Arvustus. Justin Timberlake'i pereisa-popp ({{commentsTotal}})

Popstaar Justin Timberlake
Popstaar Justin Timberlake Autor/allikas: AFP/Scanpix

Uus plaat

Justin Timberlake

"Man of the Woods" (RCA Records)

7/10

Teaduses on mitmeid aastaid räägitud sellest, kuidas rasedusega kaasuvad lisaks välistele füüsilistele ka muutused naise ajustruktuuris – lühidalt öeldes nn emmeaju, mille ulatuse saab otseselt siduda kiindumusega, mida ta oma lapse suhtes tunneb.

Mitte nii pikalt ja põhjalikult, aga siiski on emmeaju kõrval räägitud ka nähtusest nagu "issiaju". Sellise diagnoosi ma Justin Timberlake'i uuele albumile panekski, sest see näikse olla osaliselt takistanud Timberlake'i seekordsel muusikalisel ambitsioonil mõjumast nii sirgjooneliselt kui ta ise tahtnuks ja nii värskelt ning vabalt nagu seda oli 2006. aasta "Futuresex/Lovesounds".

Tuleb aga ennekõike ära märkida, et "Man of the Woodsile" on kriitikud ja hulk muid musasnoobe ikkagi kõiksuguste hirmujuttudega albumi umbeõudsusest ebaõiglaselt liiga teinud. Piinarikas kuulamine? Kõrvadest niriseb verd ja kassid kukuvad surnult maha? Sugugi mitte.

Mõistagi on õige, et Timberlake'i produktsioonimeeskonnal, nende hulgas The Neptunes'il ja Timbalandil ei ole praegusel ajal samaväärselt loomingulist löögijõudu, et luua paugutajahitti nagu seda oli "SexyBack". Lugu, mis – liialdamata – ajendas mind muusika mõttes usku vahetama. Ma polnud pärast seda kunagi endine. "My Love"? Oi jumal, iga kord olid hirvejalad all, kui jälle uuele mängimisele läks.

Aga taas värske albumi juurde. Kui Timberlake teatas, et tema uue albumi nimeks saab "Man of the Woods", siis oli esimene reaktsioon muusikaajakirjanduses, et siit tuleb nüüd folkalbum, mida kellelegi õieti vaja ei ole, olgugi, et seda ehk kohe nii välja ei öeldud. Sest olgem ausad, juba aastaid ei vaja muusika folkalbumeid, mis on tõenäoliselt Mumford and Sonsi ja teiste tema kaasaegsete peavoolufolkarite karuteene.

Aga ei tulnudki folkalbumit. Tuli hoopis end kolmes eri suunas otsiv album, mis tahab olla kõik korraga, aga ei tõesta end hästi lõppeks ei ühe ega teisena.

Ühelt poolt tahab Timberlake albumiga öelda, et olgugi et nüüd abielumees ja isa, vana Justin pole kuhugi kadunud; temas on endiselt särtsu ning puus nõksub täpselt sama hästi nagu 12 aastat tagasi. Sellise sõnumi annab igatahes albumi avalugu "Filthy" oma paheliste elektrofungilike sündilainetustega, millesse lõikavad sisse puhtad staadionirokilikud kitarrikäigud. Aga see on üksjagu petlik esmamulje.

Sest samal ajal tahab Timberlake ka näidata, et Justin on saanud täiskasvanuks ja hakanud elus väärtustama muud kui seda on naisterebimine. Nüüd on prioriteetsed perekond ja kodu [albumi nimi on inspireeritud tema poja nimest – ladinakeelne Silas tähendab metsameest]. Selle juures pole iseenesest miskit taunimisväärset, iseasi, kas lood nagu "Hers" ja "Young Man" peavad sellest ürgsest perearmastusest nõretama, rikkudes juba üles ehitatud muretuma meeleolu abikaasa Jessica Bieli vokaalsämplitega.

Ning kahe eelmainitu vahelt pressib end välja ka ainult paiguti läbimõeldud loodusmehe kuvand, mis näitab end implitsiitsemalt küll albumi üldises õhulises americanalikus saundis, aga väga pealiskaudselt ka eriti veidrates pealkirjades. "Flannel", "Montana" ja "Livin' Off the Land" olgu mõned näited. Samas, eriti tempokas suupillimäng loos "Midnight Summer Jam" on ootamatult värskendav ilma, et mõjuks lõkkeäärse olenguna, kus kõik on end pleedi sisse hubaselt kookonisse keeranud.

Aga need eri osad ei taha kokku haakuda, proovi klapitada mispidi tahes. Minuarust ei saa üheaegselt [või noh, põhimõtteliselt nagu saab ka, aga pole vist eriti aus] olla naisterebija ja samal ajal rebida kodus lapse jalast musti mähkmeid ning leida kõige selle keskelt aega metsas, flanell üll, kännule maha istuda ja kallimaga koos pikk tähenduslik pilk kaugusesse suunata. "Man of the Woods" ometigi üritab just taolist hübriidmeest kuulajale maha müüa.

No ei osta hästi ära.

Kõigest olenemata ei oska ma seda albumit kuidagi mitte sallida. Julgen arvata, et seal on oma suurepäraseid momente, ehk isegi mõni pärl. Näiteks "Higher Higheri" muretuse ja melanhoolia vahel pendeldav tümpsumine ja "Say Somethingu" tõttamatu rütm ning elujaatav kantrilaad võiksid küll veenda, et "Man of the Woods" on tegelikult tip-top album täis küpset ja eakohast popmussi. Olgugi et mõnede säravamate lugude vahel see aeg-ajalt liigsesse lihtsusetaotlusesse takerdub.

Tõsi on, et praegusel ajal tuleb uut mussi peale nagu valanguid Kalašnikovist ja suurem osa sellest ei väärigi tähelepanu. Aga "Man of the Woods" väärib seda viivuks siiski.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: