Siim Kuresoo. Olukorrast metsas – pahaendeline epohh sunnib eeskujulikult talitama
Loodusele keskenduvas augustikuu Vikerkaares kirjutab looduskaitsja Siim Kuresoo kokkuvõtvalt, mida toob endaga kaasa hoolimatus looduse suhtes ning avaldab lootust, et vastutust võttes annab veel midagi päästa.
Olen pea kaks aastat väldanud metsa-debati jooksul korduvalt kuulnud metsatöösturite imestusavaldusi, miks looduskaitsjad ei rahuldu edusammudega uute metsakaitsealade moodustamisel. Eestis on juba niigi rohkem metsa kaitse all kui Euroopas keskmiselt ning kohatu on veel mingitest täiendavatest ökoloogiaga seotud piirangutest rääkida, ütlevad nad. Tegelikult aga on meie planeedi tervis praegu halb ning oma tegevuse keskkonnamõju peame oluliselt revideerima ja redigeerima igas vallas.
Maakera on sisenenud uude geoloogilisse epohhi, kus inimmõjul on määrav jõud õhu, muldade, eluslooduse ja maakoore ümber kujundamisel. Seda kutsutakse antropotseeniks ja selle üheks võimalikuks alguseks loetakse tuumakatsetust 1945. aastal, mis mõjutas süsinikuisotoope üle kogu planeedi ja jättis väga kauge tuleviku teadmata liigist geoloogidele üheselt äratuntava jälje. Umbes samal ajajärgul said tõelise hoo sisse süsihappegaasi õhku paiskamine, rahvastikubuum, mineraalväetiste kasutamine ja palju muud, mis seninägematul moel kogu Maad ümber kujundama hakkas. Ehkki uue ajastiku ametlik tunnustamine on veel ettevalmistamisel, hakkab see ilmselt peatselt kõrvuti seisma selliste koolitunnist ja muuseumist kuuldud ajastunimedega nagu hilisordoviitsium, keskjuura või varakriit. Mu vanavanemad sündisid veel holotseenis, ma ise antropotseenis. Enne seda vahetus geoloogiline epohh 11 tuhat aastat tagasi ja veel enne seda 2,5 miljoni aasta eest.
Valdav osa neist uue ajastiku muutustest ei ole sugugi pelgalt huvitavad geoloogilised protsessid, mida jälgida ning mille üle arutlemiseks erutavaid teaduskonverentse korraldada. Suur osa neist on inimrassile surmavalt ohtlikud. Ilma oma tegevuse keskkonnamõju radikaalselt elimineerimata on meie tsivilisatsioonil ja võimalik, et ka liigil vesi ahjus juba käesoleva sajandi lõpuks. Meie eluks vajalike looduse poolt pakutavate hüvede kättesaadavus kahaneb kriitiliselt või lakkab sootuks. Kliimamuutused, elurikkuse kadu ja teised keskkonnaprobleemid on neil päevil kahtlemata olulisim lähtealus otsustamaks, kas tegutseme mingis sfääris õigesti või peame oma tegemistes korrektuure tegema.
Nendest ootamatult kiirelt lahti rulluvatest keskkonnaküsimustest ei saa mööda vaadata ka Eesti metsades. Loomulikult on metsi paslik näha ka teistest vaatenurkadest, nagu regionaalareng, väliskaubanduse tasakaal, inimeste kodutunne ja minu poolest ka spirituaalsus, ent kliima ja elurikkusega seotud tendentside eiramine on kindel tee olukorda, kus vaatleja ja vaadeldav on suures ohus.
Milles peitub kliimamuutuste ohtlikkus?
