Tambet Kaugema: teatrimaks tuleku ({{commentsTotal}})

Vargamäe
Vargamäe Autor/allikas: Tõde ja õigus

Tundub, et teatrilavastajad võtavad Hippokratese "Aforismidest" pärit mõttetera kunsti pikkusest ja elu lühidusest liiga sõna sõnalt ning tõlgendavad seda valesti (tegelikult ei pidanud Vana-Kreeka arstiteadlane ju silmas üksnes kauneid kunste, vaid üldse oskusi, mille omandamiseks jääb elu napiks).

Kust muidu kõik need etendused, mis kestavad kolm ja vahel neligi tundi? Ainuüksi praeguse teatrisuve lavastuste nimekirja sirvides hakkab silma, et oma mõtteid ja tundeid kahe tunni sisse mahutada suudavad vähesed lavastajad – ars on tihtipeale ikka väga longa.

Muidugi tehakse ka sedasorti teatrit, kus pikkus ongi oluline ning etenduse kestus saab osaks selle vormist ja sealtkaudu ka sisust – meenutagem kümnendi tagust Tallinna Linnateatri, Rakvere teatri ja Pärnu Endla 22 tundi väldanud "Tõe ja õiguse" maratonetendust Vargamäel või Jan Fabre kolm aastat tagasi Berliner Festspieles lavale toodud 24tunnist lavastust "Olümpose mägi. Tragöödiakultuse ülistuseks". Selles, kuidas aeg kurnab näitlejaid laval ja vaatajaid saalis ning suurem osa neist peab kõigest hoolimata vastu võiduka lõpuni, on midagi ülevat ja kaunist. Ent tegemist on siiski eranditega ning see magusvalus kannatus ei peaks laienema kogu teatrile.

Kuivõrd praeguse valitsuse üks tunnusjooni on tuline tung kergitada kõikvõimalikke aktsiise, siis siinkohal veel üks tulus soovitus, kuidas rohkem maksuraha kätte saada. Teatritele tuleb kehtestada maks, mida rakendatakse kohe, kui etenduse kestus ületab kahte tundi (olgu, vaheaeg ei lähe arvesse, üksnes see aeg, kui tegeletakse näitekunstiga). Kusjuures lavastuse kestus, mis jääb kahe ja kolme tunni vahele, on maksustatud madalama määraga, kui see, mis ületab kolme või koguni nelja tundi. Maks olgu ikka võrdelises sõltuvuses vaatajatele põhjustatavate kannatustega – pole ju vist kahtlust, et kannatuste tõenäosus kasvab sõltuvalt sellest, mitmendasse etendustundi ollakse parajasti jõutud. Kus valitsus hakkab uuest maksust laekuvat raha kasutama, jääb muidugi ministrite otsustada, ent selle suunamine näiteks tasuta bussisõitu poleks vist kõige õiglasem. Kui just minister Simson ei suuda tõestada, et varem või hiljem viib iga buss inimesed teatrisse.

Artikkel ilmus Sirbis.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: