Imbi Paju: infosõda kõverpeeglitega maailmas ({{commentsTotal}})

{{1517907420000 | amCalendar}}
Imbi Paju ja Sofi Oksanen
Imbi Paju ja Sofi Oksanen Autor/allikas: erakogu

Avaldame Imbi Paju järelsõna sõjaasjanduse doktori Saara Jantuneni teosele ”Infosõda”, sest see võiks pakkuda mõtteainet ka väljaspool nimetatud teost. Mida soovitame mõistagi ka lugeda.

Kõigepealt tahan tänada usalduse eest kirjutada sõjaasjanduse doktori Saara Jantuneni teosele ”Infosõda” järelsõna. Saara Jantuneni raamat keskendub eelkõige Soome sotsiaalmeedias kulmineerunud infosõjale aastatel 2014-2015, kus ta püüab nähtavaks teha asju, mida keegi pole tänini teinud ega tahtnud ka näha.

Autori sooviks oli, et ma kirjeldaksin lugejale selles raamatus infosõja aktiivset käivitumist aastal 2009, kui ilmus minu ja Sofi Oksaneni koostatud artiklikogumik ”Kõige taga oli hirm”.[1]

Enne teemakäsitlust tahan luua väikese fooni, kuhu antud lugu asetub. Sellele eelnesid 2007. aasta Pronksiöö sündmused Tallinnas ja 2008. aastal käivitus Soomes eelkõige Helsingi ülikooli selleagse dotsendi Johan Bäckmani ja mõnede teiste eestvedamisel infosõda Eesti vastu: väideti et Eestis on apartheidirežiim, eestlased kiusavad venelasi ega oska tegeleda oma ajalooga, nad ei taha tunnistada, et on ise vabatahtlikult liitunud Nõukogude Liiduga ja ei taha tegeleda holokaustiga, Eestil on olnud n-ö valed presidendid jne. Hakates koostama oma raamatut, ei osanud me kogu propagandaprotsessi infosõjaga ja isegi mitte Pronkssõduriga seostada. Seda seost tajusime alles hiljem.

Kui meie raamat ilmus, polnud Facebook ei Soomes ega Eestis veel aktiivne suhtlusvahend. Netiterror koos valepropagandaga polnud hoogu sisse saanud, laimamine toimus Soomes paari-kolme netikirjutise kaudu Helsingi ülikoolis Eesti ja Venemaa õigussotsioloogiat õpetava dotsent Johan Bäckmani Antifasisti-nimelise blogi ja ajakirjanik Leena Hietaneni Dissidentti-blogi kaudu.

Tänaseks on infosõja keel ja meetodid kolinud sotsiaalmeediasse. Avalikku arvamust ei kujunda niivõrd kontrollitavad teadmispõhised andmed, vaid eelkõige emotsioonid ning isiklikud assotsiatsioonid.

Elame nüüd kohati nagu räpaseks muutunud kõverpeeglitega toas, kus tõde ja inimese elu hämardub. Infosõda, millele panid aluse Kremli psühholoogid, on loonud koguni natsismi-kommunismi konkurentsi. Ollakse killustamas maailma, jagamaks seda vasak- ja parempoolseks või vasakäärmusluseks ja paremäärmusluseks.

Hanna Smith, 2017. aastal Helsingis avatud hübriidsõjavastase keskuse teadusuuringute juht, on märkinud, et Venemaa on selle infosõja keskne tegelane. Ühiskondi püütakse nõrgestada muuhulgas ajaloo narratiivi muutmise kaudu, riigi iseseisvuse ja sõjasündmuste käsitlemise oskuste küsimärgi alla seadmisega ja nii, et sellest tehakse riigivastane propaganda.[2] Seega minu isiklik loominguline  töö ajalooga nii filmitegijana kui ka kirjanikuna ning ühine raamat Oksaneniga „Kõige taga oli hirm“, samuti Sofi Oksaneni looming muutusid perioodil, mida kirjeldan, infosõja sihtmärgiks Soomes. Vaid lugejate suurepärane vastuvõtt ja kodanikuühiskonna reageeringud ning ka professionaalne ajakirjandus on seadnud sellele piiranguid. Sofi Oksanen on Rootsi agendi professionaalse töö abil saavutanud maailmas laialdase tunnustuse. Rootsil pole selliseid ideoloogilisi taaku ja poliitilisi enesetsensuure nagu Eestil ja Soomel, millest räägib oma raamatus ka Saara Jantunen. Tollal tundus mulle Sofi Oksaneni nõuanne otsida Rootsist endale kirjanduslik agent väikse liialdusena, aga täna tean, et tal oli õigus.

Samas on infosõda aktiviseerunud ja see, millega alustati Soomes, on aktiivseks muutunud nüüd Eestiski. Soome on suutnud tänu heale ajakirjandusele ja poliitikast sõltumatutele infosõjauurijatele sellele üsna hästi vastu seista. Ka koolides on alustatud meediaõpet, mis aitab valeuudiseid ära tunda. Samas seisame me kogu läänemaailmas küsimuse ees, kas kuskil maailmas on vaba ühiskond veel alles ja kas riigid ja üksikisik on infosõja ees kaitstud.

Meil ei ole võitluskohustust, kuid oleme seatud justkui rindejoonte ette, et otsustada, kes vastasrindes on see suurem ja tugevam.

Demokraatlikule maailmapildile omane vasak ja parem on teisenemas infosõjaks, kübersõjaks ja psühholoogiliseks sõjaks. Paradigmad muutuvad kiiresti, pärast 2009. aastat on maailm vahetanud oma maske, millest on tekkinud meie elu rahutuks tegevaid pinnavirvendusi. Sellest annab hea ülevaate Saara Jantunen, ulatades meile sümboolse kurjuse sõnaraamatu, et mõista meie ümber toimuvat. Loodan, et minu artikkel aitab infosõja keele ja käekirja äratundmisele samuti kaasa.

Tänapäeval toitub meedia eelkõige halbadest uudistest ja skandaalidest, vähem on head ja informatiivset, inimese elu toetavat ajakirjandust. Head harivad lood jäävad marginaalseks ja ununevad meie informatsiooniga üleküllastatud ajas kiiresti.

Ellu ärkavad alternatiivsed foorumid ehk kurja tähe all sündinud asjad, kus tõrvatakse, laimatakse ja tehakse üksteist maha. Need lood lammutavad ja pööravad asjad pea peale. See on toit infosõjale.

USA keeleteadlased ja metafooride uurijad George Lakoff ja Mark Johnson on näidanud oma uurimustes, et mõiste ”püha” pole inimesest väljaspool olev omadus, vaid see on seotud kasutusel olevate keelekonstruktsioonidega. Igapäevaelu mõtestamise keelekasutus aitab meil mõista, kui aktiivne ja eluliselt peen ning tähtis jõud on igal sõnal meie argipäevas. Sõnad loovad ajavaimu, annavad elule suuna ja lisavad elule soojust, kui neid vastutustundega kasutada. Sõnadega võib luua ja hävitada maailmu.

Olen toetunud oma loomingus nii filosoofiale kui ka psühholoogiale, et näha külmade faktide taga inimest, tema valikuid, hirme ja hakkamasaamise strateegiaid. Mind on huvitanud, kuidas kujuneb lugu, milles me elame või oleme elanud. Mu töö on viinud mind lisaks Eestile ja Soomele paljudesse riikidesse, kus on esile tulnud samad eksistentsiaalsed küsimused, mida peamiselt Teise maailmasõja kurjus on inimkonnale pärandanud, ja nagu psühholoogid meile kinnitavad, ulatuvad need kolmandasse-neljandasse põlvkonda. 

