1961. aastal loodud botaanikaaed asub Eesti Vabariigi esimesele presidendile Konstantin Pätsile kuulunud talu maadel. Päts asus talu rajama umbes sada aastat tagasi soisele inimasustamata alale, kus tuli kõigepealt teha ulatuslikud maaparandustööd. Paarikümne aasta jooksul lõi ta eeskujuliku talu, kus propageeris rohelist ja tervislikku maailmavaadet ning loodushoidu.

"Konstantin Päts oli nii põllumajanduslike kui aianduslike ideede edendamise eestvedaja ning eriti see viimane on botaanikaaia oluline eesmärk ka tänases päevas. Omal moel jätkame siin tema tööd. Seetõttu olemegi otsustanud tähistada Eesti vabariigi 100. sünnipäeva Kloostrimetsa talu ja 1920.–30. aastate aianduskultuuri tutvustavate teabetahvlitega, lisaks ka tolleaegsete suvelilledega esiväljakul", ütleb Urve Sinijärv.

Kohtun Urve, tema asetäitja Silja Konsa ja botaanikaaia metoodiku Karin Evikuga 1. juunil – päeval, mil jõustus Eestis Euroopa maastikukonventsioon. See on esimene rahvusvaheline kokkulepe, mis on otseselt suunatud maastike ehk välieluruumi kvaliteedi parandamisele. Konventsioonil on mõnevõrra seoseid 1930. aastate teisel poolel aset leidnud kodukaunistamise kampaaniaga, mille patroon oli Konstantin Päts. Selle käigus rajati uusi viljapuuaedu, haljasalasid ning kooliaedu, korrastati avalike hoonete ümbrusi ja värviti neid. Kodukaunistamise hoogtöö edukaks läbiviimiseks korraldati kursusi ning anti välja juhiseid, millega hoogustati aiandusalase teabe levikut. On ju maastikuline üldmulje läbi aegade olnud alus ka riigi üldise arengutaseme üle otsustamisel.

"Kodukaunistamise eesmärk on parandada külade, alevite ja linnade välisilmet. Oma maa välimuse korrastamine ja kodukaunistamine puude ja põõsastega, metsatukkade istutamine ning maanteede palistamine puudega õilistab nii meie maad kui maastikku, tekitab rahva hinges psühholoogilist murrangut looduskasvatuse ja loodusearmastuse suunas," seisab Eesti Vabariigi 1930. aastate pöördumises riigi kodanike poole.

Olen saanud Urve Sinijärvelt materjale, kust loen, et botaanikaaia rajamine Kloostrimetsa, presidendi talu kõrvale oli plaanis juba 30ndate teisel poolel. Plaaniti rajada terve kultuurikompleks, kuhu pidid kuuluma nii botaanika- kui loomaaed. Eeskujud oli Korkeasaare loomaaed Soomes ja Sydney ning Londoni zoobotaanilised rahvuspargid. Kloostrimetsa oli plaanis rajada taimede katsejaam, laboratoorium ja aklimatiseerimisjaam. 24. aprilli 1937 peetud nõupidamisel pakkus Riigiparkide Valitsus botaanikaaia asukohaks 88,5 ha suurust territooriumi, millest 81 ha suurune ala oleks jäänud Pirita jõe vasakule kaldale.

Botaanikaia rajamine vajab ühiskonna teatud haridus- ja kultuuritaset ning poliitilist kokkulepet. 30ndate teisel poolel oli selle projekti eestvedajad Riigiparkide Valitsuse juht, geograafiamagister Peeter Päts (1880–1942), Konstantin Pätsi vend. Ka välismaa eriteadlane C. Fres Stockhomist pidas seda asukohta parimaks. Projekt jäi pooleli, sest okupatsioon ja sõda tuli vahele. President Päts ja kogu tema perekond ning lähedased vangistati. Pärast sõda rajati botaanikaaed juba presidendi talumaadele.

