Erm tunnistas, et 90ndatel olid välismuusikud Jazzkaarele tuleku osas küll veidi kahtlevad. "Ei tea, kas te ikka maksate, kuulsime, et siin Elton Johnile maksti kivisöes kontserdihonorari," kirjeldas Erm kutsutud muusikute mõtteid. "Ausalt öelda ega sellega väga kerge ei olnud. Kahel esimesel aastal Eesti Riiklik Filharmoonia aitas korraldusega, aga raha pidin ise hankima ja võlad ise maksma. See oli väga keeruline."

Ta rääkis, et eelarve kokkusaamiseks tuli läbi käia suur hulk inimesi. "Ma käisin ühest uksest sisse ja teisest välja ning enamus olid nagu vahetuskaup, et oli kingitusi artistidele, Coca Colat, jooke-sööke," loetles Erm. Ta rääkis, et tollal maailma üks esiklarnetist-saksofonist Steve Lacy oli 1991. aastal nõus Eestis esinema, kui talle hangitakse kuulus Vene karvamüts ehk läkiläki.

"Aga meil siin enam seda karusloomakasvatust ei olnud või see juba hääbus, nii et karvamütsi me talle ei saanud, aga küll me sehkendasime saksofonifirmaga Selmer, kes toetas Steve Lacy siiatulekut."

Jazzkaare algusaegadel Erm saalis suurt istuda ja kontserte nautida ise ei saanud, sest pidevalt oli vaja lahendada mingeid probleeme või teha kiireid otsuseid. Praegusel ajal saab ta end vabamalt tunda, sest tal on selja taga hea meeskond.

"Mul ei ole vaja mingit muret tunda, nii et ma võin rahulikult kõike kontserte kuulata, artiste kallistada ja nautida [ning vaadata,] kas see tulemus ikka vastab sellele, mida mina ootasin või olen varem plaadilt või Youtube'ist kuulnud. Enamasti ikka läheb see täkke[sse], kui sa oled elusalt näinud selle artisti sära, tema võimeid ja andmist. Loomulikult on iga kontsert erinev, aga siiski, see loeb palju."

Ta kinnitas, et ta naudib endiselt kontsertide kuulamist. "Absoluutselt. Kuna ma olen ikkagi klassikalise haridusega, siis loomulikult armastan ma ka klassikalist muusikat, armastan Eesti muusikat. [Arvo] Pärt ja [Veljo] Tormis on loomulikult minu lemmikud loomulikult, aga ka [Jaan] Rääts ja [Erkki-Sven] Tüür ja paljud teised." Ise jättis klassikalise muusika haridusega Erm kompositsiooniga hüvasti pärast raadiosse tulemist. "Lihtsalt ei olnud enam aega, varsti tuli ka Jazzkaar peale."

Praeguseks on Erm raadios töötanud juba umbes pool sajandit. "Esialgu ma tegin mõned üksikud saated. Kõige esimene saade oli noortesaade "Huumor muusikas". See oli kuidagi eraldi üksik ja ma ei tea, miks mul seda paluti teha, aga siin oli väga suur muusikatoimetus – iga žanri peale eri toimetajad, kõik väga kogenud muusikateadlased."

Oma esimeseks Vikerraadio kontsertsaateks tuli Ermil kartoteegi kastist välja valida tantsuõhtu lood, kus tema sõnul tihtipeale ei olnud üldse autoreid välja toodudki, ainult mõnikord oli olemas ehk orkestri nimi. "Vaheldumisi tuli panna valssi ja tangot, tšatšat ning siis jällegi fokstrotti. Aga ega see valik väga suur ei olnud. Ma ei tea, mis need inimesed laupäevaõhtuti tegid, kas nad tõesti tantsisid selle ainsa raadioprogrammi saatel. Võib-olla seal oli hea meeleolu, aga selles kastis seal ei olnud üldse kõige parem muusika. Aga selline see saade oli."