Olen üks nende põlvkondade lugude kandjatest. Oma töös pole ma osanud ette näha olukordi, kus käsitledes minevikku, ärkab ellu  ka ajaloovari – see, millest kirjutab Carl Gustav Jung. Ehk humaansuse süvendamiseks mõeldud teosed muutuvad poliitiliseks, sest reageerima hakkavad inimesed, kes on olnud või on ühel või teisel kombel selle kurjuse mustri kudujad ja näevad selles töös isiklikku rünnakut. Mind on minu töös huvitanud, kuidas minevikust puhastuda, kuidas säilitada inimeseks olemise moraal, mis konkretiseerub meie igapäevaelus ja rasketel aegadel elementaarses nõudes: mitte tunnistada oma ligimese vastu. Ma pole kunagi olnud politsei, kes uuriks, mida keegi tegi, vaid mind huvitab küsimus, kuidas totalitarismis ellu jäädakse ja kas me suudame oma hävitustungidel kaane peal hoida. See oli viimane asi, millele 1939. aastal Londonis maapaos olnud psühhiaater ja psühhoanalüütik Sigmund Freud enne surma mõtles. Sõda oli juba alanud. 

Just sel põhjusel olin ma pärast pikka kaalumist nõus sellesse raamatusse järelsõna kirjutama lootuses, et see omakorda sünnitab ekspertidele toetuvaid ratsionaalseid, uurimuspõhiseid analüüse muuhulgas sellest, kuidas on mõjunud totalitaarsete riikide propaganda meie psüühikale inimese mõtlemise ja psühholoogia vormimisel läbi aegade. Me vajame pidevaid dialooge nii poliitikute, teadlaste kui ka kultuuriinimeste vahel, et tajuda oma tänast argipäeva, elu peensust ja nüansse olemaks võimelised teaduslikuks ja abstraktseks analüüsiks. On oluline, et me looksime pidevalt mitmekülgseid inimlikke ja eetilisi ning eksistentsiaalseid vaatenurki, et hoida hetkel tasakaalust väljas maailma siiski tasakaalus ja heana.

Just sellest eetikast lähtub ka Saara Jantuneni töö. Infosõja teemadega hakkas pärast meie raamatu ”Kõige taga oli hirm” ilmumist aktiivselt tegelema ka kirjanik Sofi Oksanen. Me vajame sümboolseid ja tõelisi salonge, kus eksistentsiaalsetel teemadel arutada. Sofi Oksanen ütles 2017. aasta veebruaris Enn Soosaare konverentsil peetud kõnes: ”Sinu vaikimine ei kaitse sind. Me peame ise seisma selle eest, et maailmas ei vaadataks enam poole Euroopa ajalugu läbi nõukogude prisma.”[3] Sõja mõte on vastaspool ära väsitada, sõda on kõige rõõmsam siis, kui ta suudab inimese viia selleni, et ta loobub. Suurte sõdade eel ja järel, kui ebaõiglus oli läinud liiga suureks, ei suutnud õigluse eest võitlejad, nagu kirjanik Stefan Zweig, filosoof ja esseist Walter Benjamin või kirjanik Klaus Mann, seda pealt vaadata ja tegid enesetapu.

Praegune kõverpeeglite maailma retooriline vägivald vajub meie mõtetesse, luues hirme ja ängi. 

Pärast Nõukogude Liidu kokkukukkumist tundus, et hakkame elama õnnelikumas ajas. Mälutöö käivitus nii Eestis kui ka Venemaal ning ka Soomes. Tõstsime au sisse ühise mineviku uurimise.

Selles ajaloo õigluse taastamise tuhinas avati 1998. aastal pidulikult Eesti 80. sünnipäeval Vantaal Hämeenkyläs mälestusmärk Eesti presidendile Konstantin Pätsile, sest ta oli olnud aastail 1906–1908 seal maapaos. Pätsi meenutades räägiti temast kui Eesti riigi loojast, kelle eesmärk oli juba Vabadussõja ajal olnud kujundada Eestist ja Soomest liitriik. Selle nimel tegutses ta kuni 1940. aastani, edastades veel ka viimasel hetkel Soome valitsusele pöördumise, millel polnud sõjatingimustes enam kandepinda.

2008. aastal tõdesime, et ajalugu ja eriti Eesti ajalugu on kujunenud juba pikema aja vältel Soome kultuuriruumis infosõja vahendiks. 1999. aastal oli hakatud tõestama, et Eesti on ise oma okupatsioonis süüdi, Eesti riigijuhid müüsid Eesti maha. Tõestuseks kõlbasid äkki ootamatult Vene arhiividest välja ilmunud dokumendid president Pätsi ja teiste Balti riigijuhtide ”erilistest suhetest” Nõukogude Liiduga ja psühhiaatriahaigla töötaja Hilda Kaudre kiri, kus ta väitis, et Päts oli tänulik Stalinile, et jäi ellu.

2008. aastal ilmunud Martti Turtola raamatus Konstantin Pätsist tsiteerib autor Nõukogude psühhiaatriahaiglas meditsiiniõele Hilda Kaudrele saadetud kirja, kus Päts olla kirjutanud oma ellujäämise kohta: ”Mind Stalin kaitses, sest Soomes maapaos olles kunagi tõotasime teineteist hädaolukorras abistada – tänu Stalinile elan.“[4] 2002. aastal  loodi president Pätsist ettekujutus kui oma rahva ja vabaduse reetjast. Kasutusele võeti ka võrdlus julgetest soomlastest, kes hakkasid vastu, ja nõrkadest eestlastest, kes ei teinud ühtegi pauku. Turtola arvates oli Pätsil reeturlus veres, sest tal oli vene ema ja ta oli sõbrunenud Staliniga juba 1910. aastal, kui oli revolutsioonilise tegevuse tõttu Peterburi Krestõ vanglas – juba siis olid nad üksteisele sõprust vandunud.

Oma raamatus ”Kõige taga oli hirm” tahtsime Sofi Oksaneniga näidata stalinistliku ajaloonarratiivi manipulatsioone ja seda, kuidas nõukogude võim kinnistas end inimeste elus, seda elu  hävitades ja pärssides ning kasutades selles ära psühhiaatriat.

Kui Venemaal olid enne bolševike võimuletulekut tõlgitud ära kõik Freudi teosed, siis koos bolševikega läks psühhiaatria poliitilise kontrolli alla. Nii juhtus ka Eestis pärast okupeerimist. President Päts küüditati  30.  juulil 1940 Venemaale ja pandi pärast piinamisi ja ülekuulamisi vaimuhaiglasse sundravile, kus ta 1956. aastal suri. Tollal allusid Nõukogude psühhiaatriahaiglad NKVDle ja KGBle. Nõukogude psühhiaatrias kasutati nõukogulikku väljendit ”sundravi”  – ”prinuditelnoje letšenije” – sotsialismi ülesehituse poliitilises võitluses. Sest ”normaalse psüühikaga” inimene ei eitanud nõukogude korda. Eesti president oli Nõukogude õiguse järgi nii kriminaalkurjategija kui ka vaimuhaige ja ta isoleeriti NKVD valve all olevasse psühhiaatriahaiglasse, mida venelased nimetasid rahvakeeles ”psihuškaks”. See toimus kõik Nõukogude psühhiaatria ”viljastavates tingimustes”, mis on samal ajal ka suurepärane näide terminite väärkasutamisest Nõukogude Liidus.

2002. aastal oli Turtola teosed võtnud vaatluse alla ka president Lennart Meri, kirjutades Helsingin Sanomates: ”Ma ei ole Martti Turtola raamatu vastu sellepärast, et see on pealiskaudne, ega ka sellepärast, et selles kiiresti kirjutatud raamatus on palju vigu, vaid sellepärast, et see on suure venna raamat väiksest vennast. Minulgi on vend, kes sündides – ja kogu mu elu! – oli viis aastat minust noorem. Aga praegu oleme samaealised ja selle üle ühteviisi rõõmsad.“[5] Meri jätkas, et eestlased arutavad seoses Pätsiga praegugi, kas oli õige anda järele Stalini ja Molotovi ähvardustele. Meri hinnangul sellele küsimusele vastust pole. Meri leidis, et sisutu on ka Turtola küsimus, kas president Päts oli kangelane või kodumaa reetur. Ta tegi lühikese ülevaate Eesti ajaloost ja ütles, et Eestile sai saatuslikuks suures majanduskriisis sündinud Realpolitik. Kummaline tundus Merile väide, et Päts lõi tsensuuri, mistõttu eestlased ei saanud maailma asjust ja Talvesõjast piisavalt teavet. Meri selgitas, et otsest tsensuuri tollal ei olnud ning Talvesõja uudiste edastamiseks kasutati nii TASSi, STT, Reutersi, Havasi kui ka DNB teenuseid, mis kõrvuti panduna suisa rõhutasid infoedastajate rumalust.

Samuti jäi Merile arusaamatuks küsimus, kas Eesti juhtkond tegi ikka kõik võimaliku, et saada välismaalt abi. ”Pärast Taani okupeerimist 1940 oli Läänemeri muutunud kahe totalitaarriigi sisemereks. Kellelt siis oleks olnud Turtola hinnangul võimalik abi saada?” küsis Meri. ”Ma ei jaga Turtola arusaama, et Eesti kaotas suure osa kodanikest, majandusressurssidest, arengutasemest, moraalist ja ennekõike iseseisvuse vaid sellepärast, et me oleme teistsugused kui soomlased ja me ei osanud valida õigeid riigimehi,” lõpetas Meri. 

2008. aastal tõdesime, et kuna Eesti lugu ja ajalugu on kujunemas Soomes sõja ja vaenu tallermaaks, oleks oluline tuua soomlastele tasakaalustatud informatsiooni selle kohta, millist ajalootööd Eestis tehakse, millele keskendutakse, kuidas toimub eestlaste ja venelaste lõimumine. Küsimus ei olnud mingist vastupropagandast, vaid tõe jalule seadmisest.

2008. aastal ilmus Helsingi ülikooli õigussotsioloogi dotsent Johan Bäckmani raamat ”Pronkssõdur”, kus ta kuulutas Eesti Vabariigile kiiret lõppu, nõudes, et president Toomas Hendrik Ilves, peaminister Andrus Ansip, siseminister Jüri Pihl ja IRLi esimees Mart Laar saadetaks sõjakohtusse. Ta leidis, et tribunali ette peab viima Eesti ja Läti apartheidirežiimi toetava Eesti inimsusevastaste kuritegude uurimise komisjoni soomejuudist poliitiku Max Jakobsoni ja isegi president Tarja Haloneni, nimetades neid apartheidi ristiisaks ja ristiemaks. Teoses süüdistati ka minu ja Sofi Oksaneni senini ilmunud loomingut ja okupatsioonide muuseumit Tallinnas natsismi levitamises ning ajaloovõltsimises ning kadunud presidenti Lennart Merit holokausti eitamises.

Bäckman tõi ära, et tegelikult päästis küüditamine paljude inimeste elu, kusjuures juutide elu, kes tänu sellele jäid ellu. Siin ei saa jätta meenutamata, et Nõukogude julgeolek arreteeris 4000-liikmelisest juudi kogukonnast 1941. aastal 10% – ca 400 ettevõtlikku ja rikast juuti, konfiskeeris nende vara, nii nagu Hitler oli teinud Saksamaal, ja saatis nad sunnitöölaagritesse või laskis maha. Pärast seda tulid natsid.

2008. aastal ilmus ka kaua aega Eestis mitmetele Soome ajalehtedele kaastööd teinud ajakirjaniku Leena Hietaneni pamflett ”Eesti külm sõda”, kus autor süüdistas Eesti riiki apartheidirežiimi juurutamises, mis väljenduvat vene vähemuse kiusamises. Viidates Martti Turtola teostele kinnitas ta, et kogu okupatsioon on väliseestlaste loodud müüt.

Kõrvalpõikena lisan, et soomlastel oli külma sõja ajal pagulaseestlastega ametlik läbikäimine keelatud, seega pagulaseestlastel on olnud Soomes pikka aega kahtlane maine. 1960. aastatel toimus Soomes noorsoo radikaliseerumine, enam ei huvitanud noori eelmise põlvkonna hõimutöö, vaid sotsialism ja Nõukogude Liit ja Nõukogude Eesti. Soome Ylioppilaslehtis järjekindlalt pagulastega suhtlemist lõpetama kutsunud Paavo Lipponen (tulevane peaminister) kutsuti Rootsi Eesti üliõpilasorganisatsiooni suvepäevadele, kus ta teatas, et poliitiline eesmärk ”vaba Eesti” on ammu muutunud ebarealistlikuks.[6]

Johan Bäckmani raamatu ilmumist saates „Aeg luubis“ kommenteerinud kommunikatsioonikonsultant Raul Rebane viis raamatu ilmumise kokku Venemaal kasutusele võetud natsivastase seadusega ja nägi selle seaduse taustal Bäckmani katset luua lõhet Eesti ja Soome vahele. ”Soome, kes on traditsiooniliselt olnud nii poliitilisel kui ka isiklikul tasandil Eesti suurim sõber, siis viimase pooleteise aasta jooksul tulnud mängijad – Hietanenid,Lotilad, Bäckmanid jne – ei saa olla ainult juhus, et nad järsku esile kerkisid.”[7]

2008. aastal ilmus Martti Turtolalt uus teos ”Kindral Laidoner ja Eesti Vabariigi hukk 1939–1940”, kus ta kordas üle vanu mantraid, aga alustas raamatut küsimusega: kas paljude eestlaste seisukoht, et Tallinnas Rahvusraamatukogu ees seisnud pronkssõdur kujutas endast nõukogulikku ausammast ega olnud kuidagi seotud Eesti ajalooga, on ikka õige? Ja kinnitab, et kindral Laidoner oli reetur ja riigikaotuse peamine sepitseja ning kogu okupatsioon on müüt, mille algeid tulevat otsida külma sõja aegsest väliseestlaste propagandast, mis püüdis lääne avalikkusele tõestada, et Eesti sattus Nõukogude mõjupiirkonda ja sai hiljem Nõukogude liiduvabariigiks vastu eestlaste tahtmist.

Sama aasta hilissügisel kutsuti mind koos ajaloolase Martti Turtolaga YLE saatesse rääkima Eesti ajaloost. Kõige paremini kirjeldab seda saate vaataja, nüüdseks manalateed läinud Soome professor, kirjanik ja arhitekt Arne Nevanlinna oma blogis: (10.10.2008)

Ebaeetilisi meeldetuletusi

Paar nädalat tagasi sattusin vaatama televiisorist saadet, kus käsitleti Eesti ajalugu.

Intervjueeritavaid oli kaks: ajaloolane Martti Turtola siitpoolt ja filmitegija Imbi Paju teiselt poolt lahte. Kohe alguses oli näha, et asjaosalised on täiesti erineval arvamusel. Hea, et probleemi käsitletakse kahelt suunalt ja ega väike riidki poleks paha, mõtlesin ja seadsin end mugavalt sisse ning olin valmis kujundama oma seisukohta mind huvitavale küsimusele.

Imbi Paju rääkis nõukogude ajast läbi isikliku kogemuse. Martti Turtola lükkas tema

tõlgenduse tagasi ja toonitas oma seisukohta, mis toetuvat teaduslikele uurimustele ja ümberlükkamatutele faktidele.

Kui Turtola tõstis häält, Paju kuulas ja vaatas teda. Kui Paju kaitses oma seisukohti, toetas Turtola end tahapoole ja vaatas teda tüdinult ning vaatas siis otse enda ette, naeratas pilklikult ja röövis endale hääleõiguse keset vastaspoole lauset. Sõnum oli selge.

Eksperdil on parematki teha kui kuulata asjatundmatu naisinimese tundepurskeid.

Olin Turtola käitumisest nii häiritud, et osavõtjate seisukohad ei jäänud meelde.

Unustasin, mida saatejuht küsis ja isegi, kes ta oli. See on näide, kuidas üks arusaamatu külaline võib hävitada saate. Nii mõtlesin, lõpetasin saate vaatamise ja vahetasin kanalit.

Nevanlinna jätkab ja soovitab ajaloolastel uurida ajalookirjutamise ajalugu:

Või kas on nii, et mõned ajalooeksperdid kaitsevad oma arusaamu nii mimoosliku tundlikkusega, et ei ole võimelised kuulama oma arusaamadest erinevaid arvamusi? Kas on nii, et mõned neist peituvad vaidlusesse, kuna pole võimelised asjalikult arutlema?

