Millised olid 2017/2018 aasta kontserdihooaja suurimad elamused?

Kristel Üksvärav: Elamuse pakkus Erkki-Sven Tüüri 9. sümfoonia "Mythos" esiettekanne. Mulle Tüüri looming üldse meeldib, selle nautimiseks on vaja loomulikult ka häid esitajaid, mida Eesti Festivaliorkester Paavo Järvi dirigeerimisel kindlasti on. Samas tundsin, et Tüüri teos oleks võinud kõlada mitte esimesena, vaid enne vaheaega, et oleks saanud seda n-ö seedida. Kaks ülejäänud teost olid samuti väga head, kuid teatud mõttes tekkis küllastuse tunne; mulle oleks seekord täiesti piisanud ainult sümfooniast. Olen jätkuvalt võimeline end hetkega tookord tekkinud tundesse tagasi mõtlema – see teeb selle kontserdi eriliseks. Tüür rõõmustas kevadel teist korda veel, kui üle aastate kõlas Eestis taas tema reekviem Collegium Musicale ja Poola NFM Leopoldinumi orkestri esituses. On hea meel, et see samuti suurepärane teos taas Eesti publiku ette jõudis. 

Kerri Kotta: Suuremateks sündmusteks olid Tüüri 9. sümfoonia ja 2. viiulikontserdi esiettekanne. Tegemist ei ole ainult väga heade teostega väga heas esituses, vaid ka oluliste kultuurisündmustega juba seetõttu, et viimasel ajal on Tüüri teoste maailmaesiettekanded Eestis pigem harvaks jäänud. Teine väga kõrge kvaliteediga üritus oli "Virmaliste" festival, millel esitati märkimisväärne osa eesti klaverimuusika klassikast.

Tiiu Levald: Meeltesse on sööbinud Mati Turi ja Martti Raide kammerkava Estonia kontserdisaalis, Kai Rüütli ja Riina Pikani kammerkava Kuressaare Laurentiuse kirikus, Mahleri vokaallooming Thomas Hampsoni, ERSO ja Neeme Järvi esituses ning sama helilooja teosed Kai Rüütli, Mati Turi, TKO ja Risto Joosti ettekandes.

Meelde on jäänud kontsert, kus Risto Joost, Reinut Tepp ja TKO kammerkoosseis esitasid Inglise barokkmuusikat. Elamuse sain ka kontratenor Ivo Posti ja kitarrist Kristo Käo kontserdil Kadrioru lossis.

Leelo Kõlar: Kuna minu pianistlik taust keerleb eelkõige klaveri ümber, tahaksin kindlasti esile tõsta kolme õnnestunud galakontserdiga "Virmaliste" festivali, mille taolist lisaks eelnenud "Romantilise klaveri" sarjale sooviks kindlasti jätkata. Kui saaks meie suurepäraselt eesti kava realiseerinud pianiste veel veidi raputada esituse intensiivsuse ja sisemise energia suunas. Kas või oleks näiteks "ekstaatiline klaver"? Mõistagi pole ma mõelnud siin tehnilist tulevärki.

Nele-Eva Steinfeld: Minu eredaim muusikanädal oli tänavu mai algul Berliinis, kus kuulsin vaimustavaid Berliini filharmoonikuid Paavo Järvi juhatusel, Berliini riigikapelli Daniel Barenboimi dirigeerimisel ja Grigori Sokolovi sooloõhtut Haydni ja Schuberti loominguga, mis haaras jäägitult kaasa kogu Berliini filharmoonia suure saali 2500 kuulajat. Üks imelisemaid hetki oli uues Boulezi saalis pühapäevahommik Mozarti sonaatidega, mida esitasid Renaud Capuçon ja Kit Armstrong, tehes seda elegantselt, humoorikalt ja lihtsalt täiuslikult. Sellist Mozartit ei ole ma elavas ettekandes varem kuulnud.

Eestis toimunud kontsertidest jäi hooajast kõige eredamalt meelde pianist Sergei Babajani sooloõhtu Estonia kontserdisaalis detsembrikuus. Kuna inimesele on antud kaks kõrva, aga ainult üks suu, siis on raske sõnadesse panna esitust, mis esimesest noodist kõrgustesse tõuseb. See kontsert algas vaikusest ja lavapimedusest, Arvo Pärdi "Aliinale" läks sujuvalt üle Liszti h-moll ballaadiks ja kogu kava oli otsast lõpuni tihedate liinidega tervik. Iga noot oli kui täiuslik killuke suurest pildist. Samasugust mõju või kõlaideed olen tajunud näiteks Martha Argerichi kontsertidel. Sellist taset ootaks siia Eestisse palju rohkem.

