Uus lavastus "Mowgli"
Autorid: Rudyard Kipling, Piret SG, Birgit Landberg
Lavastaja: Birgit Landberg
Kunstnik: Maret Tamme
Liikumisjuht: Jaanika Tammaru
Muusikaline kujundaja: Kaarel Kuusk
Grimmikunstnik: Margit Lepla
Valgus: Emil Kallas
Osades Kaarel Targo, Karl Edgar Tammi, Jaanika Tammaru, Kristjan Lüüs, Rauno Polman, Laura Niils, Liina Leinberg, Kaia Kõrge, Kelly Mattus, Laura Cocho, Mira Gaydarova ja Märt Koik

Esitendus 13. juulil Eesti Maanteemuuseumis Põlvamaal Varbusel

Roheliste lehtedega vapi saanud Kanepi vallas Põlvamaal, mitte kaugel Piigastest, Hurmist, Ihamaru ristmikust ja Viia-Jaani labürinditalust ning otse Kantsimäe nõlval on loetud päevadeks aset võtnud maailmakuulsa inimlapse kodudžungel. Lavastuse esimene veerandtund jäi pisut arusaamatuks lavastuslike lahenduste osas. Esmalt kuulis publik loomade vaidlust Mowgli (mängib Kaarel Targo) tuleviku üle vaid kuuldemänguna. Seejärel sai näha poisi hundikutsikate karja vastuvõtmist viisil, kus vastuvõetu polnud füüsiliselt kohal ning tema kohalolu markeerisid karjaliikmed tühjusesse vaadates. Ning siis kordus Mowgli tuleviku üle arupidav stseen uuesti nii, et kõik arupidavad loomad olid laval, kuid Mowgli mitte. Arvan, et arupidamise stseeni võinuks vabalt etendada ühe korraga ja nii, et kõik asjaosalised oleksid laval olnud.

Rudyard Kiplingi 19.sajandi lõpukümnendil ilmunud Mowgli juttude loomtegelastes on nähtud hiljem inimlikke arhetüüpe. Arvan, et see vaade on ka täna asjakohane ning selles võtmes kerkisid tegelaste galeriist enim esile antikangelane tiiger Shere Khan (Karl Edgar Tammi), panter Bagheera (Jaanika Tammaru) ja madu Kaa (Kristjan Lüüs). See trio tegi rolle naudinguga, leides hea klapi oma näitlemisjõu ja selle vahel, mida tegelase juures mängida.

Karl Edgar Tammi Shere Khani rollis Autor: Gabriela Liivamägi

Shere Khani juures paelus kaslase jasonstathamlikult hoolimatu hoiak takistuste suhtes, ning tiigrit mängis õnnestunult veelgi suuremaks tema kannupoiss hüään Tabaqui (Märt Koik). Bagheera mõjus elukogenud sitke naisena, kes on kogenud julmust (inimeste kaelarihmast jäänud karvutu laik lõua all), omab nõrgemaid külgi võitlusvõimes (madude ja ahvide vastu), kuid otsustanuna käia elus südame järgi, on loonud endale vabaduse käia omapead ja seltskonda valida. Kaa mõjus hedonistliku ja enese eest hoolitsemisele pühendunud ilueedina, kelle tegutsemismotiivid mõjusid nende ülespuhutud dramaatilisuses lahedalt ja naljakalt. Mowglile džungliseadusi õpetanud karu Baloo (Rauno Polman) roll oli tehtud hea raskuskeskmega, näitleja liikumine ja tekstiandmine moodustasid veenva koosluse, kuid arhetüüpse tegelasena ei olnud mesikäpp nii atraktiivne, kui ülalmainitud trio; sama kehtib hundipealik Akela kohta (Laura Niils).

Siinkohal võiks küsida, mis on ühe vabaõhulavastuse kvaliteedi pant. Meisterlavastaja Raivo Trass ütles mulle kord suvetüki proovi vaheajal, et suurena mõjuda sooviva vabaõhulavastuse õnnestumiseks on vaja kolme komponenti, milleks on mastaabid, massid (palju osalisi) ja distantsid tegelaste vahel.