Kas on nii, et mõnedele neist on tõde vaid see, mis kirjas dokumentides? Kas on nii, et igaühel neist on vaid üks tõde korraga tõsi? Loodetavasti ei, aga nii see ju paistab.[8] 

 

Me alustasime  õigluse jalule seadmist sellega, et tegime Helsingi ülikoolile pöördumise ja küsisime: millist õigussotsioloogiat Johan Bäckman ülikoolis õpetab?

Pöördumise koostas tollal Helsingi ülikoolis töötanud riigiteaduste doktor ja kolumnist Iivi Anna Masso, koos juhtisime Helsingi ülikooli rektori Thomas Wilhelmssoni, kantsler Ilkka Niiniluoto ja õigusteaduskonna dekaani Juha Kekkose tähelepanu sellele, et õigusteaduskonnas töötab dotsendina Johan Bäckman, kes on avalikult ja Helsingi ülikooli nimel sõna võttes nimetanud Eestit Venemaa osaks ja okupatsiooniaastaid vaid natside propagandaks.
”Dotsent Johan Bäckman õpetab sel õppeaastal Helsingi ülikoolis õigussotsioloogiat ja ainet nimega “Venemaa ja Eesti õiguspoliitika erinevusi“. Bäckmani avalikud seisukohad ei ole vaid tema arvamus. Eesti riigi olemasolu õiguse küsimuse alla seadmise ja Eesti nimetamise Venemaa osaks võib liigitada riigi ja rahva vastu suunatud vaenulikuks propagandaks.”
„Bäckmanit võib tema väljaütlemiste järgi võrrelda holokausti eitajaga, kes õpetab ülikoolis juutide ajalugu. Kas ka see oleks Helsingi ülikoolis võimalik?“
Esitasime Helsingi ülikoolile järgmised küsimused:

Kuidas on võimalik, et Helsingi ülikool aktsepteerib olukorda, et Venemaa ja Eesti poliitikat puudutavaid loenguid annab Eesti ajaloo ja tänapäeva kohta tõele mittevastavat ja vaenulikku propagandat levitav isik?

Kas ülikoolis õpetavatelt inimestelt eeldatakse faktide tunnustamist?

Kas ülikool kavatseb võtta dotsendi väljaütlemiste suhtes seisukoha?

Avalikule pöördumisele kirjutasid alla 13 ühiskonnategelast: koostaja Iivi Anna Masso (Helsingi ülikooli riigiteaduste doktor üldise riigiteaduse õppetoolis), Imbi Paju (ajakirjanik, kirjanik ja režissöör), Sofi Oksanen (kirjanik), Stefan Brunow (ajakirjanik), Elhonen Saks (ajaloolane ja kirjanik), Jevgeni Kristafovitš (Eesti venekeelse ühenduse Avatud Vabariik juhataja, juuratudeng), Suvi Salmenniemi, (riigiteaduste doktor, Helsingi ülikool), Anna Rotkirch (riigiteaduste doktor), Jussi K. Niemelä (vabamõtlejate liidu juht ja Humanisti peatoimetaja), Lasse Lehtinen (Euroopa Parlamendi liige), Henrik Lax (Euroopa Parlamendi liige), Mikael Enckell (psühhoanalüütik ja kirjanik), Katri Vallaste (doktorant Aleksanteri instituudis), Jukka Mallinen (kirjanik, vene kirjanduse tõlkija ja PEN-klubi esimees 2009. aastani).

Helsingi ülikool teatas 2008. aastal vastuseks Johan Bäckmani õppejõutööd hukka mõistvale avalikule kirjale, et ülikool ei kavatse Eesti-vastase mehe suhtes seisukohta võtta ega tema töösse sekkuda. "Ülikooli teadustöö peaeesmärk on otsida tõde ja uusi teadmisi. Teadustöö lähtealused – kriitilisus ja loovus – nõuavad uurimis- ja õpetamisvabadust, mis peavad kehtima igale õppejõule," kirjutas Helsingi ülikooli rektor Thomas Wilhelmsson avaliku pöördumise autoritele saadetud läkituses. "Seega ei võta ülikooli juhtkond seisukohta ega sekku antud teadlase esitatud väidetesse ega uurimistöösse,"oli tema viimane sõna.

Küll aga sattus raskesse olukorda Iivi Anna Masso, kes oli aastatel 2002–2008 Helsingi ülikooli politoloogia teaduskonna teadur ja lektor ja kaotas võimaluse jätkata

Nii oli kerkinud Soome avalikkuse ette rühm tegelasi, kes blogides, netikommentaarides, raamatutes ja lehejuttudes olid hakanud kultiveerima pilti eestlastest kui fašistidest, Eestist kui vastikust natsiriigist – tegelikult mitte riigist, vaid ajutisest ”apartheidirežiimist” –, mis ahistab räigelt venekeelseid elanikke ning jõuab peagi emakese Venemaa rüppe tagasi. Rünnati ka isikuid.

Sõna võttis ka pikaajaline välisminister Erkki Tuomioja, kes leidis, et kuigi Bäckmani ja Hietaneni teosed on provokatiivsed, on neis ka tõtt. Eestlased ei tegele oma vene vähemuse küsimusega, puudub üldse töö oma mineviku väljaselgitamisega, ja Tuomioja leidis seega, et kamp soomlastest Eesti sõpru ja Venemaa kartjaid levitab nüüd Helsingi ülikoolis sõnavabadust tsenseerivat lendlehte.[9]

Põhjus artiklikogumiku koostamiseks oli seega olemas, tutvustasime seda kirjastusele WSOY ja sõlmisime lepingu.

Leidsime, et parim viis avalikku ellu uusi ja informatiivseid perspektiive luua on intellektuaalne arutelufoorum. Olin teinud Eesti ajaloolaste, kirjandusteadlaste ja etnoloogidega koostööd kümme aastat ja mul oli nende töödest hea ülevaade. Sofil olid oma kontaktid, mis me nüüd ühendasime. Nii saime ka kasutada artikleid, mis olid varem ilmunud väiksemates erialaväljaannetes, ja neid koos autoritega meie raamatu ja tavalise lugeja jaoks sobilikuks toimetada. Kirjutasime ka ise ja tegime intervjuusid. Raamatu tulevase esitluse sidusime küüditamise 60. aastapäeva ja Berliini müüri murdumise 20. aastapäevaga. Pöördusime ka Eesti ja teiste Baltimaade saatkondade poole, et nad aitaksid meil ette valmistada raamatu ilmumisega seotud ajalooseminari. Võtsime samas küsimuses ühendust ka Soome filmiprofessori Antti Alaneniga, sest olime valmistanud Sofiga ette filmide nimekirja, mis käsitlesid Nõukogude terrorit. Tegime talle ettepaneku koos koostada nädalane filmiprogramm ”Hirm müüri taga” ja küsisime võimalust kasutada  kinosaali seminariks ning Jüri Reinvere heli- ja videoteose ”Requiem” esmaettekandeks.  Tahtsime selle üritusega avaldada lugupidamist ohvritele ja tähistada vabadust.

Kino Orion oli mitu aastat korraldanud seminari „Film ja psühhoanalüüs“ ja 2007. aastal pärast Pronksiööd paluti mind koos psühhoanalüütik Mikael Enckelliga esinema. Enckell võttis vaatluse alla minu Gulagi ja repressioone käsitleva dokumentaalfilmi „Tõrjutud mälestused“ ja kirjaniku ja Nobeli laureaadi Imre Kertészi ning režissöör Lajos Koltai filmi „Fateless“ („Saatusetu“), et mõista holokausti ja Gulagi.[10] Antti Alanenil oli tekkinud isiklik huvi Eesti ajaloo ja Gulagi teema vastu ja meie materjalidega tutvununa arvas ta, et ka soomlased vajaks oma ajaloolise tõe komisjoni.

Põikan sellesse varasemasse sündmusse, et näidata, kuidas Eesti ajaloo teemale reageeris Soome kodanikuühiskond empaatiat ilmutades. Kindlust andis seegi, et olime Sofi Oksaneniga esinenud ka rahvusvahelistel foorumitel oma loomingu kaudu sarnaseid teemasid koos käsitledes.

Meie uude kogumikku kirjutasid ajaloolased, kirjanikud, etnoloogid, mälu-uurijad ja paljud teised, nende hulgas meie ise, Toomas Hiio, Lauri Mälksoo, Enn Soosaar, Toomas Hendrik Ilves, Anne Applebaum, Edward Lucas, Iivi Anna Masso, Vladimir Bukovski, Igor Kotjuh, James Wertsch, Olaf Mertelsmann, Heino Noor, Aigi Rahi-Tamm, Terje Anepaio, Ivo Juurvee, Maimu Berg, Martin Arpo, Peeter Tulviste, Mart Laar, Tauno Tiusanen, Laura Asmuth, Jüri Reinvere, Leo Kunnas, Jukka Mallinen, Jehanne M. Gheith, Leonhard Lapin ja teised.

Kuid oma avalike laimukampaaniatega jätkas ka Johan Bäckman, kes oli ka väikese antifašistliku komitee (Safka) juhataja. Ta levitas teavet, et teos on „natsipropaganda” ja ”russofoobne praht”.

Bäckman teatas, et kui meie raamat ilmub, saabub abi Venemaalt ja ta kutsub kohale našid ja Öise Vahtkonna. Nende võimalik tulek põhjustas juba ette ennenägematu meediahuvi. Bäckman oli ühenduses Iisraeli Wiesentahli keskuse juhataja Efraim Zuroffiga ja hoiatas teda fašistliku raamatu eest. Mille peale Zuroff kirjutas: ”Vaatamata sellele, et pole Imbi Paju ja Sofi Oksaneni raamatut lugenud. Teated Eestist, mis puudutavad uue raamatu koostamist, milles eitatakse Eesti osalust juutide massimõrvas (mida ma pole isiklikult lugenud ja mille tõlget ma ootan), annavad rahvusvahelisele üldsusele põhjust tõsiseks mureks.”

Raamatut koostama asudes arvasime, et see tekitab diskussiooni, aga selliseks olukorraks polnud me valmis. Meid laimama asunud tegelased mõjusid ootamatult ka heade müügimeestena. 23. märtsil 2009, kui läksime oma raamatut esitlema, oli olukord Sanomatalo juures absurdne. Olime sõitnud kohale politsei valve all, kes jäi meid ka esinemise ajal valvama. Sellist pilti olime näinud varem suurte riigitegelaste vastuvõttude puhul.

Maja oli ümbritsetud ratsapolitseinikest, maja sees liikusid ringi politseinikud ja kaitsepolitseinikud.

Soome antifašistid ehk Safka, nagu Bäckman oma organisatsiooni kutsus, olid saanud enda kõrvale veel endise KGB agendi, moslemiks pöördunud Abdulah Tammi, kes kiitis 2008. aastal YLE saates,[11] et teda olid koolitanud külma sõja ajal Nõukogude Liidu kultuuriinstituudis kagebiidina töötanud kolm eestlast. Kohal olid Öise Vahtkonna ja našide esindajad. Tegelastel olid käes plakatid, kus nõuti Eesti apartheidipoliitika lõpetamist.

Sanomatalo oli rahvast puupüsti täis, korraldajate hinnangul oli tulnud meid kuulama üle 300 inimese. Kirjastus oli kutsunud meid intervjueerima Soome noorema põlve ajakirjaniku Tuomas Enbuske ja politoloog Iivi Anna Masso. Siiski jäi raamatu tõeline sisu kogu spektaakli varju. Ees ootasid meid esinemised üle Soome, televisiooni- ja raadiosaated, kus me saime peale propagandatormi rahulikult ka oma raamatust rääkida. Lugejad olid asunud lugema, huvi oli suur ja raamatuid trükiti juurde.

Meedia ja akadeemilise maailma reaktsioon oli alguses siiski vastuoluline. Raamatu avaldamise päeval intervjueeris MTV3 Martti Turtolat, kes pani väga pahaks, et ”eestlased tulevad soomlaste õuele musta pesu pesema”. Toimetajate hulgas oli palju neid, kes pidasid vajalikuks intervjueerida ka ”antifašistidest” protestijaid, kelle arvates nii raamat kui kogu Eesti riik on üks natsistlik ettevõtmine, mis tuleks keelata ja likvideerida. Kremli-meelsete protestijate seisukohti peeti tõsiseltvõetavaks ning vähemalt samaväärseks Eesti ajaloolaste omadega.

Ülejärgmisel päeval olime kutsutud koos Sofiga esinema YLE saatesse „A-Talk“ koos Johan Bäckmani ja Leena Hietaneniga, millest aga keeldusime. Saatesse kutsuti Soome filosoofiadoktor ja ajaloolane Oula Silvennoinen ja soomerootsi kirjanik ning poliitik, eesti taustaga Jutta Zilliacus, kes elas Soomes juba enne sõda, oli veetnud oma lapsepõlvesuved Eestis ning tundis hästi Eesti kultuuri ja ajalugu.[12] Saade pani Soome lapsevanemaid Helsingin Sanomate veergudel küsima, mida Johan Bäckman nende lastele ülikoolis õpetab. Peagi tema karjäär ülikoolis ka lõppes.

Kirjeldan allpool saate sisu ja kaardistan ära sõnavara, millega Johan Bäckman kui õppejõud ja Leena Hietanen kui ajakirjanik Eestit märgistasid.

Saatejuht küsis kohe saate alguses, miks nad nimetavad eestlasi rumalaks kuritegelikuks rahvuseks, miks Oksaneni ja Paju raamat tekitab neis niipalju viha. Vastus oli, et raamat on rassistlik süüdistusraamat venelaste vastu. Eesti riiki aga polevat enam olemas, paljud eestlased tundvat juba praegu nii. Saates süüdistas Bäckman ka Eesti saatkonda sõnavabaduse piiramises. Hietanen lisas, et Putinil oleks olnud Pronksiööl õigus saata tankid Tallinna. Jutta Zilliacus ütles vastu, et nüüd on Pronksõdur väga ilusas kohas. Oula Silvennoinen rääkis, et raamat on ju väga hea. ”Soomes ei ole nendest asjadest räägitud 50 aastat, meil on selle koha peal must auk.” Jutta Zilliacus jagas oma kogemusi poliitikuna aastatel 1975–1986, kui ta oli parlamendi väliskomisjoni asejuht ja juhtus mainima, et Eesti oli enne sõda iseseisev, mille peale talle öeldi, et see on võltsing. ”Need olid noored inimesed, neile oli juba õpetatud nii.“ Saatejuht küsis, kas raamat on erapooletu, selle on andnud välja endine kagebiit Eestis, Iljaševitš. Bäckmani sõnade kohaselt on see eesti ajalehtede propaganda. ”Eesti natsionalism on institutsionaliseeritud.”

Bäckman põhjendas kogu spektaaklit sellega, et selle ürituse korraldas Eesti saatkond ja sel seminaril oli tuntud kapo propagandist Martin Arpo, kelle artiklid ajaloost on „nii madalad“.

