Peeter Helme: maailmalõpp on kaugel ka Itaalias
Itaalias on uus valitsus ja Euroopa on skeptiline. Täiesti arusaadav – Roomas senati heakskiidu saanud vasakpopulistliku Viie Tähe Liikumise ja parempopulistliku Liiga valitsuse liikmete avaldused ei kanna endas sõnumit, mida Eesti võiks pidada enda huvidele vastavaks. Kahtlane värk.
Aga maailmalõpust on asi siiski kaugel. Jah, me elame rahutus maailmas. Elame Euroopas, kus äärmused tugevnevad, poliitiline tsentrum nõrgeneb. Eriti varmalt näivad valijad lahendusi ootavat just paremal tiival sebivatelt jõududelt, mõne erandiga – nagu Itaalia – näib vasakpoolsus olevat end auti mänginud.
On nagu on. See on poliitika, kus oma tulemised ja minemised, trendid ja hoovused. Kuid poliitika ei eksisteeri hermeetilises ruumis. Võib kõlada üllatavalt, aga tegelikult käib ta käsikäes kultuuriga, on lausa selle osa – isegi, kui see esmapilgul silma ei torka.
Paari aasta eest läbi viis rühm Austria ja Sloveenia teadlasi läbi uuringu, milles püüti välja selgitada tõlkekirjanduse olukorda Euroopas. Tõdeti, et tänapäeva maailmas tugevnevad kaks esmapilgul vastandlikku trendi: üha rohkem loetakse megabestsellereid ja üha tugevamad on rahvuskirjandused.
Ehk siis: ühelt poolt loetakse kõikjal maailmas aina väiksemat arvu aina kuulsamaid raamatuid nagu Dan Browni vandenõupõnevikud, E. L. Jamesi koduperenaisteporno või mõne aja eest pubekate masse hullutanud "Videviku"-sarja vampiirikad. Teiselt poolt on aga järjest paremad šansid rahvuskeeles või lausa murdekeeles kohalikest asjadest kirjutavatel autoritel.
Need arengud on muidugi ühe mündi kaks külge: ühelt poolt tugevneb globaliseerumine, teisalt surve sellele. Kuidas on see seotud Itaalia uue valitsusega?
Otseselt. Selles valitsuses on nimelt koos kõikjal läänemaailmas populaarse eliidivastase agendaga hääli kogunud Viie Tähe Liikumine kui hea näide globaalsest globaliseerumisvastasusest ning Liiga, mis paneb rõhku rahvuslusele, rahvuslikkusele ja kohalikule identiteedile.
Ja kuidas on see seotud kirjandusega? Kaudselt. Aga, uskuge, on.
Nimelt nii, nagu inimesed otsivad poliitikas vastavalt oma meelsusele lahendusi kas eliidivastasest populismist või siis vastupidi, kapseldumisest kohalikku identiteeti, näivad nad otsivat tuge, inspiratsiooni, rahu või mõtlemisainet ka kirjandusest mis neid arenguid kajastab.
Selles mõttes on mõõdukalt rahutud ajad soodsad – kirjanikud hakkavad arutlema uute küsimuste üle, vaatama maailma värske pilguga ning lugejad ootavad autoritelt seda. Mitte, et kirjandus peaks kommenteerima päevapoliitikat. Kaugel sellest! Küll aga kandub ajastu hingus, selle rütm, tempo, vaim ja vibe ajastu kirjandusse tahes-tahtmata.
Ning võrreldes nüüd Euroopa poliitikatrende arengutega kirjanduses, kus samuti poolused tugevnevad, näivad kaks valdkonda olevat omavahel heas korrelatsioonis. Globaliseerumine ühelt ja kohaliku tunnetuse tugevnemine teiselt poolt käivad mõlemas valdkonnas käsikäes.
Niisiis: enne kui hakkame sõimama ja süüdistama Itaalia poliitikuid Putini-meelsuses – tunnistan, minulgi on kiusatus seda teha! – oleks mõistlik heita pilk Itaalia nüüdiskirjandusse, et mõista veidi paremini neid inimesi ja nende püüdlusi.
Olgu selleks siis Alessandro Baricco ilusad – või mõne meelest ilutsevad – romaanid, Elena Ferrante naturalistlikud lood elust Napolis või Umberto Eco intellektuaalsed uperpallid: kõik nad aitavad meil paremini aru saada sellest, mis toimub itaallaste meeles ning miks nad muu hulgas teevad selliseid poliitilisi valikuid nagu teevad.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio