"See [huvi sotsialismiriikide vastu] oli sellepärast, et see väike koht [Laine kodu – toim] seal metsade vahel asus väga lähedal Nõukogude liidu riigipiirile. Võib-olla ma olen oma iseloomult selline uudishimulik inimene. Ma tahtsin teada, kuidas elavad inimesed seal teiselpool. Aga me ei teadnud neist midagi. See piir oli nagu müür," selgitas Laine.

Laine märkis, et ta ei osanudki kuidagi ette kujutada, millised need nõukogude inimesed teiselpool piiri on. "Ainult mõne pildi järgi, mida ajalehes nägid. Mõtlesid, et ahaa, et äkki sellistes paneelmajades elavad. Tegelikult ma ei teadnud mitte midagi, ja ma tõesti tahtsin teada saada."

Esimesed riigid, kuhu Laine 80ndate lõpupoole läks, olid Ungari, Tšehhoslovakkia ja Rumeenia, mis küll ei olnud Nõukogude liidu riigid.

"Kohe oli näha, et elu oli vaesem, kuidagi hall oli. See elatustaseme vahe oli väga selge. Aga teiseltpoolt mind huvitas ka selline mõte, et kas on võimalik ühiskonda ehitada teistmoodi. Mind köitis see, et kõik oli kuidagi vaiksem. Isegi suured linnad olid rahulikumad kui Läänes. Ei olnud nii palju liiklust, reklaami, kõike sellist. See oli huvitav."

Laine tunnistas, et talle tundus küll, et sotsialismiriigid vajavad päästmist, vabadust ja n-ö teistsugust tegemist.

"Ma tundsin seda küll. Aga kui me räägime aastatest 86–88, siis ma ei osanud seda päriselt ette kujutada, et kuidas see oleks võimalik, kuidas neid riike võiks muuta. Aga selge oli, et ma nägin, et midagi on vaja."

Esimest korda käis Laine Eestis 1990. aasta jaanuaris, kui muutuste tuuled olid siin täies hoos. Lainet šokeeris siinne vaesus.