"Gulliveri reiside" etenduspaik on valitud ideaalselt: Gulliver võiks vabalt silduda siinsamas jahtide seas; käia muuseumis, kus saab näha nimekate eesti kunstnike töid; nautida tassikest kohvi restoranis (kuigi tassitäie kohvi hind ehmataks peategelast kindlasti, sest tema ajal ei maksnud kohv enam kui üks penn) ja vaadata katlamajas lavastust iseendast, lavastajaks Taavi Tõnisson. 

Esietendusel istusin umbes 7-aastase poisi kõrval. Uurisin temalt:

"Kas tead, millest muinasjutt räägib?"

"See pole muinasjutt," selgitas mulle viisakalt noor pinginaaber, "see on filosoofiline mõistujutt."

"Oled "Gulliveri reise" lugenud?!"

"Ei ole, kuid vanemad valmistasid mind tänaseks ette: nad rääkisid mulle Swiftist ja selgitasid, mis juhtuma hakkab…"

Etendusel näeme lava mõlemas ääres hiiglaslikke raamaturiiuleid. Gulliver (Anti Kobini sooritus oli suurepärane), kes naasis koju, räägib oma lastele, et kõik need raamatud on ostetud neile. "Raamatud – mõistuse lapsed", kirjutas Jonathan Swift. Võib öelda, et suvelavastus Gulliveri reisidest on järeleandmatu hoolimine neist, kes on harjunud raamatuid lugema, ja neist, kelles pole veel hilja raamatute vastu kirge sütitada.

Fotol Anti Kobin Autor: Siim Vahur

Swift on ebatavaliselt nüüdisaegne, kirjutades: "Meil on olemas aadliseisusest inimesed, keda on noorest peale õpetatud laialivalguva jutuga tõestama, et must on valge ja valge on must, ning seda raha eest, mida neile vastavalt makstakse. See inimrühm hoiab vangis kogu ülejäänud rahvast". Või: "Ainult sügavalt paheline inimene on võimeline troonil püsima, sest positiivne, julge ja järjekindel isik on valitsemisel takistuseks." Kuid ma ei hakka peale käima selles osas, et lavastuses on tunda tugevat poliitilist joont. See pole pamflett ega illusioon seoses Riigikogu tööga. See on vestlus inimese suuruse teemadel.

"Nukulikkus" on ideaalne ning külluslik keskkond koomiliste ja satiiriliste mängude jaoks. Kunstnik Маrion Undusk ja koreograaf Olga Privis panid näitlejatele selga sellised riided ning seadsid sellise liikumise, mis üsna kiiresti teeb meile selgeks karakterite ebaloomulikkuse ja võib öelda isegi – hingetuse. Ülistushõiked ja needused kõlavad nende suust niivõrd mehaaniliselt, et neid on raske teineteisest eristada. Ühes olukorras on nad liliputid, kes on valmis oma elu seaduse nimel võideldes kaotama – et lüüa mune katki vaid teravamast otsast. Teises olukorras on nad hiiglased, kes on kasvanud pigem laiusesse kui pikkusesse: kuue alalõua ja kolme voldiga kuklas, uskumatult rasvunud ja paistes, vaevaliselt liikuvad elukad, sõjakalt meelestatud ja janunemas suursugususe järele.

Esimeses vaatuses, liliputtide maal, on laval 7-meetrine Gulliveri nukk, mis muudab näitlejad liliputtideks ja Gulliveri suureks, võimsaks, targaks ja armuliseks. Teises vaatuses näeme Gulliveri pisikese nukuna, mis muudab näitlejad hiiglasteks, aga Gulliveri vahvaks narriks, targaks liliputiks, pisikeseks putukaks, kelle sarnasus inimesega on imestusväärne.

Tegelikkuses jääb Gulliver mõlemas olukorras iseendaks: inimeseks, keda saab iseloomustada Swifti sõnadega: "Vale lendab, kuid tõde järgneb talle longates." Või: "Inimene ei tohi kunagi häbeneda oma eksimusi ehk seda, et ta on täna targem, kui ta oli eile." Teisisõnu on Gulliveri kujutatud inimesena, kes tahab eri mõõtudes nukumaailmadest naasta oma maailma, tulla tagasi oma kodumaale ja enda pere juurde, olla võrdne iseendaga – ei rohkem ega vähem.

Fotol Hans Kristian Õis vasakul, Andres Roosileht keskel ja Elena Koit paremal . Autor: Siim Vahur

Nagu teada, ei hoidnud Swift inimorganismi loomulike talitluste kirjeldamisega tagasi. Ühe sellise hetke jättis dramatiseeringu autor Urmas Lennuk sisse: pöörates publikule delikaatselt selja, kergendas 7-meetrine nukk südamest oma põit. Selline mõningate stseenide (mis on küll klassiku raamatu osa) lihtsameelne ülekandmine lavale jättis vaatemänguliselt kahtlase mulje ning võis mõjuda ebadelikaatselt lastele, kes istusid saalis, ja nende vanematele, kes näevad lastele kommete õpetamisega palju vaeva. Kuna tegu on koguperelavastusega, siis oleks ehk võinud sellised ebasündsad viited välja jätta…

Samas – kõige vähem tahan ma näida silmakirjalikuna. Sellest johtuvalt jätan mõned kriitilised punktid mainimata ja toon esile helilooja Liina Sumera õnnestunud töö ning Allan Räimi huvitavad tehnilised lahendused. Tugevast näitlejate ansamblist tahaks tõsta esile Andres Roosilehte, kes mängis liliputtide imperaatorit ja hiiglaste kuningat, ning Hans Kristian Õisi, kes säras mitmes rollis, eesotsas kohmaka õuenarrina.

Kokkuvõttes tahan öelda, et meie nukuteatri näitlejatele tuleb minu silmis kasuks just selliste sünteetiliste lavastuste tegemine, kus nad mängivad nii nukktegelastena, kuid saavad võimaluse näidata end laval ka elavplaanis. See teeb nende võimalustepaleti värvilisemaks ja mitmekesisemaks.

"Gulliveri reise" võib nimetada üheaegselt utoopiaks ja düstoopiaks. Võib öelda, et sappi, põlastust ja nördimust on teoses rohkemal määral kui nii mitmeidki teisi emotsioone. Ent NUKU teatri lavastus suutis geeniuse teosest üles leida headuse ja lüürilise noodiga kõik paremaks muuta. Arvan, et selles seisnebki lavastuse mõte ja peamine sõnum.