullumaja, ebaharilikus vormis last hurjutav vanematepaar, kandlega saabuv Yoko Ono ja ka magusapoolne, aga siiski mõjuv lõpustseen.

Rollisooritustega paistavad teistest rohkem silma Klaudia Tiitsmaa, Marika Palm ja Ott Aardam. Ilmselt võivad seda tükki erinevatest põlvkondadest inimesed vaadata vägagi erinevalt, kuid ei peaks kartma, et see on vastumeelselt radikaalne või liiga leebe. Kui te olete hipide looga enam-vähem kursis, siis te ei saa teada väga palju uut, kuid selle korvab asjaolu, et mõningate puudustega lugu on lavastatud huvitavas vormis. Jääme siis järgmiseks Viljandilt ootama eneseiroonilist käsitlust folgipõlvkonna suureks kasvamisest. Kõik kordub.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: