Vilde muuseumi Kastellaanimaja galeriis avatakse Luulik Kokamäe näitus ({{commentsTotal}})

L. Kokamägi. Rauge õhtu.
L. Kokamägi. Rauge õhtu. Autor/allikas: Eesti Kunstimuuseum

Neljapäeval, 5. aprillil kell 17 avatakse Kadriorus Tallinna Kirjanduskeskuse Eduard Vilde muuseumi Kastellaanimaja galeriis Luulik Kokamäe maalinäitus "Rauge õhtu". Näitus toob üle pika aja avalikkuse ette kunstniku tuntud ja vähemtuntud portree- ja maastikumaalid.

"Luulik Kokamägi oli hea portreemaalija. Heaks portreemaaliks ei piisa sarnasusest ja karakteersusest, see eeldab üsna suurt empaatiavõimet ja selle maaliline teostus peab olema nauditav," tõdes näituse kuraator ja kunstiteadlane Mai Levin.

Luulik Kokamägi (15.04.1921–25.06.1986) kujunemine hinnatud portreemaalijaks toimus juba 1950. aastate keskel, varsti pärast ERKI lõpetamist. Tema varasemad portreed on väheldase formaadiga, mõneti vanameisterlikult tumedapoolses, peenetundeliselt nüansseeritud gammas. Need köitsid vaatajat oma vahetu elulisuse ja sundimatu loomulikkusega.

Sulaajal ärkas ellu ka 1930. aastate pallaslik traditsioon ja taasavastati impressionistid. Ka Luulik Kokamäe käsitluslaad muutub viiekümnendate lõpul õhulisemaks, ekspressiivsemaks, koloriit heleneb. Ta maalis vanu ja noori, maainimesi ja kultuuritegelasi, kusjuures  eriti õnnestusid tal naiste ja laste portreed. Tema "Utra Mari" (1954, Tartu Kunstimuuseum), "Baleriin Ülle Ulla" (1956, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum), "Kunstiteadlane Inge Teder" (1957), "Näitleja Inna Taarna" (1961, mõlemad Eesti Kunstimuuseum) jt. kuuluvad tolleaegse portreekunsti paremikku.

Särtsaka maalilisuse ja tundeelevusega on Kokamägi korduvalt portreteerinud oma abikaasat, kunstnik Imbi Lindu.

1960–70ndate alguse modernistlikele pürgimustele järgnenud uusrealismi laine aitas Luulik Kokamäel ennast taas leida varjundirikkas, ühtaegu natuurilähedases ja nägemuslikku mõju loovas laadis. Oma lastest – Ilost, Epust ja Juhost – oli ta maalinud hulga võluvaid portreesid, nüüd leidis ta tänuväärse modelli neiuks sirguva Epu näol, kelle kuju läbib tervet rida erinevalt lahendatud  portreekompositsioone – interjööris ja eksterjööris, pidulikumaid ja intiimsemaid, asisemaid ja visionaarsemaid –, jõudes piltideni temast kui naisest ja emast. See on unikaalne ansambel Eesti portreekunstis.

Epp Maria Kokamägi on meenutanud isa olulist mõju tema kui kunstniku kujunemisel. "Värvilõhn ja kõik, millega isa tegeles, paelus mind algusest lõpuni," tõdes Epp Maria oma monograafias "Elu. Kunst. Epp Maria monograafia".

Mõttelise punkti L. Kokamäe tööle pani grupiportree "Jaanipäeva paiku" (1982), milles kunstnik kujutab kogu oma peret suvise maastiku taustal. Tüüpiline Eesti maastik oma metsade ja lagedate väljadega, harvade inimese eluasemetega tõusis 1970. aastatel samuti kunstniku huviorbiiti. Ka Kokamäe enda loomingus on midagi selle maastikuga sarnanevat: see pole rajatud välisele efektile, selle väärtused avanevad süvenemisel.

Näitus on avatud 5.04.–28.04.2018.

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: