Biting Elbowsile tegi Naishuller kolm aastat tagasi kaks videot ja sattus sotsiaalmeedias jagatud linkide kaudu mõjuka vene produtsendi Timur Bekmambetovi ("Öine vahtkond", 2004) huviorbiiti. Bekmambetov tegi talle pakkumise vändata samas vormis täispikk märul, mille Naishuller pärast kaalumist ka vastu võttis. Tulemuseks on pooleteisttunnine möll "Raju Henry" ("Hardcore Henry", 2015), mida kõige paremini iseloomustaks fraas "100% märulit".

Sisu on filmil vähe. Küborgina ellu äratatud endine eriväelane Henry ei mäleta midagi ja laseb end petta naisest, kes väidab end olevat ta abikaasa ning peab põgenema telekineetilist jõudu omava kurikaela eest. Miks ta põgeneb ja kurikaela käsilastega võitleb, ei mäleta enam vaatajagi, kuid sel pole ka suurt tähtsust - mingi erilise filosoofia või sõnumiga film silma ei paista. Kui midagi sõnastada, siis võibolla see, et ära usalda kunagi kedagi ehk et üksi kogu maailma vastu. Oluline on hoopis taasavastatud esimese persooni vaatepunkti vorm, mida Naishuller täiega kasutab.

Filmiajaloos pole POV-s midagi uut - näiteks kasutas Abel Gance samasugust tehnikat 1927. aastal filmis "Napoleon", filmides läbi polsterdatud kaamera kaklusstseeni. Dick Barrymore kinnitas kaamera mütsi külge oma legendiks saanud suusafilmide tegemisel 1960ndatel aastatel, süžeeliselt kasutas tegelase vaatepunkti Alfred Hitchcock mitmes filmis ja võib-olla kuulsaim näide tuleb Robert Montgomerylt, kelle film "Naine järves” ("Lady in the Lake", 1947) oli pea täielikult üles võetud esimese persooni vaatenurgast, nagu nägi ette ka filmi aluseks olnud Raymond Chandleri samanimeline jutustus.

Ka muusikavideos pole Naishuller POV-vormi ainus ega esmane kasutuselevõtja, 1998 tuli Prodigy välja menulooga "Smack My Bitch Up", millele tegi POV-video Rootsi režissöör Jonas Akerlund, kelle käe alt on tulnud ka 2002. aasta indie-hitt "Spun" (Eesti kinodes jooksis film nime all "Pilves").

Mida annab POV- ehk esimese persooni vaatepunkt? Muidugi ülima kaasatuse – ekraanil toimuvat on kohati isegi raske jälgida, sest erinevalt videomängust, kus saad oma liikumist kontrollida ja korrata, oled siin allutatud vaid režissööri suvale. Vaataja peab tähelepanu pingutama, et aru saada, kuidas ja kuhu peategelane kukub, satub ning mis üldse ümberringi toimub. Märulifilmide austajale on see muidugi huvitav kogemus, kuid tavavaataja väsib esimese poole tunniga, seda enam, et ka tegelaste motiivid ja karakterid on Naishulleri täispikas filmis vormiga võrreldes üpris teisejärgulised.

Naishuller ei hellita ka tempoga – hoog ei vaibu filmi lõpuni ja hävitatud vastaste hulka on võimatu üles lugeda, seda enam, et mõned neist ärkavad zombide kombel uuesti ellu. "Raju Henry" sarnaneb pigem salvestatud videomängu missiooniga, mida hulgaliselt ka näiteks Youtube'is jagatakse, kui mõne täisväärtusliku mängufilmiga. Omaette põnev on jälgida seda, kuidas filmi on monteeritud. Kuna tegevuse järjepidevust ei saa juba vormi pärast katkestada, siis on kasutatud palju nutikat kaadrisisest lõiget.

Kel muidugi aega, võib huvi pärast tutvuda filmitegijate endi meenutustega "Raju Henry" võtetest. Muuseas saab teada, et peategelast mängis vaheldumisi kümmekond meest, teiste hulgas režissöör ise.