Miks oli tähtis kutsuda Öine Vahtkond kohale, päris saatejuht. Bäckman vastas, et Imbi ja Sofi eesmärk on piirata sõnavabadust ja luua üksainuke pilt Eesti ajaloost. „Raamatus pole ühtegi vene ajaloolast. Eesti on apartheidiriik,” sõnas Bäckman. Saatejuht jätkas: ”Sina olid selle seltskonna (našid, Öine Vahtkond, Islamipartei soomlasest esindaja ja endine kagebiit) kokkukutsuja, ristiisa ja peremees, ja sina, Leena, olid perenaine.” Oula Silvenoinen tegi kokkuvõtte, öeldes, et see Vene riigi loodud ”skaudiliikumine” toodi Soome, et vaadata, kuidas soomlased reageerivad. „Paljud ju ei saanud arugi, mille vastu nad protesteerivad.” Siis intervjueeriti Martti Turtolat, kes ütles, et eestlased ise pakkusid end Nõukogude Liidu vasalliks, see on nii tundlik teema eestlaste jaoks, et Paju ja Oksanen pole julgenud seda oma raamatus käsitleda. Bäckman tõestas, et kogu küüditamine on propaganda, küüditamine päästis paljude inimeste, näiteks juutide elu. Saatejuht rääkis, et seoses raamatu ilmumisega on tõusnud päevakorrale, et ka Matti Vanhanen (endine peaminister ja keskpartei poliitik) on kunagi nuhelnud soomlasi, kes marssisid 1980. aastail Eesti iseseisvuse eest, ja Koivisto oli kunagi öelnud, et Soomele pole Eesti iseseisvumine kasulik. Bäckman ja Hietanen leidsid, et selline apartheidiriik polegi kellelegi kasulik. Veel oli YLE ajakirjanik käinud intervjueerimas Tallinnas Eesti venelasi, kelleks oli paar meest Lasnamäelt ja Öise Vahtkonna üks eestvedajatest Dmitri Klenski, kes teatasid, et jah, Eestis on venelastel paha elada. Oula Silvennoinen ütles selle peale, et mitte üheski riigis pole vähemuste olukord probleemitu. Eestis on taustamõjutaja Venemaa juhtkond, kes teeb tugevat mälupoliitikat seoses Nõukogude Liiduga ja pakub seda välisvenelastele identiteedi ehitusmaterjaliks. See viib olukorrani, kus välisvenelased satuvad Moskva ja Tallinna vahele. Kuid kui ollakse Eestis, siis peab Eestile lojaalne olema, mitte kordama müüte, mis on valed.

Tegelikult olime kõiki neid teemasid oma raamatus käsitlenud, nii eestivenelaste identiteeti ja olukorda kui juutide saatust, holokausti jne.

Teen siin väikese ülevaate: Tartu Ülikooli sakslasest ajalooprofessor Olaf Mertesmann ja ka Lauri Mälksoo, Tartu ülikooli rahvusvahelise õiguse ja Euroopa-õiguse õppetooli juhataja ja dotsent, avasid raamatu kahes esimeses peatükis Eesti ja Balti okupatsiooni käekirja, sovetiseerimise mehhanisme ja Baltimaade vallutuste õigusvastasust. Ajaloolane Aigi-Rahi Tamm näitas, kuidas küüditamine kui vägivallaakt aset leidis, kuidas vaenlaste loomisel kasutati ära riigiarhiivi jne.

Antropoloogiaprofessor James V. Wertsch uuris kollektiivse mälu auke ja näitas, kuidas Venemaa on tõlgendanud ja psühhologiseerinud Molotovi-Ribbentropi pakti ja Baltimaade saatust.

Vene vähemuse ajalugu ja tänapäev avanes kirjaniku ja tõlkija Igor Kotjuhi intervjuu kaudu eestivene professori Sergei Issakoviga, kes oli sündinud Eesti Vabariigis ja valgustas, kuidas Nõukogude okupatsioon hävitas kogu enne sõda ilmunud eestivene kultuuri ja kirjanduse ja viis inimesed Gulagi. Ta näitas, kui aeglaselt läheb selle mälu taastamine. Laura Assmuth, Helsingi ülikooli akadeemiline uurija, kel on ka baltisaksa ja Eesti juured, käsitles  venelaste ja eestlaste lõimumist ja identiteete Eesti-Vene piiri läheduses. Kommunismi ja natsismi kuritegusid Eesti territooriumil, Gulagi ja seejuures ka holokausti erilist saatanlikkust tõstis esile ajaloolane ja teadlane Toomas Hiio. Olin ise kirjutanud juutide saatusest Gulagi ja holokausti vahel. Mu artikli oli üle lugenud Eesti juudi muuseumi looja ja Eesti juudi kultuuri uurija, Israelis elav matemaatikaprofessor Mark Rõbak. Kuna olen tegelnud juudi kultuurilooga pikalt ja olen juudi kogukonnas tuntud, siis Efraim Zuroffiga võttis ühendust ka juudi kogukonna esinaine Alla Jakobson, kes lükkas Bäckmani valed ümber.[13] Sofi Oksanen tegi omalt poolt ulatusliku intervjuu Durhami Duke’i ülikooli slaavi ja Euraasia uurimuse abiprofessori Jehanne M. Gheithiga, kes oli spetsialiseerunud 18. ja 19. sajandi vene kirjandusele ja kultuurile ning on uurinud trauma ajalugu, Gulagi ja holokaustist teadvustamise probleeme. Vene kunagine teisitimõtleja ja pikalt KGB psühhiaatrilises kinnipidamiskohas vangistuses viibinud ja USAs neuroteadusi õppinud Vladimir Bukovski kirjutas sellest, kuidas nõukogude terror hajutas inimese isiksust.[14]

Varsti pärast raamatu ilmumist hakkasid reageerima Soome ajakirjanikud. Helsingin Sanomate kultuuritoimetaja Hannu Marttila kirjutas: ”Kujutlegem, et Saksa naabermaal Šveitsis avaldatakse raamat, kus kirjeldatakse juutide saatust Saksamaal 1933–1945 ja kohale tuleb rühm uusnatse, kes väidavad, et holokausti pole olnud ning et raamatu avaldamine on osa bolševistlikust juudi konspiratsioonist.”[15] Martila küsimus oli retooriline: kas ka siis imestaks ekspert TV-uudistes, miks šveitslasi vaevatakse Saksamaa siseasjadega ja kas meedia annaks kõnealusele protestirühmale täpselt poole teemale kulutatud eetriajast? Martila sõnul pole selline ”tasakaalustatus”, mis asetab aastate uurimistöö ja põlvkondade kogemuse võrdväärsesse positsiooni tänaval räuskava marginaalse rühma protestijatega muud kui lihtne nihilism. Järgmisena võttis sõna Helsingin Sanomate kolumnist Antti Blåfield, kes küsis, kes on õige ja õigustatud rääkima Eesti ajaloost ja miks Eesti ja eestlased mõnda nii ärritavad.[16] Ta kirjutab: ”Võib-olla on see paljudele eestlastele omane enesekindlus. Ehk on taustal kadedus, et poole aastasaja sügavkülmikust virgus kiirelt rahvas, kes on näidanud üles elujõudu ja võimekust.” Kolumnist tõstab esile ka suure ja väikse venna teema. ”Kas oleme võtnud vaimselt samasuguse suurvenna hoiaku nagu see, milles süüdistame rootslasi nende suhtumises meisse?” Blåfield  kirjutab, et Eesti ajalugu on soomlastele ühtlasi ka nende ajalugu, see on ka valuliku enesevaatluse objekt. Eestlaste kogemustest vaikiti Soomes, sest sellest rääkimine ohustas poliitikute, teadlaste ja toimetajate karjääri. Kolumnist küsib: „Võib-olla Eesti-vastase fanatismi taga ongi lihtsalt häbi?”

Lugejakirjades toodi esile, et Soome ajalooõpikutes polnud Eestit üldse olemas või oli ta liitunud N Liiduga ”vabatahtlikult”. N Liitu ilustati ja Soome sõdadest rääkides välditi muljet suurriigi agressioonist. Helsingin Sanomate ajakirjanik Saska Saarikoski kirjutas artiklis ”Kusetettu sukupolvi” – kui viisakalt tõlkida, siis võiks see olla ”petetud põlvkond“[17], et 1970. aastate põlvkonnale loodi nii õpikutes kui ka meedias täiesti vale pilt mitte ainult Nõukogude Liidust, vaid ka Soome enda minevikust. Soomlastele õpetati, et Soome oleks võinud Talvesõja ära hoida, kui ta oleks osanud Nõukogude Liiduga õigesti suhelda. Küsimusele ”Miks Eestist on nii tähtis vaikida?” vastab Saarikoski: ”Sest 1939. aasta vale oli YYA-poliitika nurgakivi. Oli tähtis tõestada, et N Liit ei tahtnudki Soomele halba. Sõja põhjus oli usalduse puudumine ja YYA ülesanne oli hoolitseda usalduse säilimise eest. Kui õpikutes oleks olnud, et Eesti usaldas N Liitu 1939, oleks YYA-valelt põhi alt ära kukkunud. Sellepärast ei tohtinud Eestist rääkida.“[18] Vaidlused jätkusid ka väiksemates lehtedes. Sotsiaaldemokraatide Uutispäivä Demaris võttis sõna juba eakas kirjanik Pentti Holappa, Finlandia laureaat ja eluaegne sotsiaaldemokraat. Holappa mõistis hukka nõukogude ajaloo vääristamise ja ka alusetud väited Eesti vähemuste olukorrast, mida Eesti ajalooga seotakse.