Kliimamuutuste alane laiem teadlikkus ning selle käiku uuriv ja ennustav teadus ei käi päris ühte jalga. On jäänud mulje, et viimasel kümnendil on Eestis kliimamuutuste kontseptsioon laialdaselt omaks võetud, ent seda käsitatakse tihti kui mingit kergelt ebamugavat ja samas mõningaid võimalusigi pakkuvat globaalset häda. Umbes nagu kui jääd palavikuga nohusse, siis pole enesetunne just kõige parem, aga samas on kodus teki all vahelduseks raamatut lugeda ja suures koguses teed juua päris mõnus. Laiema avalikkuse silmis toovad kliimamuutused siia kanti küll rohkem äkilist tuult ja kõrbestumise poolt liikvele aetud põgenikke, ent samas, kas pole järsku oodata ka soojemat suplusvett ning vahest saab kasvatada eksootilisemaid aiataimi?
Ka riigi tasandil käiakse kliimamuutustega ümber nagu nohuga – ollakse igati valmis kirjutama alla Pariisi ja muudele lepetele, koostama kõiksugu kantseliitlike nimedega kavasid ning kaubitsema usinalt süsinikukvoodiga. Kui aga tekib mõni pakilisem mure või stiimul, siis tormatakse tekialusest rahust välja põlevkivikaevandusi päästma või Euroopa Liidu poliitikasse metsanduse süsinikuheitme arvestusse erandeid kauplema, lootuses, et tatitõve ebameeldiv tunne taganeb peagi nii ehk naa.
Kliimamuutuste alased teadmised aga ütlevad viimasel ajal seda, et Pariisis kokku lepitud kraadidevahemiku eiramine on suure tõenäosusega enamikule selle planeedi elust hukatuslik. Kliima soojenemine üle 1,5 või 2 kraadi vallandab hulganisti looduslikke protsesse, mis omakorda kliimat ja looduslikke olusid tundmatuseni muutma hakkavad. Näiteks hakkavad vähem vihma saavad troopilised metsad järjest enam põlema, paisates omakorda õhku üüratu koguse kasvuhoonegaase. Igijää ja -keltsa sulamine Siberis, Gröönimaal ja mujal laseb valla tema kadumist ootava loodusliku metaani. Mullad hävinevad üle Maa, tehes teed kõrbetele ja mürgitades õhku üha uute kasvuhoonegaasidega. See kõik kokku võib meie planeedi keskmist temperatuuri tõsta edasi kuni 6 kraadi võrra ning sellisele muutusele enamik looduslikke süsteeme vastu ei pea. Meie eksistentsiks vältimatult vajaliku looduselt saadava hüve – toidu – hulk väheneb kriitiliselt juba käesoleva sajandi lõpuks. See on väga vilets väljavaade.
Sellistest koledatest väljavaadetest ei räägi üksnes "meeleheitel või tähelepanuvajaduses vaevlevad keskkonnaaktivistid, kellel on liiga palju aega", nagu töösturid sel paista tahavad lasta. Hoiatusi jagavad nii ÜRO juures tegutsevad teaduspaneelid kui ka individuaalselt oma töid tutvustavad eksperdid. 15 000 teadlase kiri inimkonnale 2017. aasta sügisel oli selge meeleheite märk inimestelt, kellele me ühiskondadena oleme usaldanud töö leida meid tulevikus aitavaid lahendusi. Inimestelt, kelle ametiau nõuab erapooletut tõe väljasõelumist näilisest ja järelduste tegemist mõõdetust ning kelle nõu on kindlasti väärt kuulamist.
Kliimamuutused on üks kõige tõsisemaid väljakutseid, millega inimkond iial on pidanud rinda pistma. Paavst Franciscuse viimaste aegade hoiatused inimkonna huku eest kliimamuutuste läbi, kui teadust peaks eiratama, ei ole tühjalt suusoojaks lausutu, vaid kirjeldab olukorda, nii nagu see on. "Meil pole aega, mida raisata!" ütles ta tänavu juunikuus Vatikani kogunenud naftamagnaatidele, ja ka seda tuleb võtta sõna-sõnalt, mitte lihtsalt kõlava lausena, millega kõnet alustada.
Mida head me elurikkuselt üldse saame?
Ka elurikkuse olulisuse mõistmisel oleme jõudnud poolele teele ning suur osa inimesi oskab väärtuslikuks pidada kaljukotkast, kuldkinga ja paremal juhul ka limatünnikut. On kurb, kui sureb viimane laimokk-ninasarvik, ning rõõmustav, kui Paapua Uus-Guineast leitakse uus tuvi. Samas pälvib mõne kahepaikse liigi kadumine oluliselt vähem tähelepanu kui vormelite mõõduvõtt ning meie side ühe suuresilmalise konnaga näib rohkem emotsionaalne kui eluline.
Maakera elurikkus on evolutsiooni teel välja kujunenud miljonite aastate jooksul. Kogu selle pulbitseva protsessi eesmärk on olnud Maale langeva päikesevalguse ja siin leiduvate mineraalide kõige otstarbekam ärakasutamine elu teenistuses. Ükski tehiskooslus, olgu põld, puuistandik või kalafarm, pole pikaajaliselt ja välise abita nii produktiivne ega kestlik, nagu seda on looduslikud kooslused. Looduslikud kooslused omakorda on sellised tänu mitmekesisusele. Siin on kellelgi igaks ettetulevaks olukorraks oma supervõime, oskus, omadus. Need on kujunenud miljonite aastatega ning salvestatud unikaalsete koodidena elusolendite geenides. Ka tänapäevane geenitehnoloogia ei suuda uusi omadusi ja supervõimeid luua, vaid üksnes kombineerib ümber looduse loodud kombinatsioone.
Ökoloogid tunnevad üksnes murdosa neist seostest, mis elukooslustes liikide vahel eksisteerivad. Lendorav on vist ainus, kes saab Eesti metsas süüa kõrgete haavapuude lehti. Küllap on ka haavapuul oma geenidesse kirjutatud mehhanism, kuidas end sellise närilise (ja paljude teiste loomaliikide, kellele meeldib haavapuu eri osadega maiustada) eest kaitsta. Tõenäoliselt peab muidu kiirekasvuline haavapuu selle rakendamiseks mingeid ressursse kulutama ning see takistab tal muutumast kogu metsa vallutavaks ja teisi puid eluruumist ilma jätvaks monokultuuriks. Ka igal teisel puuliigil on mingid temaga seotud tegelased, kellega maid jagada. Nii jääb kasvuõigust kõigile. Kuidas me puuliikide mitmekesisusest vahetut kasu saame, pole ehk tarvis seletada. Igal juhul poleks puud kunagi kujunenud mitmeteks liikideks, kui neil poleks tarvis rinda pista ülejäänud eluslooduse ja muutlike oludega.
Või siis teine näide. Kalamehed ei armasta eriti hülgeid. Samas on ilmselge, et ilma pideva surveta kiskjate poolt poleks kalad kunagi arenenud nii lihaselisteks ja sedakaudu väärtuslikuks ja maitsvaks toiduallikaks, nagu nad on meie päevil. Hüljes on kalade treener, kes soodustab lihaseliste ja ringi liikuvate kalade arengut, samal ajal kui kalamehe võrk annab pigem suurema eluvõimaluse väikesekasvulistele ja paiksematele kaladele – näiteks emakalale või Läänemere uustulnukale ümarmudilale. Nende rohkus soosib omakorda kalameeste teise nuhtluse – kormoranide – jõudsat levikut. Nii et hülgel on kalamehe ees tegelikult väga palju teeneid.
Need siin olid küll mu enda konstrueeritud näited, mis võivad oma lihtsustustega ilmselt mõne ökoloogi naerma ja mõne nutma ajada, ent umbes sellised need mehhanismid on, mis võimaldavad looduslikel kooslustel kõige paremini ja tulusamalt päiksekiiri ning õhus, vees ja mullas leiduvat rikkalikuks eluks vormida. Kõik otseselt tarbitav, mida looduselt saame, on kujunenud liikide omavaheliste keeruliste suhete rägastikus ja koosmõjus miljonite aastate jooksul, mitte pole juhuslikult välja karanud kes teab kust. Suur enamik neist keerulistest suhetest on teadusele veel teadmata.
Maa ajaloos on olnud viis suurt väljasuremise lainet, mis on kõik need süsteemid korralikult segi paisanud. Viimane oli umbes 65 miljonit aastat tagasi, kui ootamatu kliimamuutus tegi lõpu dinosauruste ajastule. Antropotseen on kaasa toomas kuuendat. Liikide väljasuremine on iseenesest loomulik nähtus, ent väljasuremise laine ajal on selle kiirus sadu või tuhandeid kordi kiirem kui muidu. Just selline asi ongi meil praegu lahti rullumas.
300 miljonit aastat Maad asustanud ja eluvormina kolm massväljasuremist üle elanud kahepaiksed on osa hinnangute kohaselt liigilist mitmekesisust kaotamas lausa 1000 korda kiiremini, kui oleks loomulik, ning nende nii kiiret kadu seletab ainult inimmõju. Iga väljasurev konnaliik viib endaga suure hulga unikaalset, pika aja jooksul geenidesse talletatud infot, mis on tema elupaigas toimetulemiseks ja teiste liikidega suhestumiseks hädatarvilik. See moodustab tükikese miljonite aastatega elusolendite kogutud ja kaasas kantavast koguinfost siin planeedil hakkama saamise kohta. Seda ei saa praeguste teadmiste juures mingil moel taasluua.
Antropotseeni jalajälg Eesti metsas
Eesti metsad, mis on erinevate mõjude meelevallas kujunenud umbes 10 000 aastat, on neil päevil koduks hinnanguliselt 20 000 erinevale liigile. Nende suhetes ja vastasmõjudes on kujunenud metsakooslused, mis on oma kliimavöötmes maksimaalselt produktiivsed ning pakuvad ohtralt hüvesid – leevendavad kliimamuutusi, hoiavad ära üleujutusi, moodustavad muldasid, puhastavad vett ja õhku. Lisaks saab metsast ka puitu, millest saab teha elamuid, tarbeesemeid, paberit, kõiksugu kemikaale ning soojust ja elektrit. Oleme inimestena pea kõiki neid nautinud nõnda kaua, kui on kestnud inimasustuse ajalugu.
Eesti metsades praegu kasvavates puudes on seotud nii palju süsinikku, et selle hulga õhkupaiskamine poleks ilmselt võimalik ka siis, kui terve rahvastik ühe inimpõlve jooksul pidevalt üksinda autos sõidaks. Kui metsi poleks, tiirleks see süsihappegaasina õhus ja soojendaks kliimat. Lisaks elusatele puudele on veel hulk süsinikku surnud puidus ja mullas. Ehkki erinevalt maa all paiknevatest
kivisöelademetest vahetab mets oma süsinikku pidevalt atmosfääriga, oleks selle keskmine hulk ilma inimsekkumiseta pea sama kindlalt hoitud kui fossiilil.
Kuna Eesti asub metsavööndis, siis on metsaeluga seotud ka väga suur osa Eesti eluslooduse mitmekesisusest. Eelmainitud 20 000 metsaliigile lisaks pakatavad väiksemaskaalalisest liigirikkusest ka meie sood ja pärandkooslused – kündmata ja väetamata karja- ja heinamaad. Metsale nad suuremas plaanis siiski lähedale ei saa, sest metsade liigistik on kohastunud peamiselt eluks koos sirguvate ja siis jälle surevate ning hiljem ümber kukkuvate puudega, mida karjamaadel ja soodes tavaliselt napib. Mets on meie kliimavöötme kõige tavalisem kooslusetüüp.
Antropotseeni laastav mõju on ka metsades tõsiselt pead tõstma hakanud. Üleilmselt avaldub see peamiselt metsade hävitamises ning nende vaesestamises. Kuigi pindalalt oleme meie siin Eestis vastupidiselt globaalsele trendile tolle alguses nimetatud tuumakatsetuse järgsel ajal metsa hoopis juurde saanud, siis vaesumisest on põhjust rääkida küll ja veel.
Peale Teist ilmasõda on metsi seninägematu intensiivsusega kuivendatud ja raiutud. Esimest pigem nõukogude ajal ja teist taasiseseisvumisest alates. Kuivendamine on rikkunud märjematele metsadele omase koosluse, tehes elu paljudele liikidele võimatult kuivaks ja pannes metsamullad süsihappegaasi õhku paiskama ja vette fosforit eritama. Raied on viinud metsast puidu, millel toitub ja tegutseb või varjub ja kinnitub enamik metsaliike. Raied viivad metsast ka kliima püsimise jaoks seal olema pidava süsiniku ja rikuvad muldasid. Praegune inimmõju Eesti metsadele on osake samast hukatuslikult kulgevast epohhist, mida tõestab nii paljude metsaliikide vilets käekäik kui ka süsinikuvaru väljavaade.
Uus geoloogiline ajastik ja uus mõttelaad
Looduskaitsjana kuulen tihti enda kohta räägitavat, justkui sooviksin ma, et inimesed läheks tagasi puu otsa elama. Tegelikult ei soovi ma seda kindlasti ja päris mitmel põhjusel. Esiteks ei ole inimene üldse mingi puuloom. Teiseks olen vaimustuses paljudest asjadest, millega oleme liigina oma kiire ja tormilise arengu jooksul hakkama saanud. Saavutused kultuuris, teaduses, eetikas ja paljudes muudes eluvaldkondades on kaugelt liiga väärtuslikud, et neid kiirustades hüljata.
Atropotseeni ohtlike arengute pidurdamiseks on vaja korraga tunnistada nii loodusvarade piiratust kui ka ühiskonna sotsiaalseid vajadusi ning leida ruum majandusele ja ühiskonnaliikmete eneseteostusele nende raamide vahel. Olgu näiteks kasvõi see, et keskkonnaprobleemide ühe juurpõhjuse, rahvastiku kasvu vastu ei ole parim rohi kellegi puu otsa hurjutamine ega surnuks näljutamine, vaid hariduse laiemalt kättesaadavaks tegemine naistele.
Ehkki see võib tunduda esmalt vastuolulisena, teevad inimõiguste, inimeste võrdse ligipääsu eest hüvedele ja demokraatia väärtuste eest seismine ning looduse kaitsmine ohtliku üleekspluateerimise eest kahest eri otsast ühte ja sama tööd. Mõlemad kehtestavad raame säästlikule majandusele ja arengule. Selleks et nood kenasti tööle hakkaksid, peavad raame tunnustama ka nii poliitikutest kui ettevõtjatest otsustajad. Üle piiri minemisele saab punast kaarti näidata vaid vabas ühiskonnas ja juhul, kui inimeste olulised vajadused on võimalikult hästi rahuldatud.
Keskkonnakriisi allikas on toimimismudel, kus suur hulk selliseid loodusest tulevaid hüvesid nagu elukõlblik kliima, puhas vesi, viljakas muld ning nende otsesed tootjad, näiteks meie toidutaimi tolmeldavad putukad või mulda tekitavad seened ja bakterid, on löögi all, et anda teed üha kasvavale majandusele. Majanduse toel saame me jälle sedalaadi inimestele olulisi hüvesid, mille pakkumisega loodus jänni jääb – nagu haridus, tervishoid, julgeolek, avatud ühiskonnakorraldus jne. Esimeste küllusega oleme harjunud, teiste osas on alati valitsenud defitsiit ja küllastumisest oleme veel kaugel. Samas piiri, kus esimesi märgatavalt kahjustama hakkame, oleme juba oluliselt ületanud ning vaja on uut mudelit, kus majandus töötaks korraga nii loodusest tuleva säilimise kui ka sotsiaalsete hüvede kasvatamise heaks.
Majandus saab end looduse ja ühiskonna taluvuse piiridesse sobitada juhul, kui nende piiride olemasolu on laialdaselt teadvustatud ja omaks võetud. Selle saavutamisel on suur roll haridusel. Mõjus harimine eeldab omakorda kvaliteetset ja kättesaadavat infot ning korduvaid sõnumeid inimeste suust, keda tõesti tähelepanelikult kuulatakse. Ühed sellised on kindlasti kooliõpetajad, aga väljaspool koolipinki on suur mõju kõiksugu kõneisikutel, kes võtavad vaevaks neil teemadel rääkida. Pean siin veel kord kiitma paavst Franciscust, kes kostitab oma miljarditesse küündivat järgijaskonda pidevalt sõnumitega nii keskkonnahüvede kui ka inimõiguste ja inimväärikuse olulisusest, joonides sedasi alla neidsamu piire ning olles kindlasti üks selle uue vajaliku mõttelaadi mõjukaim eestkõneleja.
Uut moodi majandamisel ärgitab kindlasti ka eeskuju. Planeedi elukõlblikkust löögi alla panev majandusmudel lähtub väga tugevalt ka riikide teravast omavahelisest konkurentsist ning uut moodi tegutsemist kammitseb hirm end selles konkurentsis halba olukorda panna. Mitmed riigid on siiski ette võtnud julgeid samme ning teenivad nendelt nüüd dividendi kas läbi hea maine või edumaa kaudu innovatsioonis. Mõelgem näiteks riiklikult soositud jalgrattaliikluse edule Taanis või Hollandis, tuumaenergiast loobumisele Saksamaal, looduslikke kooslusi esikohale seadvale kaevanduspoliitikale Costa Ricas või kilekottide täielikule keelustamisele Rwandas. Ükski neist sammudest pole piisav, et peatada kliimamuutused, massväljasuremine või mõni muu kriitiline üleilmne keskkonnaprobleem, ent kõik nad on edulugudena väga mõjusad eeskujud teistele ühiskondadele.
Metsadebati teeb kuumaks pahaendeline epohh
Eesti metsad on siin elavatele inimestele olnud hüvede allikas juba aastatuhandeid. Pigistan lihtsuse huvides silma kinni mõne varajasema ja olemuselt regionaalsema raiebuumi suhtes ja räägin paarist viimasest kümnendist. Metsa on hakatud nende aastate jooksul eelkõige nägema võimalusena edendada haridust, sotsiaalset kindlustunnet, tervishoidu, julgeolekut ja teisi seda laadi hüvesid, mille pakkumises loodus inimühiskonnast oluliselt kehvem on. Selleks tuleb sealt võimalikult väheste kuludega välja tuua võimalikult palju puitu, väärindada see võimalikult kasulikult ning müüa kaup riikidesse, kellel endal puidukaubaga kitsas. Nii teenitakse raha, mis kaude aitab üleval pidada haiglaid, koole, sõjaväge ja sotsiaalsüsteemi. Edenemine nendes on võrdlemisi hiljuti repressiivsest riigikorrast vabaks ühiskonnaks saanud rahvale päris muljetavaldav. Metsandus pole kaugeltki ainuke tegevusala, mis kõike seda üleval peab, ent selle rolli, eriti väljaspool Tallinna, oleks ka vale alahinnata. Masinavärgi jätkuv käigushoid nõuab ressursi aina intensiivsemat ekspluateerimist ja efektiivsemat töötlemist.
