Poleks iial arvanud, et kasutan kunagi Tom Cruise'i nime ühes lauses hea veini moodi vananemise võrdlusega, ent siit ta tuleb: rohkete frantsiiside, lõputute järgede ja kahaneva üllatusmomendi ajastul on "Võimatu missiooni" seeria harv erand, mille osad üsna stabiilselt üha köitvamaks muutunud.

Terrorismiga võitlev salajane agentuur IMF (Impossible Missions Force ehk eestikeeli Võimatute Missioonide Rühm) tegi oma debüüdi teleseriaali kujul juba kuuekümnendate aastate teisel poolel. Brian De Palma käe all ja Cruise'i kehastatud superagent Ethan Hunti juhtimisel taassündis organisatsioon 1996. aastal, seekord juba suurel ekraanil. Ehkki köiega lae all rippuv Hunt kangastus kümnendi popkultuuri meeldejäävamate piltide sekka, heideti spioonipõnevikule ette ennekõike omanäolisuse puudumist.

Kui John Woo lavastatud järg aastatuhandevahetuse aegu igasuguse sisu ja sisemise loogika stiliseeritud märuli nimel ohverdas ning veel jahedamalt vastu võeti, tundus seeriaga vaatamata korralikule kassatulule üsna varakult kaputt olema.

Läks risti vastupidi. Pärast alalise elustamiskunstniku J. J. Abramsi ("Star Trek", "Star Wars: Jõud tärkab") sekkumist 2006. aastal on IMF ja Hunt mitte üksnes saanud värske hingamise, vaid pürginud üha uutesse kõrgustesse. 2011. aasta "Variprotokoll" ja  2016. aasta "Salajane rahvas" leidsid mugava tasakaalu põneva loo ning efektse märuli vahel ning võeti juba vastu valjude ovatsioonide saatel.

Uus messias

Nüüd näikse olevat saabunud uus messias, sest "Tagajärgede" esimene tagasiside hüüdis selle üheks kõigi aegade parimaks märuliks. Film jätkab sisuliselt sealt, kus tegelased kaks aastat tagasi lõpetasid. IMF jahib põrandaalust terroristlikku grupeeringut nimega Sündikaat ja nende järglastest Apostleid, kel plaanis lõhata kolm varastatud tuumapommi. Katastroofi takistamiseks tuleb leida salapärane kurikael John Lark, kes on seotud Hunti poolt "Salajase rahva" lõpus tabatud Sündikaadi aju Solomon Lane'iga.

Edasist on mõttetu ümber jutustama hakata, sest kõiksugu rohkem või vähem vajalike karakterite, nende omavaheliste mitmikmängude ning sisupööretega täidetud loo detailides jälgimine vajaks küllap korduvvaatamist. Samas ei saa näiteks eelmiste filmide nägemist pidada "Tagajärgedes" toimuva mõistmise vältimatuks eelduseks. Seeria üks tugevamaid külgi on iga osa terviklikkus ja eraldiseisvus, hoidumine Marveli koomiksimaailma tüüpi lõputust näiliselt oluliste seoste virrvarrist.

Lood ise, ehkki üldiselt üle keskmise nutikalt konstrueeritud, pole muidugi kunagi olnud "Võimatu missiooni" seeria kandvaks jõuks – seda rolli mängivad siiski efektsed kõiksugu tehnoloogiliste vidinate abi rakendavad madistamisstseenid, olgu tegemist Burj Kalifa välisküljel ukerdamise, Kremlisse või Vatikani murdmise, õhku tõusva lennuki küljel turnimise või kassi-hiire mänguga Viini ooperiteatris.

Silmist ei kao samal ajal tõsiasi, et hoolima sunnivad sest kõigest ikkagi toimiv narratiiv ja korda minevad karakterid. Viimase osas annavad rohketes kõrvalosades üles astuvad näitlejad nagu Simon Pegg, Ving Rhames, Henry Cavill, Rebecca Ferguson, Sean Harris, Vanessa Kirby, Alec Baldwin ja Angela Bassett endast parima, et igal karakteril oleks kasvõi natuke liha luudel. "Võimatu missioon" pole kunagi pingutanud põhjalike taustalugude ja psühholoogiliste profiilide loomisega, ent ei kohtle oma tegelasi ka pelkade šabloonidena.

Cruise on vormis

Eelkõige on "Võimatu missioon" muidugi Tom Cruise'i sari. 56 eluaasta juures on Hollywoodi vastuolulisimaid ja tulusaimaid staare suurepärases vormis ja hämmastavalt aldis ükskõik mida proovima. Kuuldavasti murdis ta võtetel hüpet sooritades jala ning lendas ise filmi kõige vägevama heitluse tarbeks helikopteriga.

See pole üksnes näiline butafooria – enamik märuleid kaotab igasuguse ohu- ja tõelusetunde, kuna arvutiefektid jätavad toimuvale multifilmilikkuse pitseri. Kõik oleks kui kummist ja tehislik, turvaline ja tegeliku tulemuseta. "Tagajärjed" viskab vaataja seevastu otse mootorratastega kihutamiste, äikesetormis sooritatud langevarjuhüpete ja kopteritagaajamiste keskele. Löökides on raskus, leegid lahvatavad publikule näkku ning film säilitab pinget lõpuni. Pole seega liiast rõhutada, et vaatemängu tasub nautida kõige suuremalt võimalikult ekraanilt.

"Tagajärgede" kõigi aegade parimate märulite sekka arvamisel tasub siiski hüperbooliga – nagu pea alati – piiri pidada. Säärast mõju, justkui astuks kogu žanr mõne tunniga sammu uuele tasandile, nagu pakkusid näiteks "The Matrix", "Mad Max: Raevu tee" või isegi mullune "Baby Driver", "Tagajärjed" ei evi.

Alla "Võimatu missiooni" kuues ja kuuldavasti viimane osa eelkäijaile samuti ei jää. Tegemist on parimas mõttes teatraalse, ülidetailselt komponeeritud, muljetavaldavalt üles filmitud ning selle kõige juures kaelamurdvalt füüsilise ning haarava seiklusega.