Ta pidas meie raamatut oluliseks ja imestas, kuidas üldse võib Soomes olla inimesi, kel on jultumust kaitsta N Liidus aastakümneid jätkunud siseterrorit. „Usun et Lääne-Euroopas välistaks juba elementaarne moraal sellise käitumise.”[19]

Leidus ka manitsejaid, näiteks kolumnist Jarmo Virmavirta.[20] Tema arvates ei pakkunud meie raamat midagi uut. ”Raamatus peetakse sõda Nõukogude võimu vastu, mida enam ei ole. Kuigi

Venemaa püüd saada taas liitriigiks annab eestlaste vaatenurgale piisava põhjuse, on ometi teada, et Eesti Venemaa-suunalist poliitikat võib pidada Don Quijote võitluseks tuuleveskitega.”

Virmavirta lisas: “Venemaa halvustamine on Eesti ametlik välispoliitika, mida president Ilves nimetab raamatus „väärtuspõhiseks“ välispoliitikaks.”

Soome suurim päevaleht Helsingin Sanomat valis raamatu ”Kõige taga oli hirm” 2009. aasta kõige tähelepanuväärsemaks teatmeteoseks põhjendusega, et teos visandab mitme eri vaatenurga kaudu ühiskondliku, kultuurilise, majandusliku, ökoloogilise, intellektuaalse ja moraalse katastroofi ulatust, mille nõukogude võim väiksele maale põhjustas.[21]

Tuntud Soome välispoliitikaekspert Jarmo Mäkelä  tuletas mulle meelde, et ma toonitaks ka seda, et Soomes on suurepäraseid ajaloolasi, kes on väga hästi käsitlenud Eesti ajalugu, nagu kõigile tuntud Seppo Zetterberg või Eesti kultuuriajaloost kirjutanud Juhani Salokannel, aga on ka Eesti ajaloost kirjutajaid, kes on ajanud Eesti ajalooga oma poliitikat ja sisepoliitikat. Minu ja Sofi Oksaneni tööd on tunnustanud teenetemägiga ka president Toomas Hendrik Ilves ja president Sauli Niinistö. Toon selle fakti siin ära selleks, et näidata, et see, mis on toimunud Soome ja Eesti vahel, pole sõda riikide vahel, vaid teatud kindlate ideoloogiliste ja kollaboratiivsete tegelaste poolt korraldatud infosõda demokraatia vastu.

Ka tavalistele soomlastele on olnud sellise lärmaka vihkajate armee olemasolu ebamugav. Eesti ja Soome riikidevahelised suhted on head, koostöö areneb kultuurist küberkoostööni, diplomaatiliselt aetakse sama asja, seistakse rahumeelse Euroopa tuleviku eest, kuigi me ei tea täpselt, kuidas mõjub või on mõjunud meie läänelikule moraalile Nord Stream. 

Johan Bäckmani ja tema kaaslaste edasist  tegevust on kirjeldanud raamatus „Infosõda“ Saara Jantunen. Aktiivne propaganda Eesti vastu Soome territooriumil kukkus läbi. Koolikiusamise sarnast tegevust kulisside taga ja mõnes avalikus arvamuses oleme saanud tunda meie, kes me sellele vastu hakkasime. Kahjuks pole meil olnud alati enda säästmiseks abiks võtta infosõja sõduritele omast psühholoogilist väljaõpet.

Aastal 2011 kirjutasin kahe riigi vahelise silla ehitamist silmas pidades psühholoogilis-ajaloolise esseeraamatu „Soome lahe õed. Vaadates teiste valu“, et näidata, kui sarnastes olukordades Eesti ja Soome enne Teist maailmasõda olid, millised olid nende maade kodanike lootused ja naisorganisatsioonide koostöökatsed sõda ära hoida. Püüdsin kirjeldada ajaloost rääkimise patoloogiaid, poststalinistlikke müüte,  mis mürgitavad  meie lugu, kus me elame ja ennast määratleme ja mis on toiduks info- ja psühholoogilisele sõjale, jättes samal ajal välja professionaalse arutelu Teise maailmasõja eelsest piiririikide välispoliitikast. Loodan senini, et see teema  kunagi ka poliitiliste ajaloolaste töödes  ja poliitikutevahelises ajalootöös (kui sellist üldse on) esile kerkib, see raputaks maha lapselikud ja primitiivsed võrdlused, kes oli enne Teist maailmasõda oma poliitilistes otsustes targem ja parem. Võrdlustes peitub iseenesest juba vägivald. Ajalugu pole muud kui inimese elu ja see vajab mõtestamist, et see ei mürgitaks tänast päeva.

Infosõda elab edasi ja me peame tema keelt tundma, sest see puudutab meie kõikide elu.  Infosõja keelekasutus moonutab demokraatiat. Tihti öeldakse, et kuna on demokraatia, on mul sõnavabadus laimata ja kiusata – see, keda rünnatakse,  jääb sel juhul rünnakute ees kaitsetuks. Öeldakse, et kui sa oled avaliku elu tegelane, pead välja kannatama. Nii olin ma sunnitud pärast raamatu ilmumist võtma ühendust väljaandega Uusi Suomi, mis avaldas Johan Bäckmani ja Leena Hietaneni blogisid, sest laimukampaania minu, Sofi Oksaneni ja teiste vastu hakkas võtma koomilisi vorme – lugesin, et olen kiusanud kuidagimoodi keskerakondlast Tõnu Trubetskyt. Siis ma tõesti istusin laua taha, naersin ja helistasin väljaande peatoimetajale, kes esialgu hakkas rääkima sõnavabadusest. Seejärel helistasin väljaande omanikule Niklas Herlinile ja siis saabus ka vihakirjutistele lõpp.

Nii moonutatakse demokraatiat vägivallakeelt heaks kiites, inimesi tembeldatakse, nende kohta levitatakse inetuid vihjeid, moonutatakse  ja kujundatakse ümber tõde. Vale ja tõe võrdsustamine pole aga enam demokraatia.  Nii võib korraldada seminari mahavaikitud ajaloost, aga sinna ei kutsuta neid, kes teavad ja oskavad analüüsida, vaid neid, kes on sobiva ideoloogilise  maailmanägemisega ja väidavad näiteks, et Nõukogude Liit oli hea. Või hakatakse levitama   kuulujutte, et need, kes kirjutavad psühholoogilis-ajaloolisi teoseid ja mõtestavad nõukogude totalitaarset süsteemi ilukirjanduslike teoste  kaudu ja saavad maailmas tähelepanu, teevad seda selleks, et rahvaste kannatuste teema kaudu majanduslikku kasu saada. Luuakse ettekujutus, et nende tegusid saadab madalat omakasu taga ajav motivatsioon. Kui ühiskonnas on läbi analüüsimata kollektiivne trauma, siis leiab aset Stockholmi pantvangisündroom, kus hakatakse kaitsma oma vangistajat, valulikke sündmusi eitades ja idealiseerides.  Ka see on toiduks infosõjale.

Nagu Jung on kirjutanud, tulid natsism ja bolševism võimule, sest me ei tundnud enam kurja ära. Kurjuse ja headuse võitlus on tõsine asi. Neid, kes lähevad läänes tõemoonutamisega kaasa, on selle eest premeeritud ja neile häid töökohti jagatud. Tasub vaid mõelda Saksa kantsleri Gerhard Schröderi ja Soome peaministri  Paavo Lipponeni ostmist Nord Steami teenistusse.

