Tõnu Naissoo: ordeniga mööda linna ringi jooksma ma ei hakka
President Kersti Kaljulaid määras Valgetähe V klassi teenetemärgi heliloojale ja muusikule Tõnu Naissoole, kes peab end pigem interpreediks kui heliloojaks. Ideaaliks peab ta aga nende kahe sidumist.
Kuidas teil tunne on? Mis te arvate, mille eest te selle auhinna saite?
Sellist au ma ei osanud küll oodata. Ma arvan, et eks ma olen olnud interpreet enam kui helilooja, kuigi mu loominguga tegelemise kõrgaeg oli kuskil 1980ndatel. Siis sai umbes viiekümnele filmile ja paarikümnele teatrietendusele muusika tehtud. Mängimisega olen tegelenud professionaalselt nii viieteistkümnendast eluaastast, 1966. aastast alates. 1967 toimus debüüt oma aja kuulsal jazzfestivalil ja sellest alates on mängimisega tegeldud. Plaate olen välja andnud põhiliselt Jaapanis, kokku viisteist. Peagi on ilmumas duubelalbum ning uuesti olen tegutsema hakanud ka Venemaal.
Hetkel suundun nädalaks Berliini ning tagasi tulles peaks välisministeeriumis ootama mind pakk uute plaatidega.
Nõukogude aja lõpus, aastatel 1989-1990, olin stipendiaat Berklee kolledžis, USA-s. Lisaks olen esinenud klassikalise muusika väljapaistvatel üritustel nagu Albert Schnittke esimese sümfoonia esiettekandel Ameerika Ühendriikides 1988. aastal ning Hollandis 1991.
Viimasel ajal olen ise mänginud pigem tagaplaanil.
Kumb teile rohkem meeldib, interpreedi või helilooja töö?
Mõlemad on armsad. Lisaks klaverile mängin ka orelit, eelkõige Hammond orelit. Veel mängin eri tüüpi süntesaatoreid. Jazzkaarel esinen nüüd aprillis, kuid üldiselt pole ma nendega siin ennast palju näidanud. Nende tassimine on küllaltki vaevarikas ning saadav tasu nii väike, et ma ei saa selle eest endale transamehi palgata.
Jah, mõlemad on armsad, kuid helilooming nõuab süvenemist ja ma pole päris jama tahtnud kirjutada. Eks neid filme, millele olen muusikat kirjutanud, on igasuguseid. Kõige kuulsam neist muidugi "Viimne reliikvia". Kunstilisi filme Tallinnfilmi ja Telefilmi all on ka tehtud kuskil kaheksa tükki. Nii et mõlemad on mulle tähtsad, aga kahjuks ei ole sellist aega, et saaks süveneda ainult heliloomingusse. Klaveriga olen rohkem orbiidis.
Milline teie jaoks see ideaalmaailm välja näeb? Kas tahaksite teha rohkem heliloomingut või meeldib teile mitut asja siduda?
Kindlasti sidumine.
Kas teate juba, kuhu te selle ordeni panete? Kappi padjakese peale või üritate seda võimalikult palju kanda?
Ei oska öelda. Sellist momenti pole elus enne olnud. Loomulikult ma ei jookse sellega iga päev mööda linna ringi. Eks ta läheb kuskile seisma.
Mis teid üldse heliloomingu juurde tõmbas? Kas oli eeskujusid? Kust see huvi tekkis?
Mul oli kunagi klaveriõpetaja laste muusikakoolis, kes soodustas improviseerimist, mis ongi heliloomingu alus. Sealt see huvi ka tekkis. Mind on eelkõige huvitanudki sellise kujundliku muusika tegemine, filmid ja teatrid. Kontsertmuusika on teistlaadi ülesanne, see nõuab rohkem oma mõtteid.
Toimetaja: Laura Pärnpuu