Värske Eesti muusikaajaloo käsitlus mõtestab ümber mõnedki varem levinud seisukohad. Raamatu autorite ringi kuuluv Toomas Siitan kirjutab kõige varasemast perioodist. "Me alustame kristluse tulekust ja otsustasime rahvalaulu meie käsitlusest välja jätta," räägib Siitan. "See pole kirjalik, see pole linnalik, see pole esteetiline."

Ka Marek Tamm nõustub, et rahvalaulu haakimine kunstmuusika eellooks pole põhjendatud: "Samuti nagu see pole põhjendatud kirjanduses. Eesti kirjandus sündis baltisaksa kirjanduse eestikeelse allharuna. Aga nagu kirjanduses, nii ka muusikas on oluline, kuidas toimus kunstmuusika taasavastamine. Rahvamuusikast tuleks ja peaks rääkima vähemalt 19. ja 20. sajandi kontsekstis."

Eesti muusikaajaloo vastse käsitluse aluseks on valitud maiskondlik ehk regionaalne lähtepunkt. Ka sel puhul tekib omajagu küsimusi, keda käsitleda ja keda mitte. Muusikateadlane Tiia Järg, kes õpetas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias pikalt eesti muusika kursust, küsib, kuhu panna need teosed, mis paljudele põlvkondadele mällu sööbisid ja eestlust esindasid, kuid tegelikult põrmugi eesti päritolu ei olnud – "Laul, mis mind aegajalt mõtlema on pannud, on üks viis, mida vanematest väljaannetest nimetatakse eesti rahvaviisiks – "Meil aiaäärne tänavas". Folkloristsid ütlevad, et see ei ole eesti rahvaviis. See on kusagilt tulnud ja kust kohast, seda ei oska mina ka öelda. Aga kui eesti rahvaviisi nime all olev meloodia on kokku pandud Lydia Koidula luuletusega, siis võib küsida, kes need kokku pani?"

Ajaloolane Enn Tarvel lisab aga vestlusse täiesti pöördelise tähelepaneku. "Meil aiaäärne tänavas" – tore luuletus, aga see tegelikult ei olegi Koidula luuletus. See on suure alamsaksa poeedi Klaus Groth"i luuletuse tõlge – "De Weg an unsen Tun hentlank/ Dar weer dat wunnerschön!/ Dar weer des Morns min eersten Gank/ Int Gras bet anne Kneen – rohu sisse põlvist saadik," tsiteerib Tarvel peast.

Kes kirjutatakse eesti ajalukku ja kes mitte, selgus Klassikaraadio saates "Helikaja", mis oli eetris 19. mail. Vestlusringi juhtis Miina Pärn, helimontaaži tegi Katrin Maadik.