Kiur Aarma ja Jaak Kilmi teatritöö pakub usutava ja tehniliselt õnnestunud sissevaate 80ndate Õismäe ellu, kuid on sisult liiga jutustav.

“Enne meid oli veeuputus” jutustab loo 1980ndate elust Õismäe teel asuva paneelelamu näitel. Kontseptsiooni järgi on see seotud erinevates mütoloogiates esitatud veeuputuselegendiga, mille vormiks on antud juhul kütteperioodi alustamisel tekkinud avarii. Uputus peaks olema sümbol, mis jagab tegevuse ja ajaloo kaheks, üks režiim langeb ja uus ajastu on algamas. Nii on autoritel Kiur Aarmal ja Jaak Kilmil võimalik rääkida lugusid oma lapsepõlvest, pioneeridest, kooperatiividest, varastamisest, ehitusplatsidel mängimisest, punkaritest ja seiklusjuttudest. Need lood on tuttavad ja usutavad, paraku natuke liigagi ja seepärast tekib korduvalt küsimus, kas siin etenduses on piisavalt teatrit?

Lavastuse tugevaim külg on tehniline pool ja lavakujundus. Teatris kino tegemises pole ju enam midagi uut, meenutagem NO99 või Von Krahli lavastusi, antud juhul kõlab see kenasti kokku. Lavakujunduses on kasutatud pesakaste, paneelmaja tubade sissevaateid, kuhu projitseeritakse erinevate tegelaste elu illustreerivaid stseene või dokumentaalfilmikaadreid, kergelt wesandersonlikus vaimus. On lastega pered, sõjaväepensionärid, torumehed ja poolpaljalt tervisejooksu tegijad, nagu tollal igas teiseski linnajaos.

Loo peategelased on kolm tollast last, kes nüüd meenutavad lapsepõlve ja aeg-ajalt tehakse video või kaasatud laste abil tagasivaateid. Paraku on meetodiks valitud monoloogid ja seetõttu hakkabki etendus meenutama teatri asemel otsekommentaariga dokumentaalfilmi. Kui sisukokkuvõtte järgi võinuks arvata, et ehk on veeuputus tegevust käivitavaks konfliktiks, siis konflikt etenduses tegelikult puudub. “Enne meid oli veeuputus” on jutustus, usutav ja ülevaatlik, kuid süžee jääb selles vähetähtsaks. Esimesed kolmveerand tundi on nagu loeng ja olles ise kasvanud sarnases keskkonnas, pakkus see küll äratundmist, aga suurt enamat mitte.

Seetõttu kerkib küsimus, kellele on lavastus mõeldud? Tutvustuses on vihjatud, et see on “noortele ja täiskasvanutele”. Äkki peakski seda võtma praegustele koolinoortele suunatud haridusliku ülevaatena elust nõukogude ajal ja üleminekuperioodil? Kavalehel on igaks juhuks seletatud, mis asi on furaška ja telefoniraamat, koguni pesukauss. Võib-olla on see liig, aga ei maksa millegi üle imestada – üks tuttav kirjanik rääkis, et ta olevat pidanud koolis lastele selgitama, mis asi on kaev.

"Veeuputuse" aluseks olnud tekst või selle rakutasand oli mõeldud dokumentaal- või mängufilmi jaoks, aga kuna see ei leidnud vastavatel projektikonkurssidel piisavat toetust, maandus hoopis teatrilaval koostööprojektide sarja “Sajandi lugu” raames, kus osapoolteks loositi NUKU ning Vaba Lava. Nii on mõnes mõttes tegu natuke vägisi vajalikku vormi pressitud tükiga ja see paistab ka mitmelt poolt välja. Mis eristab teatrit ja dokfilmi? Ka teatrietendus võib olla hariv või ajalooline, aga peale selle peaks lisanduma fiktsiooni element, läbiv süžee. Kui esimene vaatus on peaaegu täielikult jutustav, siis teises vaatuses üritatakse ka fiktsiooni pisut arendada, Annuška päevalilleõli kombel on teatud sündmused üksteisega põhjuslikult seotud, kuid seda jääb väheks.

Teatud lõikudes näib olevat tegu vägisi liha luudele kasvatamisega, näiteks pikad lõigud piiblist ja “Viieteistkümneaastasest kaptenist”. Lydia Rahula juhatatud Tallinna poistekoori laulud võivad ju kenasti kõlada, aga ega need väga etendusega ei seostu, nad esitavad samu laule ka muidu. 

Tegelased suhtlevad minimaalselt, enamik teksti jääb monoloogide kanda ja üksnes selle põhjal ei tõuse näitlejatööd (Liivika Hanstin, Mihkel Tikerpalu, Anti Kobin) piisavalt esile. Pikad monoloogid on riskantne vorm, nendega löömiseks peab tekst ja esitus olema erakordne, aga nii erilised need antud juhul ei ole. Sama hästi võinuks Kilmi ja Aarma seda teksti ise ette kanda, kuigi tekst ei ole üks ühele nende elust – aga võib-olla olekski see lisanud teatud siiruse tasandi.

Mingil määral leidub tuttavaid teemasid “Diskost ja tuumasõjast” ja ei näe tegelikult põhjust ette heita, et inimesed kirjutavad sellest, mida nad teavad, mitte asjadest, millest nad üldse ei tea. Aga kui on vaja rääkida 80ndate lõpust ja 90ndate algusest ning taas ilmuvad välja toruvahvlid, siis meenub vana ütlus üksnes haamri omamise ja naelakujulise probleemi kohta.

Vahetult enne etenduse vaatamist linastus film “Seltsimees laps”, mis tekitas võrdlusmomendi. Kuigi nende tegevust lahutab üle 30 aasta, tekib ka kokkupuutepunkte. Mõlemad räägivad lapsepõlvest nõukogude ajal, lihtsalt ühel ajastul võidi ema Siberisse viia, teisel puhul polnud poes Nike´i tosse. Mõlemal puhul võib järeldada, et põhimõtteliselt oli õnnelik lapsepõlv võimalik ka nõukogude tingimustes, aga õnn oli eri ajastutel suhteline. Tahtnuks paremat, aga kõigile draamadele ja puudustele vaatamata ei jäänud elu elamata ja lapsed kohanevad alati vanematest kergemini.

Aga umbes seal sarnasused ka lõpevad, 80ndatel iga koputuse peale enam ei võpatatud. Me küll nägime Soome televisioonist, millistest asjadest ilma jäime nii ainelises kui laiemas mõttes, kuid meil oli juba rohkem aega laps olla. Ja nagu paljud teavad, siis väike laps otsustab vahel mängida hoopis pakendiga, mitte selles olnud kalli kingiga. ´

Mis hetkel muutub argipäev ajalooks, mida on vaja talletada? Tavaliselt algab suurem meenutamiste ja nostalgitsemise laine ühe või kahe põlvkonna pärast, kui mäletav põlvkond asub ise asju kirja panema ja erinevus uue põlvkonnaga on juba piisavalt suur, kui vanemad mõistavad, et lapsed ei saa nende jutust päris hästi aru. See on “Enne meid oli veeuputuse” suurim väärtus, mis ajas kasvab – on dokumenteeritud usutav pilt ühe ajastu argipäevast. Küllap saab paarikümne aasta pärast üksikasjalikult kirjeldada, kuidas ehitati põllule papist maju või milline nägi tegelikult välja Hiina netipoest tellitud kleit ja sellel kõigel on oma väärtus, aga ehk on siis selle taga erilisem süžee.

Eraldi võiks käsitleda paneelmaja või kortermaja kui keskkonda. Tegelikult see ei ole ju vaid nõukogude nähtus, samasuguseid asumeid leiab märksa dramaatilisemal kujul Madridis, Lõuna-Aafrikas, Ungaris või Hong Kongis. Üle poole tallinlastest elab siiani paneelmajades, tegu on keskkonnaga, mille olemuse üle on mõeldud mitmel pool maailmas. Roheluse nappus, vastu seinu ja radiaatoreid kopsimised, kapseldumine ning naabrite vähene tundmine – seda on kirjeldanud “Hüva leili” või eksootilisema näitena Tsai Ming-liangi film “Auk” Taiwani kortermaja põrandas oleva augu kaudu üksteist piiluvatest naabritest. Ei ole ka tegu eriti moodsa nähtusega, sest juba Vana-Rooma kortermajad insulad olid sageli seitsmekordsed ja mõnikord isegi veel kõrgemad ning ka neil oli rida kommunaalprobleeme. Õismäe ja teised meie paneelrajoonid pole seetõttu midagi kordumatut, kuid seegi paik on olnud ja on praegugi paljudele inimestele koduks ning lapsepõlve mälestuste allikaks, mida ei saa kuidagi ära võtta.