Ilmselt oli mängukoha mastaape püütud avardada enne etenduse algust läbi metsa ja pikki matkarada kulgenud lühida matkaga. Jalutuskäigu võimalikku mõju ei oska ma hinnata, kuna pidasin paremaks niisama tribüünile vantsida, eeldades, et lavastus peab suutma enda eest rääkida. Mastaapi oli püütud tekitada ka helilahendustega (muusikaline kujundaja Kaarel Kuusk), tagalavale ja selle taha oli üritatud luua muljet sügavast džunglist, kui läbi kõlarite kandusid publikuni džunglihelid. Kuid see ei avaldanud erilist muljet. Helirežii mõjus juhuslikuna, kuna kõrva hakkas vähe töötavaid ja selgeid lahendusi, mis oleksid illustreerinud, võimendanud või tooninud tegelasi ja nende läbielamisi.

Tegelaste massilisuse mõõde oli lavastuses kenasti olemas neis stseenides, kus laval oli kas hundi-, ahvi- või kitsekari. Massilisuse muljet võimendas eriti loomakarja liikmeid mänginud näitlejate füüsiliselt ekspressiivne mängulaad. Näitlejad olid üldse suurepärases füüsilises vormis, sest tirelid, saltod ja muud hüpped tulid esitusele justkui varrukast raputatuna.

Tegelaste omavaheliste distantside osas ehk ruumiliselt jäi asi üheplaaniliseks. Mäenõlvale oli loodud hea lava (tagalaval asunud puud-põõsad olid leidlikult tegevusega seotud), mille publikpoolne äär oli markeeritud poole meetri kõrguse vallikesega.

Mowgli lava Autor: Must Kast/Gabriela Liivamägi

Sellele lavale oli koondatud palju tegevust, kuid vallikese ja publiku vahelist kümmetkonda meetrit kasutati minimaalselt. Kui seda vaheala oleks rohkem rakendatud, oleks eeslava paremini välja arenenud ja lisanud lavale sügavust. Osaliselt kandus tegevus ka mõlemale poole lava kõrvale, kuid ometi mõjus tegelaste, lava ja publiku vaheline suhestatus kohati kuidagi kitsana. Näitlejad võinuksid ehk mängida rohkem publikusse, näiteks stseenides, kus Mowgli kuulas oma kasuvanemate Baloo ja Bagheera nõuandeid ja kus lipsas korraks läbi mõte, et Mowgli võiks oma kodukülla tagasi pöörduda. Arvestades lõpplahendust, oligi lavastaja andnud publikule mõttelise külaelanike rolli, lihtsalt tahtnuks selle suhestatuse varasemat markeerimist tegelaste ja eelkõige peategelase poolt. Samas üks keskne Mowgli arenguliin – vastasseis Shere Khaniga – , töötas tegelastevahelise distantsilise pinge mõttes hästi. Võib öelda, et lavastuslik ambitsioon oli lavastuses märgatav.

Lisaks külasse naasmise teemaliinile, kus jäi hämaraks, kuidas Mowglil see otsus täpsemalt sündis, jäi tema motivatsiooni ja taustaloo osas hõredaks lavastuse algus. Ma ei näinud laval looduslapselikult eneseküllast Mowglit, keda juhiks loomulikust intelligentsist tulenev terasus, kontaktsus ja instinktiivsus, küll aga ennasttäis jõmpsikat, kes pildus katteta ideid džunglikuningaks saamisest ja jonnis erinevate asjade peale. Tahtnuksin näha nimitegelase kujunemisloos rohkem eepilist mõõdet, selle sõna kaasahaarava jutustavuse, suursuguse mulje loomise ja miks mitte pisukese lüürilisuse tähenduses.

Kostüümide kallal oli suurepärast tööd teinud kunstnik Maret Tamme. Tegelaste kostüümid koosnesid liibuvast kombest ja õlgadele tõmmatud "nahast", mis koosnes värvilistest riideribadest. Siin olid tähenduslikud värvid, mis gradueerusid vastavalt tegelase temperamendile ja individualistlikkusele. Nii olid kaslased punases ja mustas, kui loomakarjaliikmed pidid leppima lahja halliga ning Kaa oli saanud hallile pisut täiendust kollasest värvist. Eriti vaimukas ja leidlik lahendus oli Kaale tehtud painduvast ventilatsioonitorust keha. Siin oli käik ehituspoodi end täielikult ära tasunud.

Kiita tuleb kevadel neljaseks saanud Tartu väiketeatri Must Kast produktsioonilist ettevõtlikkust etenduspaiga valimisel ja lavastuse väljatoomisel. Tänu kvaliteetsetele osatäitmistele said ja saavad Mowgli läbielamised nauditavalt publiku ette tulla.