Kõnekeeles nimetatakse hapukurgihooajaks suvist uudistevaest aega. Viimastel aastatel pole seda küll enam eriti olnud – maailma poliitiline seisund on ärev, sõjad, kriisid, arusaamatused, pingekollete lahvatamine kõigis maailmajagudes ei küsi kuupäeva. Viimastel aastatel on ka Eesti ajakirjandus reageerinud, sellest aru saanud ning ka suvel jätkub, millest rääkida ja kirjutada.

Aga miks just hapukurgihooaeg? Kust see sõna tuleb? Ega mõiste kasutajad endalt seda päriselt küsi ja nõnda ongi sõna tähendus ajas nihkunud.

Algas kõik 1933. suvel, mil Jaan Tõnissoni valitsus kehtestas kaitseseisukorra ja tsensuuri. Ajakirjandus vastas sellele teravmeelselt, avaldades jabura sisuga juhtkirju. Just hapukurkidele keskenduv osa sellest pälvis enim tähelepanu. Nimelt avaldasid lehed protestiks poliittsensuuri vastu hapukurkide retsepte ja ajakirjanikud pidasid totakaid debatte selle üle, millised kurgid ja millised hapendamistehnikad on parimad. Asja mõte oligi selles, et täita küll lubatud leheruum, kuid täielikult eirata valitsuse tegemisi ja poliitikat.

Aga jah, see kõik on ajalugu. Praegu tähendab hapukurgihooaeg eelkõige uudistevaest igavust. Vahel ka vihjet või viidet ajakirjanike laiskusele ja mõttelagedusele.

Kuid tegelikult on sõnal ka üks väga positiivne tähendus. Nii positiivne, et selle teksti kirjutamise ajal ei saanud ma teisiti, kui pidin püsti tõusma, minema külmutuskapi juurde ja krõmpsutama ära ühe hapukurgi. Parafraseerides üht Tõnissoni järeltulijat Eesti peaministri toolil – kui see on hapukurgihooaeg, siis ainult sellises hapukurgihooajas ma tahaksingi elada!