Pärastsõjaaegne aeg oli Eesti ajaloos täis terrorit, külad tühjendati meestest, talupidajatele olid pandud nii kõrged maksud, enne 1949 märtsiküüditamist oli arreteeritud juba 2000 taluomanikku, kes neid makse maksta ei suutnud, alustatud olid nö "bandiitide", nende eelkõige naiste ja laste arreteerimisega, kes toetasid metsavendi. Märtsikuu on Eesti lähiajaloos olnud raske kuu, 25. märtsil toimus küüditamine, kus ühe ööga viidi kodudest ära üle 20 000 inimese. Vähem tähelepanu on saanud fakt, et aasta pärast piirasid 24-26. märtsini Tallinna nõukogude tankid, sest toimus Eestimaa Kommunistliku Partei VIII pleenum, mis on tuntud Eesti kirjanike, kunstnike, haritlaste sildistamise ja karistamise poolest. Vangilaagritesse saadeti umbes 400 inimest, kel polnud võimalik teha omaloomingulist tööd vähemalt 15 aasta jooksul, kui üldse seda võimalust üldse enam tuli. Kogu terrorit õigustas, saatanlik nõukogude õigussüsteem, kes VNFSV Kriminaalkoodeks, mis tõi esimest korda Eesti õigusteadvusse "rahvavaenlase", "bandiidi" ja kodanik natsionalisti" mõiste. Aga tegi nähtavaks ka kõik kurjuse süsteemile omased arhetüübid: "vastupanuvõitlejad", "kollaborandid", "konformistid", "ohvrid" ja on jätnud meile pärandiks küsimuse, mis on kurja olemus ja kuidas see mängis inimesi üksteise vastu. Süvakultuuri uurija, Ülo Vooglaiu teoste koostaja ja loomingu uurija Ivar Tröner, kel on hetkel käsil orientalisti Linnar Mälli ühiskondliku mõttepärandid koondav teose kokkukirjutamine, on oma töös "kurja" teema üle pidanud palju mõtisklema. Nende mõtiskluste toetajaks on tema laiad teadmised filosoofiast ja psühholoogiast, mida ta jagab selles vestluses. 

Imbi Paju: kuidas sinu meelest kuri mis tahes totalitarismis end manifesteerib? Kas kurja manipulatsioonid reetmine, hülgamine ja tagakiusamine ning hävitamine kehtestasid end samade reeglitega ka Eestis, kui hakati küüditama ja represseerima inimesi? Kas selle kurjuse peegeldus näitab inimeste käitumismustrites palet ka täna? 

Ivar Tröner: Reetmine tehakse kõikides totalitaarsetes ühiskonnas kergeks. Kaob ära isiklik süü mõiste ja vastutus üksikinimese elu eest. Kuri manifesteerib end ka kollektiivsel tasandil, kasutades ära enamasti inimese madalaid tundeid, hirmu ja kadedust. Inimeste vähene heaolu soosib madalaid tundeid, nii et need muutuvad represseerivateks ja hävitavad inimeste vahelt solidaarsust. Kirjanik Anton Tšehhov on nimetanud oma loomingus sotsiaalse kuuluvusetunde olemasolu üheks õnne tingimuseks, olen Tšehhovi tekste ja arvukaid sekundaaruurimusi lugenud süvendatult juba üle 15 aasta ning me oleme unustanud ära, et sellel suurel klassikul on olemas oma sotsioloogiline ja ühiskondlik nägemiseviis, mis aitab meil õiglasemalt analüüsida ühiskonna, üksisiku ja kurja vahekorda. Kurja kõige tabavam ja üks varasem definitsioon tuleb filosoofilt Augustiniuselt: kuri on hea puudumine. Teiselt on hävitamistung seotud lahutamatult nii kurjusega kui võimutungiga. Üks Hannah Arendti põhikontseptsioon on üksikisiku mitmesus, erinevus, mitmekesisus. Selle kurjuse ja totalitarismi filosoof on oma töödes kirjutanud, et iga indiviid on ainulaadne, iga inimene maailmas on oma ainulaadne koht. Argielu ja poliitiline kurjus saab oma alguse just individuaalse halvustamisest, kurjuses puudub sügavus näha elu mitmetähenduslikult. Kurjus on lihtsalt tahtmatus kujutleda, mida teised läbi elavad. Kurjus muudab elu ja selle mõtestamise pealispinnaliseks nähtuseks. Teisisõnu, mida pinnapealsem on inimene, rühm ja sotsiaalsed normid, seda tõenäolisemalt alistub ta kurjusele. See on kurjuse banaalsus, mille pinnapealsuse näitajaks on just klišeede kasutamine kõikides inimelu tasanditel. See paneb tahes-tahtmata küsima, kui ainulaadne koht on üksikisikul tänases Eesti ajaloo uurimuste narratiivis? Maailm, kus inimestele pidevalt õpetatakse, et nad on üleliigsed kas vanuse, soo jne alusel, kus määratakse nende väärtust ainult konkurentsi võitlussituatsioonist või kaasa sündinud vaimse võimekuse alusel, on legaalne süsteem, mis eitab üksikisiku väärikust, seda avatud ühiskonna demokraatia oludes. Kurja üks väljendus seisnebki selles, et ta vaid rõhutab inimese väärtust, tema kasulikkust mõne kasumile orienteeritud süsteemi jaoks. Inimväärikuse austamine tähendab eelkõike seda, et tuleb tunnistada kaasinimeste ainulaadust. Kuigi kurjust on raske kujutleda, isegi kui seisad sellega otse silmitsi, näib see olevat seotud anonüümse vastusest vabastatud süsteemi leiutamisega, milles paljud inimesed on ühtviisi üleliigsed. Aga ka tänapäeval muudetakse massiliselt inimesi üleliigseteks, kui mõtleme töö ja koolimaailmast jätkuvalt utilitaarsetes terminites, mitte ühise maailma terminites, mida me kõik jagame. Ei tohi unustada et tänapäevased poliitilised, sotsiaalsed ja majanduslikud sündmused toimivad vaikivas vandenõus totalitaarsete instrumentidega, mis on välja töötatud üksik inimese üleliigseks muutmiseks. Mis näitab, et totalitaarsed lahendused võivad vabalt üle elada totalitaarsete režiimide lagunemise ja vabalt ennast legimiteerida uues ühiskondlikus süsteemis. Siin kohal aitavad Erich Frommi mitmeid teoseid leida vastus inimese eksistentsiaalsetele probleemidele läbi tema suhte ajaloosse ja olemasolevasse, sh. iseendasse. Fromm loeb inimloomuse tuumaks viisi, kuidas inimene end inimliku kogemuse eri aladel maailmaga suhestab. Fundamentaalseid suhestumisviise on tema lähenemises kaks: produktiivne ja ebaproduktiivne. Valik määrab, kuhu kanaliseeritakse eluenergia. Ebaproduktiivsele eluhoiakule on iseloomulik võõrandumine iseendast, allumine välistele jõududele, tühjuse ja elu mõttetuse tunne, automatiseerumine jne. Produktiivset eluhoiakut iseloomustab inimese kooskõla iseendaga, suutlikkus kasutada oma mitmesuguseid võimeid ja võimalusi, oma identiteedi ülesehitamine, sisemine ehedus, enese tajumine toimiva olendina, kes võib mõjutada sündmuste kulgu jne. Produktiivsest ja ebaproduktiivsest eluhoiakust võib seega rääkida kui uut loovast või kohanev-jäljendavast suhestumisviisist. Just produktiivse eluhoiaku korral muudab subjekt oma ressursid iseendale kasutatavaks Teisal näeb Fromm maailmasuhtesse astumise võimalustena olevat ja omavat eluviisi. Olev eluviis tähendab identsust enesega, omav aga võõrandumist, oma identiteedist loobumist ja selle otsimist asjastunud suhetes. Mõlemad suhestumisviisid on fundamentaalsed võimalused, millele eelnevad indiviidi valikud. Ehkki meie aeg soosib destruktiivseid valikuid ning võimutsemas on võõrandunud suhe asjadesse, inimestesse ja iseendasse, loeb Fromm vastutuse kandjaks siiski inimest ennast.

Imbi Paju: Koos okupatsiooniga või totalitaarse süsteemiga muutub ka keel, kasutusele võetakse uus keel ja see toimus ka Eestis, läänelik humanistlik kultuur, koos kuldreeglitega "ära tunnista oma ligimese vastu", muutus materiaalseks kultuuriks koos vastava sõnavaraga, näiteks ära kadus avalikust ruumist sõna "halastus", vaid kõik muutus "halastamatuks võitluseks" eelmise vabariigi ja inimese personaalse vabaduse vastu. Kuidas see mõjus inimesele, sest kurjusele anti riiklik legitiimsus? 

