- "Richard III", lav Sergei Potapov (Vene teater)

See on temale Eestis juba kolmas lavastus. Eelnevalt on ta teinud Kitzbergi "Libahundi" ja Tammsaare "Põrgupõhja uue vanapagana". Ma ei tea, kui palju see on kuvandiloome ja kui palju sisemine vajadus, aga selliste šamanistlike, boreaalsete ja ugrilike arhetüüpsete kujunditega on ta mänginud ka oma varasemates lavastustes. Nüüd siis Vene teatris "Richard III", kus samuti on mõnevõrra kasutatud selliseid arhetüüpseid kujundeid, kuni selleni välja, et klassivahesid või tegelaste päritolusid on rõhutatud keelekuuluvusega. Laval kuuleb ka eesti keelt lihtrahva suust ja eesti regivärsilist rahvalaulu.

Arvestades lavastaja käekirja, on ta isegi ehk tagasihoidlikum. See ei ole nii grotesksete kujunditega nagu kaks varasemat Eestis tehtud lavastust. Aga suurepärase peaosa teeb seal Jaak Prints, mängides vene keeles. Ise ei oska seda päriselt tajuda, aga olen paari venelasega rääkinud, et üldiselt ei saa aru, et ta räägiks aktsendiga. Aga Richard III teatavasti on ju selline väga negatiivne kuju. Tal on füüsilised puuded ja see on tema hinge istutanud sellised kompleksid, mis tekitavad võimuiha ja julmuse. Prints ei mängi neid füüsilisi eripärasid, vaid see on just selline hoiatuslavastus. Teame ju ka tänapäeva poliitikast, et tülikaid vastaseid kõrvaldatakse närvigaasi abil ja täiesti märkamatult. See Richard III julmus toimub sellise lipsustatud ja prillides, üsna ontliku mehe, vaata et praktiliselt tema sekkumata. Vägivald toimub ja me oleme kõik kuidagi selle osa. Kui me tunneksime ta kuidagi tänaval ära, siis oskaks võib-olla rohkem hoiduda sellest, aga paraku see toimub kusagil süvakihtides.

- "Workshop", lav Mart Kangro, Juhan Ulfsak, Eero Epner (Kanuti Gildi SAAL)

- "Loodusjõud", lav Mikk-Mait Kivi (Von Krahl)

- "Rebel Body Orchestra", lav Sveta Grigorjeva (Sõltumatu Tantsu Lava)

Nad mõnes mõttes kaardistavad kõik tänapäeva inimese olukorda infokülluse kontekstis. Aga "Workshop" on nendest see, mida ma päriselt tahaksin soovitada. Ülejäänud kaks temaatiliselt haakuvad selle teemaga, aga nende puhul on publikul rohkem seda edasi mõtlemise võimalust. Need kaks teist tõstatavad ülesande, aga jäävad selle lahendamisega kuhugi poolele teele. Aga "Workshop" räägib sellest, kuidas kolm meest – mis juba esteetiliselt on võluv, on see, kõigil kolmel mehel on erinev taust: Juhan Ulfsak on näitlejaharidusega, Mart Kangro on kaasaegne etenduskunstnik ja Eero Epner kunstiajaloolasest dramaturg – kõik toovad lavale ka omaenda esteetilise pagasi ja koolkondliku kuuluvuse. Kõik kolm tulevad lavale õpetussõnu jagama. Puudutagu see siis näiteks lauajuppideks saagimise tehnikat, või Eero Epner toob sisse kunstiajaloo teema.

Tullakse natuke sellise iroonilise hoiakuga tänapäeva inimesele rääkima, kuidas asjad on. Aga selle õpetamise käigus need kolm meest kuidagi poole peal saavad aru sellest, et maailm on suurem kui see, mida me sellest haarata oskame. Me ka teinekord tänapäeva maailmas otsime seda kadunud pühaduse mõõdet, vertikaali või sakraalsust. Seal ei räägita otse pühadusest kui sellisest, aga see, kuidas need kolm meest poole peal vahetavad registrit ja jõuavad selleni, et kui sa avad ennast maailmale, siis maailm avaneb sinu jaoks selles vertikaalsuses. See tuleb väga võluvalt esile.

Natuke selle sama protsessi ebaõnnestumist, aga viljakat ebaõnnestumist näeme me Von Krahli teatri "Loodusjõus", kus kaks noort meest, Kirill Havanski ja Hendrik Kalmet üritavad meile rääkida, kuidas infometsast läbi tungida, aga tegelikult paistavad oma piiratuse selles metsas.