Kas pole fenomenaalne ainuüksi juba see, et keegi suudab 47 aastat pärast surma anda jätkuvalt välja uut materjali. Ja mitte ühe albumi, vaid päris mitme jagu. 2010. aastal tuli avalikkuse ette Jimi Hendrixi õe Janie Hendrixi, legendaarse muusikamaailma niiditõmbaja Eddie Krameri ning veel paari tegelase produtseeritud “Valley Of Neptune”, mis tähistas esimest albumit Jimi triloogias, mis kokku pandud seniavaldamata stuudiomaterjalidest.

“Both Sides Of The Sky” on selle triloogia viimane peatükk. Kui aastakümneid hiljem selliste plaanidega lagedale tullakse, eriti veel nii mahukatega, on paratamatus, et esimesena üsna mõrusid mõtteid mõlgutama hakatakse. Kas tõesti on produtsentide ja lähedaste rahahimu nõnda suur, et on vaja virtuoosist ka pärast surma kõik välja pigistada. Sest kuidas on võimalik, et varakult lahkunud 27 klubi liikmel on varuks nii palju väärt materjali? “Valley Of Neptune” näitas, et on, “People, Hell And Angels” (2013), mida ühtlasi peetakse triloogia tugevaimaks albumiks, tõestas seda ja nüüd kinnitati seda taas.

Albumi esimesed kaks lugu “Mannish Boy” ja “Lover Man” kehastavad kõike seda, mida mitu generatsiooni hiljem elavad muusikasõbrad mõnusa kadedusega romantiseerivad. Road trip ja päiksetõus. Woodstock ja happereis. Seks ja tants. Pärjad peas ja oksad habemes.

Toores ja lõpuni viimistlemata arhiivikõla lisab kogu albumile vürtsi, aga mõne loo puhul see räpasus veidi häirib. Näiteks “Hear My Train A Comin’” või “Send My Love To Linda”. Aga samal ajal on kõik palad kaunistatud selliste kitarriväänamissoolodega, et annad kõik häiriva andeks. "Sweet Angel'is" ja "Jungle’is" näiteks vokaal üldse puudub ja nii saab lihtsalt mõnuga salvestatud jämmimist nautida. 

Hunnitut bluusi leiab päris palju. “Things I Used To Do” on korralik šedööver, ent terve albumi superstaar on plaadi pikim pala. 7:55 pikk "Georgia Blues" on nii stiilipuhas, nagu oleks sisse mängitud õpiku järgi. Ainuüksi selle loo pärast tasuks bluusifanaatikutel seda albumit kuulata. See on nii võrratu näide žanrist, et ajab natuke isegi närvi. Esile tooks veel albumil ülesastuvat Stephen Stillsi, kelle vokaal “20 Dollar Fine’i” ja “Woodstocki” puhul mõjub vahepaladena värskendavalt.

Kokkuvõttes on terviklik kuulamine. Tõsi, kuna tegu on siiski välja otsitud erimaterjaliga, pole muusika täiesti arusaadavalt nii võimas nagu Hendrixi tuntum looming, ent kui mõelda, et meinstriimmuusikuna tegutses Jimi kõigest neli aastat, tekitab erakordset aukartust, et tänapäeva muusikamaailmas on ülikõval tasemel isegi see materjal, mida ta ise ei pidanud piisavalt heaks, et välja anda. Või siis ei jõudnud. Ma muidugi poleks liiga imestunud, kui seni mitteavaldatud jämmi leiab kuskilt veel, sest Hendrix on siiski läbi aegade üks kõige geniaalsemaid muusikuid ja kitarriste. Ja siis mõelge korraks, kui palju head muusikat oleks maailmas veel, kui Hendrix siiani elaks…

Jimi Hendrixil oli oma lühikese elu jooksul üüratult naisi, ka neid, kes tema tüdruksõbraks kvalifitseerusid, ent millegipärast tundub mulle, et kõik Jimi laulud, mis räägivad armastusest, on tegelikult pühendatud kitarrile. Ta tõepoolest armastas seda pilli ja veel enam olen kindel, et see pill armastas teda. Arvan, et talle on andeks andnud ka pill, millele ta 1967. aastal Monterey festivalil laval tule otsa pani.