Kokkuvõte. Aasta põnevamad taasavaldatud albumid

Paneme kõigepealt paika reeglid, mille järgi allolev valik kokku pandud sai. Lühidalt öeldes on siin plaadid, mis seisnud aastakümneid enamiku muusikahuviliste ees varjus. Kas siis selle loojate sahtlis või helikandjatel, mille tiraažid olid omal ajal mikroskoopilised ja hinnad nüüd kosmilised.
Tänu melomaanide rahututele näppudele ja marginaalse muusika taasväljaandmisele pühendunud plaadifirmade aktiivsele tegutsemisele on aga need plaadid sel aastal leidnud taskukohase tee obskuurse muusika fännideni. Enamasti vinüüli kujul ja tavaliselt koos legendiga, mis tihtipeale on põnevamgi kui muusika ise. Kuna paadunud melomaani üksikud lood ei rahulda, siis proovin kokku võtta lõppeva aasta põnevamad kadumaläinud albumid ja silmapaistvamad taasreliisimisele pühendunud plaadifirmad.
Kui tavaliselt eelnevad "suure" taasreliisi ilmumisele sahinad, kuulujutud ja lingid, siis Claude Rodapi "Syn_Ka" ilmus nagu välk selgest taevast. Täiesti tundmatu Granite Recordsi esimesest reliisist sai aga üks tänavuse aasta kaalukamaid uusi tulemisi. Samuti viljakalt muusikapinnaselt - Kariibidelt - pärit Rodap on olnud osaline mitmetes jazz- ja rockbändides, aga muude tegemiste kõrvalt jäi aega ka enda muusikat produtseerida ja välja anda. "Syn_Ka" ilmus esimest korda 1982. aastal ja plaadi tiraažiks oli aega arvestades mikroskoopilised tuhat eksemplari. Claude Rodap on oma eeskujuks nimetanud Jimi Hendrixit, aga album ise on pigem Kariibidele omaselt soe, kohati reggae-rütmiline, kohati eksperimantaalne, vahel isegi easy listening, aga kindlasti eriline.
Kui veel eksootiliste paikadega jätkata, siis võiks rääkida ka Austraaliast. Tihti oma settides tuvastamatut rohelise mandri muusikat mängiv estofiilist muusikaprodutsent ja DJ Andras Fox on osaline ka sealset eelmise sajandi outsider-popi ja elektroonikat koondava kogumikplaadi "Midnite Spares" uures. Nagu arvata võibki, pole me ühegi artisti nime sealt enne kuulnud, muusika aga seevastu kõnetab kohe esimesel kuulamisel. Sama plaadi välja andnud plaadifirma Efficent Space ilmutas tänavu ka teise tugeva kogumiku "Sky Girl", mis pakub samuti tundmatuid nimesid, aga veidi friigimat ja eksperimentaalsemat kõla. Aastatest 1961-1991, seni vaid mikropresside peal ilmunud lood ingliskeelsest kultuuriruumist üle maailma on kokku kogunud kaks teada-tuntud melomaani DJ Sundae ja Julien Dechery
Aktiivselt arhiivides tuhniv ja regulaarselt kullafondi väljastav Light In The Atticu aasta litsents oli Lifetonesi "For A Reason". Plaat, mille olemasolust teadis iga melomaan, aga mille originaal on plaadiriiulis vähestel õnnelikel (või siis rikastel). 1983. aastal bändi liidri Charles Bulleni oma Londoni stuudios salvestatud ja isikliku plaadifirma all välja antud indie-reggae-dub-punk album sai klassikuks kohe selle ilmudes. Aastaid sahistati selle poliitilise alatooniga, vaid kuue looga plaadi taasväljaandmisest, aga teoks sai see siis alles nüüd. Lifetonesi üldse ainukesed salvestatud lood on kõik väärt kuulamis- ja analüüsimismaterjal, aga tegelikult me ootasime seda plaati ikka ajatult heliseva "Good Side" pärast.
Praktiliselt kõikide väljalasetega kümnesse paneva Music From Memory kataloogis oli tänavuste albumite seast põnevaim Suso Sáiz "Odisea". Suso Sáiz ei ole samuti tundmatu nimi – ta on alates seitsmekümnendate lõpust produtseerinud mitmete jazzi- ja elektroonikaartistide loomingut ja samal ajal ka ise sooloalbumeid välja andnud. "Odisea" teeb eriliseks asjaolu, et muusika sellel pärineb omal ajal kassettidele lindistatud kraamist ja muust seniavaldamata materjalist. Kes loodab või kardab plaadilt leida sahisevaid kodulindistusi, peab aga pettuma. Maitsekalt kokku pandud valik new age’st kuni eksperimentaalsema elektroonikani kõlab puhtalt ja helgelt, nagu see oleks salvestatud täna, parimat võimalikku tehnikat ja oskusi kasutades
Natuke segase kontseptsiooniga Disco Halal plaadifirma üllatas tänavu sama segase muusikalise taustaga Tony Carey 1984. aastal väikses koguses ilmunud albumi "T.C.P" uusreliisiga. Tony Carey nime teavad muusikasõbrad vast kõige paremini Briti rocki raudvara Rainbow kaudu, kus ta algusaastatel klahve mängis. Kunagi seitsmekümnendate teises pooles liikus ta aga Berliini, kus hakkas soolomaterjali kallal tööle ja väikeste firmade all suhteliselt aktiivselt ka plaate välja andma. Tema kaks esimest instrumentaalset sooloalbumit taasilmusid mõned aastad tagasi Medical Records märgi all, nüüd siis oli järg "T.C.P." käes. Eelmiste plaatidega võrreldes veidike pompöössemaks ja filmilikumaks muutunud library-album paneb endiselt ajale vastu, mida ei saa kahjuks öelda tema hilisema materjali kohta. Oluline osa plaadist on ka 2016. aastal Carey enda poolt kirjutatud kaassõna, mis näeb välja nagu kiri sõbrale, kus ta jutustab vabas vormis, aga seejuures ülidetailselt, mis pillidega üks või teine lugu sisse mängitud sai.
Lõpetuseks tuleb rääkida ikka eesti muusikast ka. Huvitaval kombel on mitmed siinsed põnevamad uusreliisid välja antud välismaiste plaadifirmade poolt. Norra-Soome päritolu Jazzaggression jätkab eesti jazzi harulduste üllitamist, kui praktiliselt korraga ilmus kaks seniavaldamata klassikut – Paul Mägi seitsmetolline ja paar tolli suuremas formaadis Tõnu Naissoo "First Recordings". Lisaks neile ka kauaoodatud Raivo Tammiku kahte Melodija plaadifirma all ilmunud singlit koondav kümnetolline EP, mille peal on ka legendaarne "Ratastel".
Seitsmekümnendate-kaheksakümnendate eksperimentaalse elektroonika taasväljaandmisele pühendunud Saksa plaadifirma Bureau B võttis aga kätte ja andis uuesti välja ühe esimesi elektroonilise muusika heliplaate Eestis – Sven Grünbergi "Hinguse".
Meie oma Hyper Records koostöös Soome päritolu Svart Recordsiga (kes avaldas tänavu üle saja(!) re-reliisi, mille hulgas olid Eero Koivistonen, Olli Ahvenlahti, Jukka Toloneni, Heikki Sarmanto jpt) ilmutas aga esmakordselt vinüülil Messi "Küsi eneselt".
Toimetaja lisa: Eesti põnevate taasväljalasete hulka kuuluvad kindlasti ka kaks plaadifirma Frotee kogumikalbumit (mille üheks juhtivaks jõuks on antud loo autor Erki Pruul) - esimene plaatidest on "Valgusesse", mis koondaks kaheksa seni Eesti Raadio arhiivides tolmu kogunud säravat pala, samuti jõudis avalikkuse ette valik Sven Grünbergi animatsioonidele loodud muusikast, albumi nimeks "Anima 1977-2001".
Toimetaja: Kaspar Viilup