Ivar Tröner: Keelel pole ainult kommunikatiivne vahendamise roll, vaid keel loob ja tõlgib ja hoiab üleval ühist tegelikust. Sovetiseerunud kirjandust ja ajakirjandust tõesti iseloomustas eelkõike järgmised motiivid, kaob ära südametunnistuse, heategevuse, halastuse mõiste. Kaovad negatiivsed kontekstid sõnadele "heategevus", "patsifism", "armuand" jne. Toimub kollektiivi saatuse eelistamine üksikisiku saatusele. Vooruseks saab kuulekus võimule, sünnivad uued mõisted, nagu "printsipiaalsus" ja "printsipiaalne inimene", kes vahetab vastavalt käsule või korraldusele oma maailmavaateid ja saab selle eest eelised, näiteks paremaid elu- ja töötingimusi, palka, välisreise jne. Keelt hakkab iseloomustama isiksuse jõhker madaldamine, vägivaldne optimism, kõik need tähendused olid tihti peitetud vabaduse retoorika taha. See hülgas inimsust ja võõrandas inimese iseendast. Ajalugu on alati kirjutusžanr, mis on seotud eeskätt vajadusega minevikku esitada narratiivsel kujul, mis on aga tihedalt seotud keelelise maailmaga. 

Imbi Paju: kuidas saab reeturist reetur, mis käivitab reeturi "arhetüübi" ? 

Ivar Tröner: On selge, et totalitaarses ühiskonnas käib reetmine ja kuulekus alati üheskoos, mida vähem vabadust, ühiskondliku sidusust, seda rohkem ahvatletakse kodanike üksteise peale kaebama. Seda enam oleks vaja teada, et üksikisiku, kollaboratsionism pole kunagi ainult poliitiline akt, selles korreleeruvad omavahel isiku isikuomadused, kujundatud kasvatusväärused kui ühiskonnas tajutav vabaduseruum. Siinkohal tuleb taas tõdeda sotsioloog Theodor Adorno mõtted just tema sotsiaalpsühholoogia alased tööd tõstatavad üles ajatu küsimuse: kui sunduslik peab olema olukorda, et inimesest saab mõjutata "vabatahtlikule" koostööle kuritegelikule süsteemiga? Või kui sundiv peab psühholoogiliselt olukord olema, et meis kõikides reeturlikke tegusid esile kutsuda? Kuulus sotsiaalpsühholoog Stanley Milgram uuris nii kuulekuse, konformismi küsimusi oma mõjukates katseseeriates. Oma teoses "Kuulekus autoriteedile" näitab, et ei ole inimesest, keda ei saaks mõjutada kuulekusele võimude kasuks või neid on väga vähe. Milgarmi tulemused viitavad üsna üheselt, et inimestes esile tuua reeturlikust, ükskõiksust, küünilisust on vaja väga vähe teha. Nii sovetlik kui majanduslikule kasumile orienteeritud süsteemid süvendavad inimestes tunnet, et inimesed on paratamatult anonüümse näoga võimu tööriistad ega vastuta ei hetkel ega hiljem oma tegude eest. Kuid on ometi fakt, et reeturite ja kurjategijate argumendid olenemata kultuuriruumist on äärmiselt sarnased, seda läbi pikka inimkonna ajaloo. Tavaliselt on kõik reeturid ja kollaborandid oma tegude osas ning nende tagajärgedest täiesti eemaldunud. Nii ennast kui ka oma kuritegeliku teguviisi põhjendatakse hilisemas elus väikese mutrikesena olemisena bürokraatlikus masinavärgis. Teine levinud mehhanism, kuidas saab oma individuaalsed süüd vähendada, on oma ohvrite kannatuste oskuslik ümbersõnastamine. Kolmas levinud meetod on püüd eirata fakti, et sinu kuritegude ohvrid olid ja on konkreetsed inimesed. Nii sovetliku või teiste kurjade ideoloogiate ohvreid kujutatakse harva inimestena; enamasti räägitakse neist kui objektidest, kahjuritest või hoopis peenes arvude keeles. Selliseid hoiakuid saatis Nõukogude ajal aktiivne ideoloogiline karjumine loosungite, hüüdlausete ja propaganda kaudu, nii et inimene oma ainulaadsusega suri justkui välja, läks sisepagulusse või pidi oma individuaalsuse ja loomingu esiletoomiseks laveerima ja tegema kompromisse, mis läksid tema moraalsete väärtuste ja südametunnistuse vastu. William Jamesi on üks tore mõiste: kognitiivne keskkond, mis tähendab et osa meie tajudest saabub meie teadvusesse meie endi seest, see tähendab et osa uuritavast tõest või tegelikkusest tuleb alati meie endi psüühikast, nii on ka ajaloo puhul paljud tähendusest tulevad uurija tajusüsteemist. 

Imbi Paju: Kuritegelikku inimsusevastast käitumist õigustas ka Vene NFSV kriminaalkoodeks, mis juba 1940 aastal kasutusele võeti ja mida pidevalt täiendati. Esimest korda Eesti õigusteadvuse toodi "rahvavaenlase", "bandiidi" ja "kodanliku natsionalisti mõiste". Nõukogude julgeolekuorganitele allutati ka psühhiaatria, see ei olnud enam humaanne inimest aitav teadus. Loodi vangilaagrite arhipelaag. Sellesse konteksti asetus inimene, kes oli Eesti Vabariigi kodanik ja oli loonud ja teeninud oma riiki. 

Ivar Tröner: Siia võib tuua näitena ka president Pätsi, tema hävitamine avalikul väljal, mis on osa nõukogude narratiivist ja jätkub tänases päevas ühest õpikust teise. Nõukogude aeg on jätnud meisse ideaalse juhi arhetüübi mõiste. Eestis pole tänaseni president Pätsi tegevust puudutavaid avalikkusele suunatud seminare. Me ei näe teda kui individuaalsete väärtustega inimest, kes tundis näiteks vanakreeka keelt, luulet ja filosoofiat, mis aitasid tal mõtestada ka oma kultuuriruumi. Me käsitleme teda kui ajaloolist kommunistliku tööstuse poolt kujundatud objekti, keda võib ja peabki pidevalt peksma, mis omakorda tuleb ajalooliselt terrori käigus kujunenud empaatiatunde devalveerumisest. Me ei näe teda kui inimest oma saatuse ja oma looga, et tal on õigus olla inimene ajaloos. Eesti ühekülgses juhi narratiivis peab olema riigijuht kangelane. Kui ta sellisena ei manifesteeri, siis tuuakse võrdluseks Soome ajalooline situatsioon, mis on täiesti kohatu võrdlus. Ebakohastes võrdlustest on alati vägivald sees. Täna me ei näe Pätsis kangelast, sest teda konstrueeritakse edasi stalinistliku narratiivi järgi, me kujutame oma ajalugu suurriikide ajaloo järgi. Aga ajalooline situatsioon on väikeriikide jaoks teine, siin tuleb analüüsida võimalusi, kuidas väikeriik saab end kehtestada suurte riikide geopoliitiliste huvide vahel. Ajalugu ja laiemalt humanitaarteadused tegelevad tähenduste uurimisega, tegelevad tõlgendamisega, mõistmisega, mitte ei tegele niivõrd objektiivse seletamisega ja mõõtmisega (kui palju inimesi hukka sai, aga tähendus loomes on väga kerge, sisse tuleb ebateadlike hoiakuid). Tihti ollakse oma Eesti tänapäeva ajaloo uurimustes kinni 19. sajandi objektiivsuse nõudes. Tõde on muutunud eesmärgiks, mille poole liigutakse, iga uurija peab väljendama kavatust jõuda ajaloolise tõeni, olles samas teadlik et selleni ei jõua. Just kavatsus jõuda tõeni eristab ajaloo uurijat kirjanikust, sest kirjanikul, kes kirjutab romaani pole sundi oma lugejale tõotada et vahendab ja uurib tõde. Tõde on alati ajaloolises uurimuses silmapiir, mitte finiš, kuhu on jõutud. Kõik mida inimene teeb, on ajalooline. Nõukogudeaja narratiivi lahtimõtestamine on meie tuleviku töö, sest mul on üsna kummaline näha, kuidas inimesed jagavad oma väikseid idealiseeritud mälestusi Facebooki lehel või nostalgiamuusemides, kus idealiseeritakse üksikute tarbekaupade ostmist nõukogude ajal, samal ajal kui Nõukogude võim ekspluateeris üsna rängalt inimeste tööjõudlust ja pakkus neile mingeid algelisi olmehüvesid. Totalitaarse ühiskonna idealiseerimine kaasajal on alati kehvasti tehtud mälutöö tulemus. Me tunneme