Peamine muutus pärast enam kui 50-aastast raadiotööd on Ermi sõnul see, et kõik on läinud palju vabamaks. "Tollal tuli trükkida see saade sõna-sõnalt viies eksemplaris [paberile]. Glavlit, tehniline kontroll, saatekeskus ja kes seda kõik vaatasid, oli ka keeletoimetaja, kes parandas keelelised vead või juhtis [millelegi] tähelepanu ja keegi, kes vaatas, et päevas ei oleks kolm korda sama lugu," nimetas Erm.

"Aga toimetus oli tõesti väga vahva ja kokkuhoidev. Nutitelefonis tegemisi ei olnud ja telefon oli üldse haruldane, et seltskond võis vabalt omavahel vestelda ja arutada asju kohvikus ja pärast töödki veel." Kohvikud olid tol ajal tõesti suitsu täis, tunnistas ta. "Minagi ei olnud sellest patust prii."

Erm meenutas "Vikerhommiku" otsestuudios ka aega, mil ta Collage'is mängis. "Meil oli ikka väga tore. Esimest aastat vahetus meie juht, sest meile endale tundus, et kui ikkagi [ansamblis] on 15 lauljat, kord ühed ja kord teised, siis see ei ole päris see, millega edasi minna. Peaks olema kindel koosseis ja kuna Aarne Vahuri töötas raadios, oli minu kursusekaaslane muusikakoolis ja konservatooriumis, siis ma leidsin, et Aarne võiks olla see õige mees ja tõepoolest – ta oli nii kohusetundlik, ta valis nii huvitavad lood."

Erm mõtiskles, et kui Collage oleks tegutsenud tänapäeval, oleks nad kindlasti mööda maailma jazzifestivale ringi rännanud. Kuigi kontsertidele hakati neid kutsuma isegi pärast tegevuse lõpetamist. "CD kujul jõudsid plaadid ka Kanada festivalile [Erm peab siin ilmselt silmas Montreali rahvusvahelist jazzifestivali – toim], jaapanlased armastavad väga Collage'i, siis tuli plaat välja ka Prantsusmaal. See uus LP-kollektsioon on paar aastat [tagasi] ilmunud ja saadaval. Paljud muusikud ütlevad – ja sel on vist tõepõhi – et [vinüülil] kõlab ikka paremini, naturaalsemalt," lisas ta.

Kui Erm võrdleb noori jazzimuusikuid Collage'i ajal ja nüüd, siis on tema sõnul teadmine, kuhu sa tahad püüelda ning kirg ja vaimustus muusikast tänapäeval jätkuvalt samasugune nagu tollal.

"See oli meil täiesti olemas, ja me olime nagu hobiansambel, kuigi pea kõigil oli meil konservatooriumi haridus. Saime kokku, laulsime oma rõõmuks telefilmidele, -saadetele, raadios, tegime heliplaate. Heliplaadid rändasid kuhugi Kuubale sajatuhandeses eksemplaris, vastu saime Kuuba plaate Nõukogude Liidu plaadipoodidesse ja nii edasi," sõnas Erm.

"Nii et see tahtmine ja kirg, see on tänapäeval see sama. Aga väljendusvahendid on natukene teised ja stiilid on veidi muutunud. Aga kuna Collage on ajaproovile vastu pidanud – seda võib ikka kuulda filmides ja raadios ühte-teist lugu ning mitmed ansamblid on siit ka eeskuju võtnud, siis see oli hea asi. Lõpuks klassika, popi ja muude stiilide kõrval – bossa nova näiteks ka –, ikkagi leidsime selle rahvamuusika tee ja Tormis igati toetas seda ka."

Millest Anne Erm praegu unistab? "Et ilus ilm jätkuks."

Soovime Annele palju jõudu, jätkuvat muusikakirge, järjekindlust, pöörasust ja head tervist! Anne Ermi juubelikontserti saab kuulata täna õhtul kell 19.00 Vikerraadiost.