Ökoloogilise poole pealt on see asi aga väga mitut pidi käest läinud. Paljud metsaliigid on muutunud nii haruldasteks, et nad ei suuda enam loomulikult levida ka aladele, kus tormilist majandamist pole. Teame hästi, et toda enne mainitud haavalehti krõbistavat lend-oravat leidub vaid Virumaa üksikutes kohtades, hoolimata sellest, et kaheksandik Eesti metsadest on range kaitse all. Teame kindlalt, et kõikides Lääne- ja Lõuna-Eesti haabadega loodusmetsades puudub see liik, kes seal muidu elama peaks. Lendorava kohta me teame seda, sest teda on väga hästi uuritud, kuid samasugune on olukord ka sadade teiste liikidega. Kui liigid puuduvad, langeb ka koosluste võime pakkuda stabiilselt kõiki neid hüvesid, mille puhul loodus on asendamatu. Isegi siis, kui ta on täielikult otsese inimtegevuse eest kaitstud.
Seal aga, kus puidu varumise meetodiks on lühikese raieringiga massiivsed lageraied, saavad need hüved juba väga tugevalt ja otseselt kahjustatud. Sellised paljaks pügatud metsad ei paku mingit leevendust kliimamuutustele, vaid kihutavad neid tagant. Metsad, mida on ägedasti kuivendatud, ei puhasta vett, vaid reostavad seda fosfori ja teiste toitainetega. Monokultuursed puupõllud ei suuda vaos hoida haigustekitajaid ning nende puhangud ohustavad ka mitmekesisemaid metsasid.
Elatav kliima, vesi, mullad jne on midagi sellist, milleta ükski inimrühm ega ükski majandusüksus pikemat aega läbi ei aja. Kuid tugeva löögi alla liiga agarast puiduvarumisest on sattunud ka pehmemad hüved, nagu ilusad maastikud ja kodutunne, metsaandide varumisest saadav, pühadus ja spirituaalsus, turvatunne jätkuvast käepärasest ressursist jne. Metsadebatt või siis metsasõda, kuidas keegi eelistab kutsuda, on eelkõige lahvatanud sellise majandamise ökoloogilise ja sotsiaalse jätkusuutmatuse pärast. See majandamisviis on liikunud juba tugevasti väljapoole piire, kus ta olema peaks.
Metsas toimuv pole siinkohal muidugi unikaalne. Väljaspool jätkusuutlikkuse piire tegutsevad ka meie energeetika, põllumajandus ja mitmed muud majandusharud. Metsa-arutelu teeb eriliselt kirglikuks ehk see, et sellele muutusele, kus metsast sai, nagu paljud otsustajad korduvalt sõnastanud on, "eelkõige ressurss majandusele", oleme olnud tunnistajaks väga lühikese aja jooksul. Lisaks on see muutus ka maastikul väga drastiliselt tajutav. Pahaendeline antropotseen lausa karjub lageraielangil sulle näkku.
Metsa muresid annab veel parandada
Selle mõne kümnendiga on metsadele tehtud üsna palju kahju. Olin päris jahmunud, kui sain oma eri aegadel põlismetsi kaardistanud kolleegidelt hiljaaegu kinnitust, et suur osa Eesti metsaseima maakonna Hiiumaa veel iseseisvuse taastamise ajal alles olnud loodusmetsi on nüüd hävitatud. On kurb, et leebete regulatsioonide ja subsideerimise tingimustes on tekkinud turuolukord, mis lausa soosib ja mahitab looduse hüvesid kahjustavat majandamist ning loob hoopiski barjääre jätkusuutlikumale majandusele. Ometi on meil olemas paar väga selget eelist, mis aitaksid haarata metsadega ümberkäimises lausa globaalse eeskuju rolli ning lõigata kasu sellest.
Esimene neist on see, et Eesti on vaba ja avatud demokraatlik riik, kus ei kardeta üleliia suunamuutust. Erinevalt paljudest teistest paikadest on Eestis veel tegus ja otsustamisvõimeline ka terve põlvkond inimesi, kes teab ja on omal nahal tundnud, mismoodi on siis, kui vabadust pole. See teeb meie ühiskonna isukaks oma vabadust parimal moel kasutama. Kui me vabade inimestena tahame muudatusi, siis oleme valmis nende eest ka seisma ning nende saavutamiseks oma aega ja energiat kulutama. Teiselt poolt on ka meie vabadus sellist laadi, et ripub paljuski ära teiste vabade ühiskondade heakskiidust ning see olukord natuke nagu ka kohustab meid ühes või teises küsimuses eeskujuks olema. Muutused, mis pole mujal kuigi mõeldavad, saaksid meil sündida suhteliselt kiiresti.
Teiseks eeliseks on see, et hoolimata kahjust, mis metsadele juba liiga agara majandamisega tehtud on, on meil veel alles päris palju väärtuslikku, millele seda eeskujurolli üles ehitada. Kui säästva metsanduse ninameheks tahaks saada näiteks Holland, siis läheks tal meeletult aega, et endale üldse metsad kasvatada. Meil kõigest hoolimata on veel metsa, kus hüvede tasakaalustamise kaudu saaks hakata kohe kõige laialdasemat kasu lõikama.
Selle eeskujuks olemise all ei pea ma silmas olukorda, kus metsa säilitamise huvides loobuksime puidust ammutatavate hüvede tarbimisest täielikult ning saaksime küll muu maailma heakskiidu osaliseks, aga maksaksime selle eest sotsiaalse turvatunde langusega. Vastupidi: kui end kõiges metsasse puutuvas esimeste seas säästlikkuse raamidesse paigutaksime, oleks meil palju võita ka ühiskonnana. Näiteks on lageraie-põhiselt metsamajandamiselt püsimetsandusele üleminek ilmselge innovatsioon, mitte tagasiminek. Sellel on potentsiaali luua rohkem regionaalseid töökohti kui seni ning pakkuda maainimestele mitmekülgsemat eneseteostust kui hiigelharvesteri kabiinis nuppude vajutamine.
Antropotseenist saab veel asja, kui võtame vastutuse
Pessimistlikumate prognooside kohaselt lõppeb see uus geoloogiline epohh juba peagi. Tegutsemine, mis looduse piiridega ei arvesta, hävitab meid endid loetud kümnendite või sajanditega ning inimmõju lakkab ja saabub mingi uus geoloogiline aeg. Evolutsioon asub massväljasuremisest alles jäänust kujundama uusi liike ja kooslusi, kes parimal moel päikesekiiri ja Maal leiduvaid aineid eluks vormivad.
Mõtte tasandil polegi see nii kohutav väljavaade, kui suudaksime südame kalgiks teha ega muretseks inimeste kannatuste pärast, kes seda vahetust vahetult üle elama peavad, ning suudaksime käega lüüa kõigele inimtekkelisele, mida seni väärtuslikuks oleme pidanud. Samas on elu näidanud, et nii empaatiavõimetud me tegelikult ei ole. Lähedase inimese kurbus ja hirm võivad meid panna tegema uskumatuid asju. Selliseid juhtumeid on igaühel enda elust võtta. Ajalugu on ka täis näiteid, kus terved kogukonnad ja ühiskonnad hakkavad käituma meeletult, kui neid miski ohustab. Näiteks mobiliseerivad koolipoisid, ehitavad soomusrongid ning hakkavad teiste pihta tulistama, et noid oma aladelt välja kihutada. Kõike seda tehakse, kui tuntakse vastutust tuleviku ees.
Antropotseen on juba alanud ja jääb kestma nii kaua, kuni mõni muu meie kontrollile allumatu protsess ta lõpetab. Seda juhul, kui võtame vastutuse oma otsuste ja tegevuste mõju eest. See tähendab vastutust selle eest, kuidas me hüvesid loome ja tarbime, aga ka seda, kuidas üksteist hoiame, toetame ja innustame. Seda peame tegema üksikisikutena ja peredena, kuid ka kogukondade, riikide ja inimkonnana. Eesti saamine säästliku metsanduse eeskujuks on meile täiesti jõukohane vastutusevõtt riigina. Kas oleme selleks valmis ja kas sellest ka piisab, näitab aeg.
Toimetaja: Daniel Tamm
Allikas: Vikerkaar