väga halvasti mikroajalugu, kõike seda, mis puudutas nõukogude ajal inimeste elu ja argipäeva. Inimene on ajaloolises situatsioonis olija, seeläbi teostab ta oma olemasolu suhtena tõelisusse - teistesse inimestesse, kultuuri, loodusesse, konkreetsesse paika, aega, ruumi jne. Me unustame ära, et üksikinimese saatus on alati ajaloo osa. Seepärast on oluline, et mikroajaloolised tekstid uurivad üksikinimese ajaloolist kogemust, tundeid ja mälu ja unustamise mehhanisme. Siin ei saa mööda minna ajaloofilosoofist Reinhard Koselleckist, kes näitab ajaloo keskmes on ikka inimene, et üksikisiku saatus on alati ajaloo osa, samuti nagu ajalooline raam, mõistete süsteem, milles üksikinimene on sel hetkel tegutsenud. Ajaloolise mälutööga on ametis avalikkuses paljud isikud, Reinhardt Koselleck on nimetanud neid tabavalt kuueks P-d-d, poliitikuid, avaliku suhte, kirikutegelased, ülikoolide professorid, aga ka poeedid. Meie kõik oleme ajaloolised olendid, st me elame ajaloolises maailmas, me kogeme ka iseenda elu ja tegelikkust ajalooliselt. Ajalooline töö on narratiivne, väljaspool narratiiviloomet pole ajalugu. Ühise kollektiivse mineviku loomine ongi ajaloos pidev "mälutöö" protsess, mille käigus selekteeritakse välja, mida on vaja minevikust säilitada ja mida unustada. Kui me räägime mineviku sündmustest, siis tasub vaadata milliste mõõdupuude kaudu, me rahvuslike ajaloo sündmusi mõtestame. Ajalugu võib olla ka poliitilise võimu kehtestamise vahend, milles minevik pannakse osavalt kaasaja teenistusse, sellest millest kirjutab prantsuse filosoof Michel Foucault. Siin on mineviku kasutamine oleviku poliitiliseks teenimiseks. Siit tekib küsimus mida teenib president Pätsi ühekülgne ajalookäsitlus? Milleks see on tänapäeval vajalik ja kellele? Oma argipäevas elav eestlane vaevalt ehk mõtleb Konstantin Pätsist ja tema saatusest. Aga miks on vaja inimeste kollektiivses teadvusesse luua pidevalt kuvandit Konstantin Pätsisist kui ainult reeturist? Kelle huvides see on? Muidugi on Pätsi roll ajaloos vastuoluline, aga kõigi suurte ajalooliste isikute roll on vastuoluline. See sõltub ka ajaloolise tõlgenduse traditsioonidest. Mida pinnapealsem on inimene, mida pinnapealsemad on tema teadmised ajaloost, seda tõenäolisemalt ta alistub talle pakutud propagandale ja kurjusele. 

Imbi Paju: Siin me jõuamegi tänapäeva juurde. Carl Gustav Jung räägib varjust, mille minevik jätab meile pärandiks. Tihti on selleks tõrjutud ja süüd tundev isiksus, kes on seotud ka eelmiste põlvkondade tegudega. See vari sisaldab endas kogu alateadvuse ajaloolist aspekti. Siiani on arvatud, et vari on kõige kurja allikas, aga nüüd on lähemalt uuritud ja võib tõdeda, et alateadvuslik inimeses ehk vari ei koosne ainult moraalselt põlastusväärsetest tendentsidest, vaid sealt leidub ka häid tegusid, normaalseid instinkte, eesmärgipäraseid reaktsioone, loomingulisi impulsse. Sa oled öelnud, et kui see nö vari on läbi analüüsimata, siis me ei oska näha kuidas ta saboteerib või võiks toetada tänast päeva, sest me ei saa endast aru, kes me oleme? Meil on hakatud ligimese reetmist koguni nimetama, sotsiaalseks oskuseks kohaneda? 

Ivar Tröner: Reetmine, teiste halvustamine on Eesti kultuuris tänaseni äärmiselt soositud tegevus? Nõukogude ajal oli teise laimamine, tagarääkimine üks viis karjääri teha. Inimesed veetsid oma aega taga rääkides. Minevik lõhkus meie sotsiaalset solidaarsust. Ma võin küll näha teise inimese, häda kuid mul puuduvad kultuurilised oskused, kuidas üldse lähenda teisele, kuidas rääkida temaga tema enda positsioonilt. Meil on mehhaaniline solidaarsus, mitte ligimesearmastusest lähtuv orgaaniline solidaarsus. Näiteks kui me mõtleme olukorra peale, kas me astume teise kaitseks välja, kui teda ähvardab oht töökohast ilma jäämine. Või me vaikime, sest me tahame näida parematena, selle ees, kes kasutab võimu valesti ja võib meie enda elu rikkuma hakata. Siin on see kurjuse argielu vari, mida me peame ära tundma. Või siis me kasutame teist inimest vahendina oma edu saavutamiseks ja siis hülgame ta, kui meil teda enam vaja pole. Neis kõigis peitub ligimese reetmise seeme. Eesti häda on autoritaarsete mudelite juurdumine hariduses ja tööelus, kus hinnatakse väliseid asju ja edukust, see ilmneb vägivallast üksikisiku kallal, kus neid pidevalt testitakse, kas sa oled võimeline võitlema oma koha eest väikeses üsna võimaluste vaeses ühiskonnas. Meil puuduvad ühiskonnas arutavale demokraatiale omased tunnused, et inimesed saaksid läbi rääkida, asjades mis on neile olulised. Meil tullakse nagu nõukogude ajal ülevalt alla ideedega ja pannakse ühiskonna grupid üksteisega võistlema. Paljude hästitasustatud ametite töö sisu on vaesunud jne. Meil puudub vabaduses mõtisklus selle üle, milline on hea elu. Enamasti seostatakse nn hea elu mõiste rahuldatud vajadustega, ent keskkonnal on võime mitmesuguseid vajadusi juurde tekitada ja elupraktikas on see viinud inimestega manipuleerimisele. Need küsimused on olnud olulised juba Aristotelest ja Platonist alates. Me ei tunne klassikalist filosoofiat ja klassikalist esteetikat, vaid meil meelitatakse inimesi klišeede kaudu. Ma arvan jätkuvalt et klassika, (mitte lühiformaadis, skemaatiline artiklite lugemine) tundmine on tõelise hariduse allikas, esiteks on ükskõik, milline klassika rohkem sõna ja seoste põhine. Ja lõpuks avastab ka kaasaja inimene just klassika tundmise ja lugemise kaudu pidevalt, kui palju me tänapäevane massikultuur kordab suuri autoreid nende mõttekäike oma nn uues keelekasutuses. Väga kummaline lugeda uue moodsa teaduse tekste, mis eitavad oma ajaloolisi juuri, vaid pidevalt otsivad midagi uut, mille see vähene leitud on hoopis tihti osav sõna skolastika. Me ei küsi, mis on heaolu sisu, kas nendeks on voorused, kas nendeks on teod. Kuna Eestis on heaolu mõõdupuuks majanduslik kindlustatus, siis ühiskonna analüüs on ühemõõtmeline ja see domineerib valdavalt massimeedias. Majandusliku kasvu prioriteet muude eluvaldkondade ees on iseloomustav joon. See on toonud kaasa ühiskonna ressursside kasutamise piiratud, ühekülgsetel eesmärkidel. Valdkonnad, millega ei kaasne otsene materiaalne kasu, on surutud teisejärgulisse rolli. Majanduse prioriteetseks lugenud ühiskond loeb peamisteks väärtusteks produkti, saavutust ja tulemust, mille hind meenub alles võimalike globaalkatastroofide ohu teadvustamisel. Inimenergiat nähakse kui tööjõudu, kaupa. Nii on meie igapäevane keel vaesunud, meil ei oska oma elu mõtestada ei filosoofiliselt, et arutada inimeksistentsi suurte küsimuste üle, vaid räägime igavalt ja tehnokraatliku kantselei inimese keelt. Bürokraatia keel on siis see, mis lämmatab kõik hea, mis meie elu toidab. Siin peitub küüditamise psühholoogia mehhanism, enda naha hoidmine ja solidaarsuse mehhaanilisus. Pole ime, et inimesed hakkavad end mõttetuna tundma ning suitsiidilikult käituma. Kui me ei oska peegelda üksteisele tagasi häid tegusid, ei oska jagada tunnustust ja anda positiivset hinnangut. Argipäevas inimeste tigeduse üheks põhjuseks on, et paljudel inimestel pole Eesti ühiskonnas sotsiaalse toe võimalust, tõrjumist, sildistamist ja häbistamist on meil samas palju, aga moraalset tuge vähe. Aheneb tegutsemisvõimaluste sfäär, kus inimene saaks realiseerida oma mitmedimensionaalsust. Tigedus ja verbaalne õelus on üksikisiku toimetulematuse või väheste toimetuleku ressursside väljendus. Alistatud on ka tihti inimpsüühika sisemised mehhanismid. Allan Watts väljendab seda sõltuvust mõistega topeltlõks, mis tähistab. Ilmingut, kus inimesse sisestatakse arvamus, et ta tahabki teha nii nagu teeb, kusjuures talle jäetakse selgeks tegemata ühiskonna mängureeglid. Troonib üldine keskmine, fiktsioon läbilõikeinimesest, millest kõrvalekaldeid käsitatakse hälbena.

Imbi Paju: Tänasel küüditamisel päeval, tõuseb esile küsimus, kuidas olla siis hea inimene, kuidas hoida elu armastuses? Nende varjude teadvustamine on üks võimalus? Aga mida ütlevad suured filosoofid selle kohta?

Ivar Tröner:
"Kurjusest, mis kõiki olevusi köidab, vabaneb inimene, kes iseenese võidab," need on Goethe sõnad väljendavad suurepäraselt, millega peame endas tegelema. Platoni käitluses need inimesed, kes tõelist tarkust armastavad ja headust tunnevad, ei ihalda üldse võimu ega püri võimule. Aquino Thomasel on meile ilus vastus: headusel on kaasasündinud kalduvus levida ja rohkem headust luua. Heatuses heiastub inimese vaimse arengu aste. Oma valikutes, tegevustes, aga ka tunnetusprotsessides modifitseerib inimene oma elusituatsiooni. Me ei saa olla head, kui me ei arenda välja endas positiivset individuaalsust. Seega headus tähendab tööd iseenda personaalsusega. Eric Fromm väidab, et inimese areng sõltub osalt tema kohanemisvõimest, teisalt ta loomuses sisalduvatest püsivatest omadustest, mis suunavad teda igavesti püüdlema sisemistele vajadustele paremini vastavate tingimuste poole. Elamise kohustuses sisaldub kohustus arendada end indiviidiks. Headus on eksistentsiaalse fenomenoloogia järgi vaimsus ehk inimliku olemasolemise kõrgeim ilming. Headust on määratletud kui isiksuse eneseregulatsiooni kõrgeimat astet. Tajudes ja tunnetades maailma enese ümber ning iseend maailmas võib inimene lisaks erinevate seisundite läbielamisele neid ka kirjeldada, mõista ja tõlgendada. Headus ja vaimsus pole ainult mõttejõud ega intellektuaalne mõtlemisvõime, vaid teadvuse fundamentaalne võime jõuda olemise süvakihtideni, mille pinnalt kujundada oma elu üles ehitavad motiivid. Paljud transpersonaalse–humanistliku suuna mõtlejad näevad headusest eelkõike alust võimele reflekteerida end ja tunnetada teisi. Headus kätkeb iseeneses mitmeid dimensioone nagu esteetilisi kogemusi, ligimesearmastust, vastutust, eetilisust, eneseteostust, armastust, ohvrimeelsust jne. Headus on inimeses teisi väärtustav, hoiakuid loov, elu reeglistav, pühadust tajuv, ilu kogev. Headuse kapatsiteet ilmneb eriliste tähendussuhete ja nendega opereerimisena. Lisaks sellele, et läbi headuse reflekteerib ja reguleerib inimene oma pürgimusi, on ka headusel ise pürgimuste siht: arendada eneses välja järjest rikkalikumaid maailmataju dimensioone. Teisalt jääb arusaam inimlikult heast seotuks tunnetaja enese kogemusilmaga, tema grupi, rahvuse jt väärtustega. Euroopalikus traditsioonis samastub taotlemistvääriv pigem otsimise, pürgimise, teelolemise enesega kui saavutatud tulemusega nagu seda sümboliseerib legend Faustist. Headusel on loomupärane püüd kasvada, laieneda, teostada oma võimalusi, meenutab meile Erich Fromm. Kui areng on takistatud ja indiviid võõrandunud, on tulemuseks hävituskirg ning võimuiha.