Botaanikaaia metoodik Karin Evik räägib, et Matti Pätsi sõnutsi juhtis Kloostrimetsa talu töid just Konstantin Päts, kes seoses oma noorelt kopsuhaigusesse surnud abikaasa kaotusega pidas väga oluliseks oma poegade osalemist värskes õhus tehtavates talu maaparandus- ja tee-ehitustöödes. Vastavasisulise fotoviite leiab nii Kloostrimetsa talu teabetahvlilt kui ka botaanikaaia Meelte aiast. Samal põhjusel asutas Konstantin Päts koos Punase Ristiga Kloostrimetsa talu naabrusesse kroonilisi haigusi, sealhulgas tuberkuloosi põdevatele lastele mõeldud kooli, millele eraldati talust 2,5 ha maad ja kus vaesemad lapsed said tasuta elada. Täna tuntakse kooli Tallinna Konstantin Pätsi Vabaõhukoolina. Heaks tavaks sai ka parimate õpilaste premeerimine ekskursiooniga Kloostrimetsa tallu.

1930. aastate lõpuks oli Kloostrimetsa talul suurust 57 hektarit, millest põllumaa all oli 35 hektarit. Talu maadele oli istutatud 1939. aasta seisuga 930 õuna-, 30 pirni-, 200 ploomi-, 200 kirsipuud ja 1000 marjapõõsast, lavade ja kasvuhoonete pindala oli 300 m². Talul oli viis hobust, 30 veist, 13 siga ja 95 kodulindu.

Majapidamistöid juhtis valitseja Jaak Undriste. Ametis olid ka eestööline, tööline ja neli karjakasvatajat, samuti kasutati 30 päevatöölise abi – sageli olid talus põllutöödel läheduses asunud Lepiku ja Laiaküla rahvas. Kohalike elanike mälestuste järgi omandasid paljud päevatöölised seal töötades kaasaegsemaid põlluharimisvõtteid. Kloostrimetsa talu kasutasid praktikabaasina ka kodumajanduskoolide õpilased.

Silja Konsa ütleb Robert Nermani teemakohasele artiklile viidates, et president tundis aias iga puud, teadis selle vanust, käekäiku ja omadusi. Talu maadel kasvas mitmeid viljapuid, mis olid pärit Mitšurini aiast, ning sageli olid need ainsad eksemplarid Eestis. Ka Soome toonane põllumajandus-ja mäendustegelane Paloheimo kinkis Kloostrimetsa talule kaks omaaretatud õunapuuistikut sordist "Kuninkala", mida ei leidunud mujal Eestis.

Kloostrimetsas kui eesrindlikus aiandustalus võeti kasutusele 1930ndate teisel poolel riiklikult väljatöötatud aianduse ja põllupidamise juhised, mille rakendamise tulemusena andis talu iga põld parimat saaki. Põllul kasvas nii suuri kapsaid, et täiskasvanud mehel oli raskusi selle süles hoidmisega. Tallinlaste toidulauda rikastati muu hulgas selleri ja muu salatimaterjaliga, mida naiskodukaitsjad aktiivselt rahva hulgas populariseerisid. Väikses mahus kasvatati ka viinamarju, arbuuse jms.

Talu maadel oli seitse hoonet, neist neli olid elumajad. Kõige vanemas elumajas oli 11 ruumi, 1929. aastal ehitatud majas 12 ruumi, kolmandas elumajas viis ning neljandas majas kolm ruumi. Abihoonetest oli vanim laudahoone. Talul oli ka kanala ning puurkaev. Silja Konsa märgib, et nii ajalooliste fotode põhjal kui kirjalike allikate alusel saab öelda, et Kloostrimetsa talu oli liigirikas, aed omaaegseid kujundusprintsiipe järgiv ja eeskujulikult hooldatud.

Maailma majanduskriis ja sellele järgnenud aastad olid mõjutanud ka Eestit, esile tõusid aktiivsed liikumised nii vasakult kui paremalt. Selle perioodi kohta on käibel KGB loodud termin "vaikiv ajastu".

Rahvusvaheliste diplomaatide memod sellest ajast räägivad eesrindlikult hästiarenenud riigist. 30ndad olid ka psühhoanalüüsi ajastu ja kaasaegsed sotsiaalpsühholoogilised ideed kõnetasid ka Eestis ja rahvast püüti rahustada maha n-ö vaikiva olekuga, mis kirjandus-ja rahvaluuleteadlase, tõlkija ja kirjaniku August Annisti meelest oli ajutine lahendus äärmusluse maharahustamiseks ja "kodurahu hoidmiseks", nagu tollal öeldi.

Ajaloolane Ivo Juurvee tuletas 30. mail Tallinna vanalinna päevade mõttekojas Katariina kiriku ees meelde, et me võime küll 30ndaid aastaid kritiseerida, aga kõik need sel ajal käima lükatud liikumised – olid need siis kodukaunistamise, Eesti lipu, raamatuaasta või rahvarõivastega seotud – tõstsid eestlaste enesehinnangut ja teadvust, mis oli alus ka sellele, et me väärtustasime oma riiki ja need samad kogemused rahva kollektiivses teadvuses aitasid meil uuesti vabaks saada.

Tolleaegsele kodukaunistamise liikumisele eelnes hulgaliselt valitsuse tasandi koosolekuid, enne kui riigivanem Konstantin Päts suure nõupidamise kokku kutsus. Toomas Karjahärmi ja Ago Pajuri hiljuti ilmunud raamatust "Konstantin Päts. Riigimees/vabameelne opositsionäär" võime lugeda, kuidas Päts OLI sajandi alguses Põhja-Eestisse elama asudes vapustatud. "Majade ümber ei olnud ühtegi puud, õued olid pori täis, maa oli küntud sagedasti otse akna alt, aknad olid värvimata jne." Tema sõnum oli aga, et ilus kodu aitab pidada puhkust, kosutab tervist ja lisab elurõõmu.

1936. aastal asutati Kodukaunistamise Hoogtöö Peakomitee. Maakondades moodustati nädala jooksul, linnades ja valdades kuu aja jooksul kodukaunistamise komiteed. Nende etteotsa seati vastavalt maavalitsuse esimehed, linnapead ja vallavanemad ning komiteede tööga kaasati kohalike seltside esindajad, aasta lõpus oli 800 kodukaunistamise komiteed ja järgmisel aastal oli neid juba tuhat. Üle kogu Eesti korrastati kodusid, avalikke hooneid, kalmistuid, rajati puiesteid, haljasalasid, istutati puid ja põõsaid, korraldati kursuseid, peeti kodukultuuri-, puhkusenädalaid, värvimise- ja metsapäevi.

Urve Sinijärve ja ta kolleegidega mööda botaanikaaeda jalutades näidatakse mulle president Pätsi ajast alles jäänud puid, mis on ka nüüd väikeste infotahvlitega märgistatud. Näitus räägib kultuurist ja meie riigi loomisest ning president Pätsist kultuurmaastiku kaudu. Ta oli põllumehehingega talupoeg ja samal ajal tõeline keskkonnaarhitekt. Peale selle armastas ta kirjandust, tundis vanu keeli ja pani aluse raamatuaastale.

Tallinna Botaanikaaia direktor Urve Sinijärv on õppinud arhitektuuri ja maastikuarhitektuuri ning kaitsnud doktorikraadi parkide restaureerimise teemal. Tema asetäitja Silja Konsa on kogemustega kunstiajaloolane ja väljaõppinud aednik ning metoodik, Karin Evik botaanik ja raamatukoguhoidja. Nende maailmapilt ja töövahendid Eesti identiteedi teadvustamisest läbi kultuurimaastiku kasvavad välja sellest taustast, kust nad pärit on.

Hiljem president Pätsi pojapoja Matti Pätsiga tema koduaias rääkides ütleb ta, et see botaanikaia tarkade inimeste vaimsus on tunnetatav ka nende peres. Matti Päts elab oma abikaasa Valli ja tütre Madli perega Kloostrimetsa talu tööliste majas ning poeg Madis presidendi majas, mis on nüüd perekonnale tagastatud ja renoveeritud. 1989. aastal avati kunagi entusiastliku botaanikaaia töötaja Elle Leesi ettevõttel presidendi kunagise elumaja juurde mälestuskivi Kloostrimetsa talule.

Botaanikaia metoodik Karin Evik näitab arhiivist pärit fotokogu presidendi tegevusest Kloostrimetsa talus, osa neist fotodest on eksponeeritud botaanikaaia temaatilistel teabetahvlitel. Näituse avamisel osales kolm põlvkonda perekond Pätsi esindajaid ja kõigil jäi hea tunne südamesse, elatakse ja tegutsetakse ju ühel territooriumil.

Matti Pätsi perekonnale on tagastatud vaid osa kunagisest kodust, sealhulgas president Pätsi kunagine eesrindlik laut, kus tegutseb küll hetkel botaanikaaed, aga ka siin otsitakse paremat lahendust. Igal juhul töömehed näitavad mulle lauda haruldast arhitektuuri ka seestpoolt. Silja Konsa juhib tähelepanu, et laut on lausa absiidiga.