Soome poliitikaekspert Jarmo Mäkelä on mitu korda toonitanud, et infosõjale annab hea pinnase ka kadedus. Sellega aga kaasneb ka egoism ja nartsissism ja isegi nihilism, mis alluvad provokatsioonidele.

Vägivallakeel, mida kasutatakse, ei kasuta sõnu mõtete vahendamiseks, vaid sümboolse vägivallana teise inimese vastu, nii et see viib inimeselt tema väärtuse ja väärikuse. Vägivallakeel tahab karistada ja piinata ja teeb seda keele abil, et inimene läheks endast välja ja kaotaks end ära. See on toit propagandale.

Infosõja eesmärgiks on sotsiaalse solidaarsuse hävitamine nii üksikisikute kui ka riikide vahel. Ajupesu juurde kuulub ka rahva kollektiivse teadvuse hägustamine, see paneb tundma piinlikkust oma riigi üle. Üks Eesti psühhoterapeut ütles mulle, et tundis, kuidas ta kaotab mehena pinnase jalge alt, kui hakati levitama infot president Pätsi müüdavusest. Talle tundus, et Nõukogude aeg tuleb tagasi.

 

Nõukogude ajal loodi Kremli ja tema allasutuste liiduvabariikide propaganda osakondades oma keeleruum.[22] Tõde segati valega, nii et see pani inimese tões kahtlema.

Demokraatia tähendab seda, et inimestesse suhtutakse väärikalt ja inimelu peab austama. Keel võib olla kriitiline, ekspressiivne, emotsionaalne, kuid propagandas pole küsimus stiilivõtetest.  Propaganda kasutab laimu ja laimamist, seal puudub moraal.[23]

Vene kirjanik Vladimir Sorokin on kirjeldanud oma romaanis „Telluria“ isiksuse hajutamist läbi keele – on täiesti ükskõik, kes on viha objekt, tähtis on vihameelsus kui selline. Siis võib vabalt levitada klatšijutte, et näe, ta pole õige kirjanik, ta on liiga emotsionaalne ... vaikime ta surnuks. Olen ise sellise olukorra läbi elanud. Propagandistid elavad maailmas, kus inimestevahelised suhted on võimalikud vaid tugeva jõu või jõuetuse vahel. Ma teen sulle selgeks, kui rumal sa oled. Õigus on vaid sel, kes on võimas, ja selleks, et ennast kehtestada, peab alandama teisi. Nad usuvad, et teine inimene on vääritu, omistades omaenda väärituse teisele. Selline ülekanne on inimestevahelises psühholoogias üsna tavaline. 

1930. aastatel ei suutnud humanistid Saksamaal ja lääne kultuuriruumis seista vastu mitteratsionaalsele ajavaimule ja Saksamaal tulid võimule natsid. Ühiskonnateadlaste, loodusteadlaste, arvamusliidrite, kirjanike ja kunstnike suu suleti ja nad saadeti koonduslaagrisse. Nõukogude Liidus oli tehtud 1917. aastast alates sama. Nõukogude leninlikes ülikoolides, mis allusid Kominternile, õpetati organisatsioonide vallutamist, sabotaaži, konspiratsiooni, kaastööliste värbamist, tänavarahutuste korraldamist.[24] Sakslased on oma natsimineviku läbi analüüsinud ja teevad seda jätkuvalt. Venemaal on stalinistlik ajalugu läbi analüüsimata, see, kuidas see hävitas Venemaad ennast ja levis ka lääne kultuuriruumis ning annab toitu ka infosõjale.

Diktatuuririigis teenivad nii kultuur kui ka teadus süsteemi. Eestis hävitati Nõukogude võimu algaastail kogu läänelik mälu ja kirjapandu, ühtekokku 30 miljonit raamatut ja ajakirja. Soomes korjati raamatukogudest ära osa Eesti vabadust ja ajalugu käsitlevast kirjandusest. Nõukogude Liidu kritiseerimist taheti kriminaliseerida. Hannah Arendt on osutanud, et kui kujuneb selline olukord, kus ainult väike osa inimkonnast tegeleb oma sisekõnes eksistentsiaalsete ja moraalsete teemadega, põimuvad hea ja halb ühte. Miks pidada nõu endaga, kui võib usaldada propagandat  ja poliitilist võimu, lõpptulemuseks kujuneb kollektiivne moraal, mis lubab vabalt hävitada ja kaaskodanikku kiusata, sest isiklik moraal on kadunud. Seepärast tuleb Saara Jantuneni teos „Infosõda“ Eesti kultuuriruumi just sobival ajal. See teos  on nagu röntgeniaparaat, mis valgustab Soome näite varal infosõja  tegevusmustrid läbi,  tutvustab selle näitelava korduvaid tegelasi. Autor peab oma  teost ka pamfletiks, mis sobib nii tavalisele lugejale, ajakirjanikule, poliitikule kui teadlasele aja ja ajastu mõtestamiseks ja tööriistaks infosõja uurimisel ning selle peatamisel, et kaitsta meie mõtlemist kurjuse eest, hoida lääne kultuuriruumis meie ühist elu, inimõigusi ja demokraatiat.

 

Imbi Paju

on kirjanik, filmitegija, mäluuurija 

 

[1]              Kaiken tagana oli pelko. Oksanen Sofi, Paju Imbi (toim), WSOY 2009.

[2]              http://www.iltalehti.fi/kotimaa/201709012200365274_u0.shtml 

[3]              http://arvamus.postimees.ee/4013131/sofi-oksanen-sinu-vaikimine-ei-kaitse-sind 

[4]              Martti Turtola, Presidentti Konstantin Päts. Viro ja Suomi eri teillä. Otava, 2002, lk 307. 

[5]              http://www.hs.fi/kulttuuri/art-2000004113524.html 

[6]              Pekka Lilja, Sirje Olesk, Urho Kaleva Kekkoneni kõne Soome estofiilidele – Akadeemia 2/2005, lk 249. 

[7]              http://www.postimees.ee/111961/raul-rebane-venemaa-uritab-soomet-eestiga-tulli-ajada 

[8]              http://arne.nevanlinna.fi/blogi/?id=110 

[9]              https://tuomioja.org/kirjavinkit/2008/10/johan-backman-pronssisoturi-viron-patsaskiistan-tausta-ja-sisalto-tarbeinfo-381-s-helsinki-2008/

                https://tuomioja.org/kirjavinkit/2008/09/leena-hietanen-viron-kylma-sota-wsoy-143-s-vantaa-2008/ 

[10]            Vt ülevaade ka Sirbis 30.11 2007  http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/filmikunst-ja-ps-hhoanal-s-on-pea-hevanused/).  

[11]            https://yle.fi/aihe/artikkeli/2008/11/03/abdullah-tammi-kgbn-agenttina 

[12]            https://www.youtube.com/watch?v=KHiQmsNp03w 

[13]            http://kultuur.elu.ee/ke500_saks.htm 

[14]            Vt http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/kaotatud-ajalugu-otsimas/ 

[15]            Helsingin Sanomat 24.03.2009. 

[16]            Helsingin Sanomat  26.03 .2009. 

[17]            Helsingin Sanomat 09.04.2009. 

[18]            YYA oli 1949. aastal Soome ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud sõpruse, koostöö ja vastastikuse abistamise leping, mis piiras oluliselt Soome suveräänsust. 

[19]            http://uuseesti.ee/6088 

[20]            Postimees 11.05.2009. 

[21]         https://www.hs.fi/kulttuuri/art-2000004698891.html 

[22]            https://imbipaju.wordpress.com/valel-on-pikad-jaljed-imbi-paju-sofi-oksaneni-poolt-koostatud-kogumikust-koige-taga-oli-hirm/ 

[23]            https://suomenkuvalehti.fi/jutut/ulkomaat/eurooppa/venajan-propaganda-voimankaytto-on-avainkasite-nykyinen-vilpiton-viha-eurooppaa-kohtaan-on-kosto/?shared=937367-7d9e30a7-999 

[24]            Vt Imbi Paju, Tõrjutud mälestused. Eesti Entsüklopeedia kirjastus, 2007, lk 124, 125. 

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: