Juri Kvjatkovski: olen täiesti veendunud, et ükskõik millest on võimalik midagi luua ({{commentsTotal}})

"Hipide revolutsiooni" lavastaja Juri Kvjatkovski. Autor/allikas: Heigo Teder

Ugala teatris jõuab peatselt lavale Eesti 1970ndatest ja hipidest kõnelev lavastus "Hipide revolutsioon". EV100 teatrisarja "Sajandi lugu" kuuluv lavastus sünnib kahe teatri, Ugala ja RAAAMi, koostööna. Laval on Ugala näitlejad ja venelastest koosneva lavastusmeeskonna pani kokku Märt Meos. Teatritüki lavastaja Juri Kvjatkovskiga rääkis Liis Aedmaa.

Räägi oma koolist ja oma õpetajast Dmitri Brusnikinist. Miks sa otsustasid pärast lõpetamist jääda kooliga seotuks pedagoogina? Keda sa lisaks Brusnikinile veel oma õpetajateks pead?

Ma lõpetasin 2003. aastal Dmitri Brusnikini ja Roman Kozaki juhendatud lennu ja jäin kooliga seotuks õpetajana. Kui Roman 2010. aastal suri, kutsus Dmitri mind koos endaga uut lendu juhendama. Brusnikin on hetkel üks olulisemaid teatripedagooge Venemaal. Päris paljud noorema põlvkonna tuntumatest nimedest vene teatris on just tema õpilased. Mul oli suur au, et minu õpetajast sai minu mõtte- ja töökaaslane. Meie mõte oli algusest peale, et vastuvõetav lend loob lõpetamise järel enda teatri. 2015. aastast tegutsebki Moskvas teater nimega "Dmitri Brusnikini Meistriklass", mille juures mina olen nõuandvaks kunstiliseks juhiks.

Ma ei ole kunagi lavastajaks õppinud. Kooli lõpetasin ma näitlejana ja näitlejana ka seitse aastat töötasin. Samas oli minus kogu aeg soov ise lavastada. Millegipärast ei tahtnud ma minna edasi õppima lavastajaks. Lihtsalt kogusin ühel hetkel enda ümber inimesed, keda ma usaldasin ja hakkasin tasapisi lavastama. Samas töötasin ma ju kooli lõpetamisest saadik õppejõuna ja selle töö käigus tekkis samm-sammult ka arusaam lavastamisest, teatrikeelest ja teemaderingist, mis mulle huvi pakkus. Nii et lavastamise alal julgen oma õpetajateks pidada kogu Kunstiteatri stuudiokooli õpetajate kollektiivi.

Ütlesid, et töötasid esimesed 7 aastat pärast kooli lõppu näitlejana. Kas nüüdseks on sinust saanud ainult lavastaja või mängid veel praegugi?

Ei. Põhimõtteliselt mitte. Näitleja elukutse pole minu kutsumus. Jah, tegelikult üks projekt siiski on. Selline lavastus nagu "Kajakas". See kestab terve öö. Tegime selle kolme sõbraga. Kõik lavastasid oma versiooni Tšehhovi "Kajakast" ja ühtlasi mängivad kõik üksteise lavastustes Treplevit. Seda on, jah, hetkel võimalik aeg-ajalt Moskvas vaadata.

Kas lavastaja peab alati olema mingil määral pedagoog? Kas sinul on raske neid kaht omavahel lahutada?

Selle eest ei pääse kuhugi. Aga ikkagi on vahe, kas teha tööd tudengitega või juba valmis näitlejatega. Tudengitega pead olema ääretult delikaatne ja kannatlik. Neilt ei saa nii palju nõuda, kui näitlejatelt, kes oma töö eest palka saavad ja peaks olema käsitöö-oskused juba ammu omandanud. Tudengite puhul ei ole tegelikult veel üldse kindel, kas neist ikka saavadki näitlejad. Mina olen nad sinna kooli vastu võtnud ja sellest tulenevalt mina ka vastutan nende eest. Ja kui keegi neist ikkagi näitlejaks ei sobi, siis on see minu möödalask ja pean olema valmis seda ka tunnistama. Teisest küljest - teater ei ole ainult näitlejad. Mõnest tudengist ei pruugi saada näitlejat, vaid hoopis suurepärane lavastaja või kunstnik või helilooja või dramaturg. Väga palju inimesi, kes on õppinud näitlejaks, on hiljem teatris hoopis teist funktsiooni täitma hakanud. Kui sa teatrit armastad, siis leiad seal ka endale sobiva ameti. Sellesse ei maksa suhtuda traagiliselt. Keskpärases näitlejas võib olla peidus suurepärane lavastaja või dramaturg. See on ka osa meie õppetööst: välja selgitada inimeste tegelikud eeldused. Näed küll, et sellest poisist näitlejat ei tule, aga samas taipad, et teatriprodutsendina oleks tal tulevikku.

Räägi paari sõnaga enda teatrist nimega Le Cirque de Charles la Tannes. Miks see loodud sai ja millega see tegeleb? Millest selline nimi?

See nimi on nali. Tekkis tunne, et professionaalide ajastu on lõpule jõudnud. Nii teatris kui ka mujal. Selleni on viinud tehnoloogia areng. Tänapäeval võib igaüks olla autor - looja. Sul puuduvad küll igasugused oskused, kuid on nutitelefon ja võidki teha filme. Igaüks meist on oma facebooki lehekülje autor. Selle põhjal võib välja anda raamatu "Vassili Ivanovi elu". Seal on tekstid, pildid. Vassili Ivanovist saab suurepärase ülevaate. Ja Vassili Ivanov on selle raamatu autoriks. Oleme jõudnud diletantide ajastusse. Šarlatanide ajastusse. Selleks, et teha muusikavideot või dokfilmi, ei ole enam tarvis erialast haridust. Profesionaalid kaasavad diletante, et tuua oma loomingusse rohkem kergust ja vabadust. Ja selle kogemuse sain ma ka ise tsirkust luues. Teatriga mitte kokku puutunud inimeste kergus, värskus ja "teadmatus" viis meid väga huvitavate valikuteni.

Need pole sugugi minu enda mõtted. Sellest suundumusest on kirjutanud paljud kriitikud, kultuurimõtestajad ja filosoofid. Ka näiteks Stanislavski kirjutab diletantidest kui inimestest, kellel pole õigust teatriga tegeleda. Nüüd on kõik pöördunud tagurpidi. Meie Le Cirque de Charles la Tannes ehk šarlatanide tsirkus on püüe kaasata teatri tegemisse neid, kes ei ole kunagi varem sellega kokku puutunud. 21. sajandi alguses oli väga populaarne kutsuda lavakunstnikuks näiteks mõni reklaamidisainer või lavastuse muusikaliseks kujundaks DJ. Need on erinevaid kunstiliike omavahel segavad katsetused. Toona oli see midagi uut, aga tänaseks on see juba kulunud võte.

Tsirkuse loojate seas oli kolm teatriharidusega inimest, kuid ülejäänutel puudus igasugune teatritöö kogemus. Nad olid väga erinevatelt elualadelt. Sellest sai omamoodi interdistsiplinaarne kultuurideülene projekt.

Meie esimeses lavastuses, hip-hop ooperis "Mendid tule all" (Копы в огне) ei teinud kaasa ühtki professionaalset näitlejat – mängisid hip-hop artistid; kostüümide ja lavakujunduse autorid ei olnud kunstnikud; näidendit ei kirjutanud näitekirjanikud jne. Ma arvan, et teater vajab õhuvahetust, et tekiks uus energia. Teater ei saa kapselduda. Kuigi tegelikult on tegemist ilmselt spiraalse liikumisega. Kui ühel hetkel saab hapnikku liiga palju, siis juhtub vastupidine – teatriprofessionaalid lähevad proovisaalidesse, panevad aknad kinni, sulguvad pimedusse ja tekib pinnas uuele Grotowskile, kes loob oma sekti. Taas koondab keegi inimesed, kelle jaoks on teater pühamu. Ja nii see pendel ühest äärmusest teise kõigubki. Kui läheb liiga pimedaks ja sumbunuks, teeme akna lahti ja kui diletantide aeg jõuab oma laineharjale, siis aken jälle sulgub, et esile saaksid tõusta Grotowskid ja Stanislavskid, kes loovad oma profesionaalsed trupid ja tegelevad ainult teatriga.

Kus sinu arvates vene teater hetkel sellel spiraalil või pendlil asub?

Hetkel on käes selle nn "läbikäiguhoovi" kõrgaeg, kuid samas veab Venemaal hetkel teater riigiga vägikaigast. Võibolla oleks täpsem öelda, et mitte otseselt teater, vaid kogu kultuuriringkong veab riigiga vägikaigast ja selle tõttu kannatavad paraku kõik. See, mida teatris tehakse, ei ole enam nii tähtis. Tähtis on, kes sellest vastasseisust võitjana välja tuleb. Kas keeratakse kraanid kinni või läheb olukord vabamaks. Sellega tegelebki hetkel Venemaa teater. Aga tulles tagasi selle spiraalsuse juurde, siis usun küll, et järgmise 5 või 7 aasta jooksul saab erinevate kunstiliikide segunemise aeg ühele poole ja on oodata uute oluliste suletud teatrirühmituste ja lavastajate esiletõusu.

Mis sind lavastajana inspireerib? Millest saavad sinu lavastused alguse?

Ma võin vastu võtta ükskõik millise pakkumise. Ma olen täiesti veendunud, et ükskõik millest on võimalik midagi luua. Ma usaldan väga juhuste kokkulangemist. Minu jaoks on väga huvitav otsida vastust küsimusele, miks just mõni konkreetne tekst just sellel hetkel mulle kätte sattus. Ma ei liigu eesmärgipäraselt kindlate lavastuste poole.

Hetkel aga käivad asjad nii, et mul on telefonis postkast, sinna saabuvad pakkumised ja mina siis analüüsin neid. Väga harva kirjutatakse, et tulge lavastage, mida ise tahate. Enamasti ikkagi pakub kindel teater kindlat näidendit.

Teatris, mille meie tudengid lõpetamise järel asutasid (Dmitri Brusnikini Meistriklass), tegutsen ma kunstilise juhina. Ma ise valin lavastajaid ja tekste. Ja mulle pakub huvi teha erinevaid katseid, justnagu keemikule. Mingi aeg tundus põnev luua ootamatuid kombinatsioone. Näiteks pakkuda Gorkit lavastajale, kes seni oli ainult kaasaegset dramaturgiat lavale toonud. Selline lähenemine võib viia läbikukkumiseni ja me ka kukkusime läbi. Hea näidend ja hea lavastaja said kokku, kuid omavahelist keemiat neil ei tekkinud. Siis kannatavad näitlejad, turundus. Ebaõnnestumine.

Võib ka teistmoodi. Kui lavastaja on terve elu lavastanud Võrõpajevit, siis pakumegi talle lavastada Võrõpajevit. Võib ka nii. Loogiline lähenemine.

Minul endal näiteks ei ole näitekirjanikku, keda ma palju lavastanud oleks. Kelle kohta võiksin öelda: jah, ma tean, kuidas teda lavastada. Ma eelistan ühte autorit korduvalt mitte lavastada. Nüüd, viimaste aastate jooksul on mulle siiski tekkinud püsivad kaasteelised: luuletajad ja dramaturgid Andrei Rodionov ja Jekaterina Trojepolskaja. Nende tekst sattus mulle jälle täiesti juhuslikult pihku ja nüüd oleme koos teinud juba kolm lavastust. Meie viimane koostöö oli Lätis Daugavpilsi teatris. Nad kirjutasid ümber Gribojedovi "Häda mõistuse pärast".

Kas siis võib öelda, et sulle meeldib, kui inimesed on tööprotsessis oma mugavusstsoonist välja asetatud?

Jah. See on hädavajalik. Kui kõigil on mugav ja kõik on arusaadav, siis tekib konformism.

Nimeta palun mõned enda lavastused, mida olulisemaks pead.

"Mendid tule all" oli maailma esimene hip-hop ooper. Samas ei olnud see pop-projekt ega estraad. Selles oli dramaturgia, nagu ooperites ikka, lihtsalt aariate asemel on teistsugune esteetika. Teine oluline lavastus, mida välja tuua, oli "Normansk". Selle aluseks oli vendade Strugatskite jutustus "Inetud luiged" ja tegemist oli esimese nn "promenaad-lavastusega" Moskvas. Lavastus toimus suures tööstushoones kõikidel korrustel. Sellest võttis osa 70 näitlejat. 2015. aastal nomineeriti "Normansk" ka Kuldsele Maskile. Siis võiks nimetada veel Ibseni "Nukumaja" teatris "Prijut Komedianta" SPb.

Milliseid sinu lavastusi hetkel Moskvas näha võib?

Meierholdi Keskuses mängitakse Dmitri Brusnikini Meistriklassi lavastust nimega "Luik". Selle autoriteks on samuti Andrei Rodionov ja Jekaterina Trojepolskaja. Tegemist on poliitilise poeemiga. Anti-utoopiaga. Teatris "Praktika" võib vaadata verbatim-meetodil valminud dokumentaallavastust "Ka see olen mina" (это тоже я). Ja Lätis Daugavpilsis mängitakse "Häda mõistuse pärast".

Miks sa võtsid vastu pakkumise lavastada Eestis, Ugala teatris näidendit "Hipide revolutsioon"? Kuidas see idee sinuni jõudis?

Subkultuurid on mulle alati hingelähedased olnud. Underground-liikumised. Mis hipidesse puutub, siis selle temaatikaga mul varasemat kokkupuudet ei olnud. Mulle meeldivad mõned selle ajastu filmid. Hipi-esteetika ei ole mulle lähedane. Küll aga meeldib mulle see muusika. Ise olen ma pigem techno ja hiphopiga üles kasvanud. Hipid on lillelapsed, mina olen sügavalt linnainimene. Selle loo tegelased püüdlevad vabaduse poole. See lugu on justkui eepos. On protagonist ja on antagonist. Selles loos on kõik hea loo osised olemas. Ja üheks otsuse mõjutajaks oli loomulikult asjolu, et näidendit paluti kirjutama Mihhail Durnenkov, kellest ma olen väga kõrgel arvamusel. Me polnud veel Durnenkoviga otsustanud seda projekti vastu võtta ja arutasime omavahel erinevate materjalide üle, mis selle teemaga seostuvad. Rääkisime filmidest ja üsna pea jäi kõlama "Fear and Loathing in Las Vegas", mille autoriks on üks mu lemmikuid filmirežissööre, Terry Gilliam. Ja varsti sai selgeks, et oleme dramaturgiga samal lainepikkusel.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Ugala teater



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: