Arvustus. Lasteteatrit mahehipsterile ja piiririkkujale ({{commentsTotal}})

NUKU teater
NUKU teater "(p)öö" Autor/allikas: Siim Vahur

Soovitada võib Nukuteatri mõlemat kevadist uuslavastust: kellele vana aja asjad, kellele mõtte- ja mänguvabadus.

Nukuteatri "Päris mäng", autor ja lavastaja Leino Rei, kunstnik Marion Undusk, nukukunstnik Rosita Raud, helilooja Ardo Ran Varres. Mängivad Getter Meresmaa, Mihkel Vendel ja Andres Roosileht. Esietendus 25. II Nukuteatri ovaalsaalis.

Nukuteatri "(p)ÖÖ", autor ja dramaturg Andri Luup, lavastajad Tiina Mölder ja Christin Taul, kunstnik Keili Retter, heliloojad ja helikujundajad Ülo Krigul ja Lauri-Dag Tüür, valguskunstnik Oliver Kulpsoo. Mängivad Taavi Tõnisson, Jevgeni Moissejenko, Kaisa Selde ja Katri Pekri. Esietendus 29. IV Nukuteatri väikeses saalis.

Sellel kevadel pakub Nukuteater vaatamiseks kaht omamoodi uuenduslikku lavastust. Ühes räägitakse lastest, teises lastega. Ühe pealkiri on "Päris mäng", teine on päriselt – mäng.

Mängime lapse suureks! "Päris mäng" on ilmselt üks esimesi lavastusi, mille keskmes imik, suisa vastsündinu. Kogu tegevus keerleb tema ümber. Sõnatult, kuid häälekalt. Algul on väike tegelane kandelinas, siis süles, laual ja võrkkiiges. Vintage-riietes ilusad ja tegusad noored vanemad (Getter Meresmaa ja Mihkel Vendel) viivad imiku vanaisale hoida. Oma puutöökoja kuningriigis trooniv Andres Roosilehe karismaatiline Vanaisa on algul umbuslik, kohmetu ja ebalev, isegi tõrjuv ootamatult sülle kukkunud ülesande suhtes. Pöörab külje ja kaevub töösse. Kuid nagu muinasjutus ikka, saab suurest kohmetust Vanaisast väikesele parim sõber. Taat loob muistse meestemaa varandusest – haamrist, höövlist, joonlauast ja puulaudadest – talle mängumaa, kus laps saab kasvada ja areneda. Ta õpib pöörama, roomama, ütleb oma esimene sõna: "vanaisa".

Selline on loo üldplaan. Lavakonkurentsis haarab siiski suure osa rambivalgusest vana hea suhtepsühholoogia. Kas noorpaari suhteidüll püsib? Kas vanaisa võtab lapse omaks? Osalt häälega ja osalt nukuga lavale manatav tegelane jääb tähelepanu fookusest paratamatult veidi kõrvale, ehkki kujundused (Marion Unduski lavakujundus, Rosita Raua nukud ja Ardo Ran Varrese heli) annavad endast parima tiheda atmosfääriga puu- ja väikelapse maailma loomiseks.

Laval on mahehipsteri ootuspärane idüll: põlvkondadevaheline side, vana aja asjad, traditsioonid ja maalähedus. Sellisena põhjendab lavastus end ära: imiku vaatenurga maaletoojana ja mahe-Eesti teatrikuulutajana.

Teisalt annab lavastuse eelinfo ainest suuremaks ootuseks. Tegu on vormiotsinguliste Tartu hittlavastuste "Siil udus" ja "Tähelaps" foonil Tallinna tulnud Leino Rei esimese tööga Nukuteatris üle 12 aasta. Omamoodi comeback. Kui liita siia päris väikeste sihtrühm, pealkiri "Päris mäng" ja lavastuse reklaamlause "Mängime lapse suureks!", võiks oodata, et lapsedki saavad mängust osa. Kuid neljas sein jääb paika.

Siinse saali lastest on paljud teatris ilmselt esimest korda elus. Teatris – majas, kus mängitakse. Nad tulid põleva pilguga ovaalsaali trepist üles. Hoidsid üksteisel käest. Juba trepp oli maailm omaette. Kuid etenduse algul suunab üks hääl neid pimedas saalis vaikselt istuma ja lavamaailma mitte sekkuma. Hiljem selgub, et tegu on põhimõttelise otsusega. 20. märtsil sealsamas Nukuteatri saalis toimunud lasteteatripäeval põhjendas lavastaja konservatiivset lava-saali piiri sooviga õpetada lastele teatrikonventsioone. Samuti senise osalus­teatrikogemusega, kus lavale lastud lapsed on põhjustanud palju segadust. Muidugi tuleb nõustuda: teatri üks põhifunktsioone on õpetamine, kultuur vajab koolitatud tarbijaid ja lapsed laval on täiesti ettearvamatu tegur.

Kuid publiku rolli küsimus jääb ikkagi õhku. Üha aktuaalsem on see ka "suurte teatris". Teatri alused muutuvad. Draamajärgse esteetika üks põhitunnuseid on, kui kasutada Marion Jõepera äsjase doktoritöö üldistust: "Publik on saanud mängijaks. Temast on saanud nihkuva vaatepunkti valitseja."*

Seda enam kehtib see lasteteatris, mis on erijuhtum. Juba olemuslikult. Saalis on tegelased, kelle pärisosa on mäng. Mäng on väikese inimese töö. Me hindame lastes mängulisust, loomingulisust ja vabadust kuni kirjanduslikult pateetilise üldistuseni välja ka täiskasvanute puhul, et "ära tee lapsele oma hinges haiget". Kuid selgub, et lapsed ei tohi mängida … lasteteatris.

Lasteteatri üks põhiväärtusi on minu arvates olnud publiku vahetu ja aus reaktsioon, online-kriitika, mis saalist kostab. Selles on midagi ühiskonnakriitilist. Jõud, mida ei saa kontrollida ega kodeerida. Tegelased, kes ei tunnista seniseid süsteeme ja raame. Vastuhakk. Vabadus.

Ükskõik kui enesestmõistetavaks pole laste kaasamine saanud Euroopa lasteteatris, siinmaal seda ohtu pole. Vaid üksikud riskivad. Lasevad etteaimamatu elemendi oma valmis voolitud kunstiteosesse. Aga peavoolu laste­teatrisse pole Lehmanni "jagatud ruumil" veel asja. Ometi tuleks laste lavale lubamises näha mitte kaost, vaid võimalust jõuda koos tõeliste elukutseliste mängijate ja sünnipäraste mängu­mootoritega uutesse kõrgustesse.

Kuidas mitte karta pimedat? Nukuteatri uuslavastusega "(p)ÖÖ" on astutud samm edasi. Katsetajad lasti teatri alustalade kallale. Väikeses saalis "laamendasid" Tiina Mölder Zugast ja Christin Taul, keda küllap mäletatakse (samuti) paari aasta tagusest osaluslavastusest "Hops-keerdu-pots", mis tiirutas Lõuna-Eestis, kuid vähestest mängukordadest hoolimata tekitas erialainimeste seas parajat furoori.

Samasugusest mänguvabadusest kantud "(p)ÖÖ" algab juba trepil. Näitlejad tulevad vaatajale vastu. Juhatavad mängumaailma, kuhu minnakse sokkis. Sellest väiksest žestist, rituaalist on saanud hea lasteteatri kuulutaja. (Meenuvad Zuga lavastused, aga ka Endla Küüni paremad palad). Saali tuleb pugeda väikeste käikude kaudu. Tee peal võib pappkastidega lavakujundust täiendada, ehitada ühiskoos üles mängumaailma.

Seejuures on Nukuteatri väike saal tundmatuseni muutunud. Aastakümneid püsinud pingiread on kadunud. (Nii radikaalse ruumimuutusega meenub vaid Anne Türnpu "Metsik urisev õnn".) Põrand on mängimiseks, istutakse poolkaares seinte ääres. Kõik on üksteise lähedal ja üksteisega koos. Näitlejad nimetavad üksteist nime pidi. Jagavad nippe, kuidas kellelgi õnnestub magama jääda. Laste igapäevane küsimus. Jutus ilmuvad kujundid kuvatakse välketüüdidena kehadesse. Küsimus on: kuidas mitte karta pimedat, kuidas ületada ürgne hirm?

Näitlejad kaevuvad üha sügavamale unemaa urgastesse. Lapsed elavad igale loole kaasa, nägu põnevust täis. Ehkki ruum on poolhämar, on saal täis mänguvabadust, usaldust ja inimlikku puudutust. Lapsed tulevad kutse peale lavale mängima ja "pilkast" nurka uudistama. Vastavad näitlejate küsimustele. Andri Luubi lood annavad vabamängule selgroo. Fantaasialiha kasvatavad luudele Ülo Kriguli ja Lauri-Dag Tüüri helid ning Oliver Kulpsoo valgus.

Järgnevad jutud uneloomast ja unemaa südamiku otsimisest. Pappkastidega mängitakse loomade äraarvamise mängu, lapsed mõistatavad: dinosaurus, uss, sisalik. Ruum rõkkab rõõmust. Näitlejad mängivad, mitte ei tee tööd. Siin ei lähe piir mitte lava ja saali, vaid kõigi kohalolijate ja hirmu vahel.

Nii võib soovitada mõlemat uuslavastust, eri tasanditel. Kellele vana aja asjad, kellele mõtte- ja mänguvabadus.

* Marion Jõepera, Ruumitaju loomine ja suunamine kui postdramaatilise dramaturgi peamine töövahend. Doktoritöö. Tallinn: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, 2017, lk 19.

Arvustus ilmus Sirbis.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: