"Tol ajal oli see tõesti ilmselt kosmoseajastusse saabumisega võrreldav, sest toimus miskine plahvatus, kus noored disainerid olid järsku huvitatud oma asjade näitamisest ja mööbli tegemisest pärast perioodi, kus kunstis oli toimunud sissepoole tõmbumine," rääkis disainer ja disainiajaloolane Jüri Kermik.

Muusik ja disainer Janek Murd märkis, et 80ndate teises pooles kõik muutus, mida praegu on ehk kergem hinnata. "Kas või see Villu Kanguri poeem, mis siin väljas on: kuradile positsioon / kuradile kõik / meie jaoks on teine tsoon / teine tundelõik. Kõik see protest peideti ridade vahele ja see nõudis tollal palju rohkem pingutust ja julgust [kui praegu]. Praegu tundub see nii lihtne. Kõike võib öelda, kõike võib teha."

Kermik rääkis, et tegemist oli ideoloogiliselt vastuolulise ja keerulise ajaga. "Need esemed, mis 86. aastast hakkasid omale kohta nõudma, olid kohamärkijad, mis peegeldasid ühelt poolt noore põlvkonna soove ja taotlusi kirjeldada oma keskkonda, rahulolematust ideoloogiliselt raske olustiku ja ühiskonnaga. Ühelt poolt neil võib-olla ei olnudki vaja seeriatootmist, et neid ideesid võimendada, aga vähemalt oli vaja teadvustada uue põlvkonna ideaale, millised need ideaalid vormis ja esemetena välja võisid näha."

Murd oli 80ndatel teismeline. Tema mäletab teda ümbritsenud toonasest tarbekunsti- ja disainimaailmast esiti üht – ühte asja oli väga palju ja paljudel. "Mööbel, tekstiilid, valgustid, autod. See valik oli väga piiratud. Mudeleid oli vähe. Ei ole nii, nagu tänapäeval. Kõike oli üks. Poes oli üks sai, üks leib. Üks lamp, üks mänguasi, üks mööbel.

"Muud oli ka selles mõttes, et ma käisin Jõhvi laste kunstikoolis tollal ja seeläbi liikus info. Meile tuli viimasele kursusele kultuuriõpetajaks Simson Seakülast ja tema tõi neid teadmisi ja infot, mis oli ka üks põhjustest, miks ma läksin ise Tartu kunstikooli edasi õppima," jätkas Murd. "Kõik need Pära Trusti asjad ja millest ta rääkis, tundusid nii huvitavad. Paljusid asju polnud ise näinudki. Aga just see info, et see mingisugune pulbitsev boheemlaskond või kunstnikud, et see maailm on nii huvitav ja lahe ning kuidagi teistmoodi. See tundus sellest tavalisest hallusest, mis meid ümbritses, just nagu mingi väljapääsuna."

"Minu pilk ja mõte jäi sellele sõnapaarile [uus vaev – toim] just tänu sellele, et mulle tundus, et see, mida Hardi Volmer Pära Trusti mehena varjunimena sõnastas ja mida kasutati Tartu Roki Päevadel lihtsalt võimaluseks minna lavale, sest KGB ja võimuorganid olid tegelikult asjadel päris lähedal, selleks, et nähtavus säilitada, tuli see nimi kasutusele. "Uus vaev" tegelikult terminina on huvitav, sest see nimi sümboliseerib seda, et selle asemel, et peituda ja põranda alla minna, sissepoole tõmbuda, oli Pära Trusti ideoloogia just nimelt nähtavuse säilitamine ning oma põlvkonnaga kontakti jäämine," rääkis Kermik.

Murdi sõnul on noor inimene igal ajal tahtnud midagi muuta. "Tal on mingi sisemine protest olemasoleva suhtes, mis viib alati edasi. See oli siis nii ja on samamoodi tänapäeval. Aga tol ajal oli lihtsalt sellest, mille vastu võidelda, märksa raskem läbi murda. See oli totaalne kinnine süsteem. Puudusid elementaarsed vabadused. Mitte küll nii suurel määral, et mitte midagi teha ei saanud, alati sai ridade vahele peita."

Vaatamata sellele on Murdi hinnangul sündinud täiesti eluterveid ja elujaatavaid positiivseid asju, mida senimaani nautida. "Väga paljud võtted tehniliselt, graafiliselt on tänapäevani kasutusel, mida tsiteeritakse kogu aeg. Kuna 80ndad on mingis mõttes kõige popim kümnend, siis popis kestavad kõik need suunad edasi."