Urve ja ta kolleegid kutsuvad külastajaid nautima peagi õitsema puhkevaid esimese Eesti Vabariigi ajal aiakujunduses kasutatud suvelilli. 100 aastat vanad sordid ei ole tänaseni säilinud, seetõttu on peenardesse istutatud tollel ajal kasutatud liikide sorte. Vanemaednikud Heli Russak ja Jaanika Altraja on lillede valikul aluseks võtnud liigid, mis on nimetatud suurteoses "Tegeliku aianduse ja mesinduse käsiraamat" ja mille peatoimetaja oli Jaan Port. Tol ajal kasutati aktsendina lillepeenardes eksootilisi taimi, nii tuuakse ka botaanikaaias sel aastal külastajatele vaatamiseks palmimaja esiväljaku kesksele ringile uhke kääbuspalm.

Matti Päts on seda meelt, et president Pätsi elutööd ja ideed rahvuslikust kultuurmaastikust on hoidnud pärast sõda elus ka rahvuslikult meelestatud teadlased. Jalutame Urve, Silja ja Kariniga rosaariumisse.

Silja Konsa tutvustab, et rosaariumi planeeringu ja kujunduse autorid on tunnustatud maastikuarhitektid Valve Pormeister ja Aleksander Niine. Nende loodud omaaegne kujundus on praeguseni säilinud. Eesti kuulsamatest roosiaretajatest võib nimetada Botaanikaaias 1960.–70. aastatel töötanud Vello Veskit (vastupidav ja pikaealine roosisort "Koit") ja akadeemik Johan Eichfeldi (tuntuim "Mõrsjaroos").

Rosaariumis on pink Botaanikaaia esimesele direktorile, aiandusteadlasele, rodoloogile ja agronoomile Arnold Pukkile (1930–2012), kes töötas siin aastatel 1961–78. Arnold Pukk sündis Eesti vabariigiaegse Kehtna riigimõisa aedniku ja Kehtna kodumajanduskooli aiandusõpetaja perre ja kandis edasi ka selle aja vaimsust. Ta oli Türi Lillelaada ja Tallinna lillepeo mõtte algatajaid ja nende korraldaja, samuti üks Roosiklubi asutajatest. Ta arendas Tallinna Botaanikaaeda ning uuris siin rooside põlvnemist ja sortimenti.

Konstantin Pätsi järgi on nimetatud ka hübriid-teeroosi sort "Staatspresident Päts". President Päts oli Späthi pikkade traditsioonidaga saksa aiandusfirma kauaaegne klient ja 1937. aastal aretas Christop Weigand roosisortide "Ofelia" ja "Souvenir de Claudius Perne" ristamisel uue sordi, mille roosiõied on kreemikaskollased ja suured, pleegivad heledamaks ja lehed on helerohelised. Botaanikaaias olev presidendi roos vajab uuendamist ja selles osas tehakse koostööd Kadrioru roosiaiaga.

Kuigi Eestil on olnud keeruline ajalugu, on elu võitnud ja meie kultuuriruumis on ammendamata veel palju sellist, mis tõstaks iga inimese enesetunnet, samuti nagu ilumeeltki. Ilus maastik parandab tervist ja toob meelerahu. Tööd aias soovitatakse tänapäeval paljudele teadlastelegi. Mu hea sõber, soomlannast infosõjauurija Saara Jantunen ütleb, et ta luges psühhoteaduslikust ajakirjast, et see puhastab täielikult inimese kurnavatest ja ärevatest mõtetest. Botaanikaaias on võimalik veeta terve päeva, nende kodulehelt saab teada parajasti toimuvate näituse ja muude sündmuste kohta.

Matti Päts mäletab, kuidas 1940. aastal seisid nende kogu ümber, õunapuude vahel Punaarmee ja Rahva Omakaitse mehed, enne kui 30. juulil neile järele tuldi. 30ndad olid samal ajal nii rasked kui ka ilusad aastad. President Konstantin Pätsi Kloostrimetsa talu ja aeda rüüstasid 1941. aastal hävituspataljonlased, aga elu võitis. Matti Pätsi abikaasa Valli ütleb, et täna meeldib Mattile istuda aias ja seda ilu lihtsalt vaadata. Nende elumaja ees on tehtud korda ja restaureeritud ilus, modernne kasvuhoone, mis lisab meie ettekujutustele olnust järjepidevust.