Irina Zahharenkova soolokava Estonia kontserdisaalis veebruaris – Tšaikovski G-duur sonaat, Šostakovitši 2. sonaat ja Fieldi nokturnid – oli samuti vaimustav. Zahharenkova, keda teame suurepärase mängijana juba viimased 15 aastat, on nüüd järsku tõusnud veel omakorda uuele tasemele ja liigub vähestena Eesti pianistidest maailma tipptaseme poole. Ta oli täiesti vaba selles, mida ta tegi, ning sellist rikkalikku kõlakujutlust ja suurt paindlikkust, samas tervikut koos hoidvat mängu, kohtab üsna harva. Vene suurvorme pole tema esituses eriti kuulda saanud, pigem ikka Bachi, Scarlattit, Mozartit või Chopini. Aga suure vormi tunnetus on tal võimas, eriti kirgas oli Tšaikovski.

Jaanuari algul vaimustas Tallinna publikut seitse hooaega enamjaolt vaid Pärnu kontserdimaja seinte vahel kõlanud Eesti Festivaliorkester Paavo Järvi juhatusel. See kollektiiv on iga lisanduva aastaga üha enam tõusuteel. Põnev suursündmus oli kindlasti Tüüri 9. sümfoonia "Mythos". Lausa kannatamatult ootan EFO suviseid esinemisi nii Pärnus kui ka Londonis BBC "Promsil" ja Hamburgi uhiuues Elbphilharmonie's. Kui suvist Pärnu festivali veel meenutada, siis oli kindlasti üks põnevamaid muusikuid seal pianist Radu Lupu, kelle sügavat ja filosoofilist kõlamaailma olen alati imetlenud. Tõeline legend ja suur muusik, kes on eriline ja jäljendamatu. Lisa Batiashvili laitmatu ja kirkalt selge viiulimäng oli samuti meeldejääv.

Vanamuusikakuninga Andrew Lawrence-Kingi mäng prantsuse barokk-kavaga TKO ees oli vaimustav. Tema musitseerimise spontaansus ja suur kogemuste pagas nakatasid TKO mängijaid tugeva leegiga ja tulemuseks oli ere kontsert. TKO 25. hooaeg oli üldse heas mõttes väljapaistev ja pakkus muidki põnevaid kontserte.

Põhjamaade sümfooniaorkester ja dirigent Anu Tali korraldasid orkestri 20. aastapäeva puhul jaanuari algul vaheldusrikka gala koos supersolistidega. Kui galakontsert paneb vahel ennatlikult õlgu kehitama, siis see gala oli nii hea kui üldse olla saab. Kõrgtasemel solistid, suurepärane orkestrikõla ja vaheldusrikas kava hoolikalt valitud muusikast. See mõjus kui suurepärane uusaastakontsert, mis vaimustas ja tõstis tuju väga elegantsel moel.

Märgiline sündmus oli Tobiase "Joonase lähetamine" ERSO, Neeme Järvi ja teiste jõudude kaasabil Berliini kontserdimaja suures saalis. Esimest korda tundsin, et see teos mahub ühte saali ära ja ei suru katust pealt või pilli lõhki. Vahetult vabariigi 100. aastapäeva eel pakkus see piduliku ja võimsa elamuse.

ERSO-l oli viljakas hooaeg, solistidena jäävad eredalt meelde vokaalmaailma tarkust ja head maitset kiirgav džentelmen Thomas Hampson ja viiuldaja Baiba Skride, kes koos Olari Eltsiga esitas silmapaistvalt Heino Elleri viiulikontserdi algversiooni. Suurepärane kontsert oli "Zehetmair ja Mendelssohn". Thomas Zehetmairi dirigeeritud Pärdi "Fratres" oli üks paremaid, mida kuulnud olen. Mendelssohni "Šoti sümfoonia" ettekanne oli maitsekas, üllatuslik, elegantne ja peensusteni nauditav. Triin Ruubeli Mendelssohni viiulikontsert koos dirigent Arvo Volmeriga vahetult enne ERSO USA turneed jääb ka aastateks meelde oma nõtke musikaalsuse ja sädelusega. Põnevad oli islandi pianisti Vikingur Olafssoni kontserdid ja soleerimine festivalil "Practical spirituality".

Veebruaris toimunud pianistide festival "Virmalised" oli tänuväärt ja põnev ettevõtmine, kus 16 Eesti pianisti esitas 22 helilooja 50 klaveriteost. Kontserdid olid õnnestunud ja sisukad, laval oli armastatuim eesti klaverimuusika ja seda mängiti haaravalt.

Anne Prommik: Hooajast jääb kõige eredamalt meelde selle algus 27. septembril Estonia kontserdisaalis. ERSO ees soleerinud tipplaulja, Ameerika bariton Thomas Hampson esitas koos orkestriga Gustav Mahleri "Rändselli laule". Hampsoni esinemine oli ere näide sisu võidust vormi üle. Miski pole igavene, ka vähem asjatundlik kuulaja märkas, et tippbaritoni hääle parimad päevad on möödas. Siiski sööbib igaveseks mällu Hampsoni esituse sügavus, tundlikkus ja hingestatus. Varases nooruses seda sama tsüklit koos Leonard Bernsteiniga salvestanud laulja hinges on teos küpsenud täiuselähedaseks.

Ia Remmel: Minu üks hooaja suurimaid elamusi oli klaverifestival "Virmalised", kus langes kokku mitu mulle huvitavat ja haaravat aspekti: idee panna kokku kontsertide sari Eesti klaverimuusikast, mis on ju nii rikkalik ja väärtuslik, meie väga värvikate ja omanäoliste pianistide esituses.

Väga elamuslik oli kokkupuude suure isiksuse, pianist Sergei Babajaniga. Meeldis Mihkel Polli hästi valitud kavaga, sisukas ja küps klaveriõhtu. Siiani on meeles klavessinist Reinut Tepi hooaja algul esitatud barokk-kammermuusika ja lausa suurepärased Bachi esitused. Siiamaani mõtlen ka Triin Ruubeli kontserdile EMTA-s, kus ta esitas Johannes Brahmsi kolm suurt viiulisonaati. Need on mu ühed lemmikteosed viiulirepertuaarist ja olid mängitud elava põlemisega ja muljet avaldavalt heade oskustega.

Mõnedest vähestest väljaspool Eestit kuuldud kontsertidest tahaksin mainida Tšaikovski 1. sümfoonia "Talveunelmad" uskumatult täiuslikku esitust Maria teatri orkestri ja Valeri Gergijeviga ning Tšaikovski konkursi laureaadi Lucas Debargue'i uudset Chopini interpretatsiooni, samuti tema enda heliteost, ulatuslikku "Sümfoonilist kvartetti".

Kahjuks jäid kuulmata kontserdid, mis oleks kindlasti täiendanud minu suurimate elamuste ridu: klavessiinifestivali külalisinterpreedid, eriti Pierre Hantaï, ning Irina Zahharenkova etteasted.

Mervi Kalmus: Üheks möödunud kontserdihooaja kõige säravamaks elamuseks oli Põhjamaade sümfooniaorkestri 20. aastapäeva kontsert. Ei juhtu just tihti, et korraga saab kokku nii suur hulk säravaid soliste kodu- ja välismaalt: Sergei Nakariakov, Ain Anger, Sergei Dogadin, Mihkel Poll jne. See fakt, et nad kõik ühekorraga kokku tulid ja üksteise järel orkestri ette astusid, oli iseenesest erakordne. Kahe ja poole tunnise kontserdi lõpuks tekkis kummaline olukord – emotsioone oli nii palju saanud, et need ei tahtnud enam kuhugi ära mahtuda. Ja nii juhtuski, et kui lisaloona hakkas kõlama Elgari "Nimrod", siis pääses emotsioonide üleküllus pisaratevoona valla. Seda juhtub väga-väga harva, tol kontserdil juhtus.

Marje Ingel: Võtan endale vabaduse hooaja algust veidi ettepoole venitada, nii et sinna mahuks ka mullusuvine "Augustibluus". Seal sain võimsa elamuse Austraalia klahvpillimängija Lachy Doley' etteastest. Niisugust metsiku energia ja virtuoossuse kombinatsiooni pole ma ühegi teise klahvpillimängija puhul kogenud. Eriline kogemus oli näha Eesti jazziartiste sügisel "Tampere Jazz Happeningi" avaõhtut sisustamas. Puhtenergeetilise elamusena ei saa jätta mainimata "Jazzkaarel" esinenud kooslust Sons of Kemet.

Rene Jakobson: Kaks äärmiselt võimsat ettekannet ERSO-lt: Erkki-Sven Tüüri sümfoonia nr 4 ("Magma") ja Arvo Pärdi "Credo". Jazzist The Bad Plusi ja Kristjan Randalu trio täiuslikud kontserdid "Jazzkaarel". Ka Merje Kägu imeilus muusika nii tema septeti kui ka duo esituses.

Millest tundsite tänavusel kontserdihooajal puudust? Millist muusikat või milliseid interpreete sooviksite kuulata edaspidi? 

Kristel Üksvärav: Kõige enam tundsin puudust ajast. Samuti on probleem, et nii mõnedki head ja olulised kontserdid kattuvad, mida, saan aru, on keeruline vältida, kuid arvan, et ehk on see kontserdikorraldajatele ikkagi mõttekoht, kuidas võimalikult vähe panna publikut selliste valikute ette. Sellest võidaksid kõik, nii interpreedid kui publik.

Kerri Kotta: Muusikateater kui kallis nähtus kipub kogu õhtut täitvate uute etenduste poolest viimasel ajal hõredaks jääma.

Tiiu Levald: Kuna kontsertide hulk ja muusika stiilidiapasoon on kujunenud ülirohkeks, siis minu ajalised ja finantsilised võimalused ning kahtlemata ka ealised ja maitse-eelistused

ei anna adekvaatset peegeldust. Küll aga julgen avaldada mõtet, et kammerlaulu maailm, kus entusiasmiga tegutseb Martti Raide ja genereerib ideid Kadri-Ann Sumera, väärib kontserdiorganisatsioonide suuremat tähelepanu. Eestis on väga palju kohti, kus see muusika võiks hästi kõlada. Rääkimata kuulajate harimisest ja noortele lauljatele võimaluste pakkumisest.

Teatrite repertuaar on kindlapiiriline ja valdav on tendents soliste mujalt kutsuda, kuid on selge, et iga interpreet vajab arenguks lava ja publikut.

Prioriteedid võiksid riiklikul tasandil olla asetatud teisiti. See valukoht peegeldus eredalt Klassikaraadio kolme kooli liitmise teemalises vestlusringis. Kurb oli tõdeda, et õppejõudude ja ministeeriumi esindaja nägemused vastandusid.

Rõõmu teeb see, kui välimaistelt afiššidelt saab lugeda Eestist sirgunud muusikute nimesid: Ain Anger, Martin Kuuskmann, Kai Rüütel, Katrin Targo ja veel palju-palju teisi.

Leelo Kõlar: Kui juba soovideks läks, siis ei tohiks olla paha tulevikus ühel kontserdihooajal pühendada kavu Artur Kapi rikkalikule sümfoonilisele, vokaalsele ja orelimuusikale. Samas oleks näiteks uhke ühel hooajal läbi viia Bruckneri sümfooniate kuulamine.

Tutto è possibile!

Nele-Eva Steinfeld: Kontserdielu on meil mitmekesine ja arvukas, ent mõningate kontsertide puhul olid saalid tühjavõitu. See on muidugi tuttav probleem. Oleks naiivne arvata, et väikeses Eestis peaks iga kontsert olema välja müüdud. Kuid tippmuusiku esinedes ootaks suuremat reklaamitööd eeldades, et vaid veerand saali täitev publik ei too ka korraldajale endale rahulolu. Rõõmustavaid soliste oli hooajal mitmeid, aga mõne keskpärasema ja siiski kalli välissolisti pealt võiks pigem raha kokku hoida ja pakkuda võimalust hoopis Eesti artistile. Või siis paari keskpärase asemel kutsuda üks tõeline ja elamust pakkuv artist.

Anne Prommik: Juba mitu hooaega olen tundnud puudust kammerooperist. EMTA ooperistuudio läheb iga aastaga aina paremaks, aga tase on ebaühtlane sõltuvalt parasjagu koolis õppivate tudengite võimetest. Hooaja lõpp aga pakkus värsket verd. Uus trupp Opera Veto debüteeris 1. juunil täiesti unustatud itaalia-saksa helilooja Ermanno Wolf-Ferrari filmiliku intermeediumiga "Susanna saladus". Jätkuks tegijail vaid nii indu kui vahendeid!

Ia Remmel: Kui möödunud kontserdihooajal kuulis Eestis mitut väljapaistvat välisorkestrit ja tippinterpreete, siis sellel hooajal oli neid suhteliselt vähe. Oli muidugi rõõm saada kuulda Sergei Babajani, noort talendikat pianisti Alexander Ullmanit Inglismaalt, TKO-ga esinenud Hugo Ticciatit, Viktoria Mullovat. Ticciati esitas sel kontserdil ainult nüüdismuusikat ja temaga seoses jäi kummitama soov kuulda temalt ka midagi viiuli kuldrepertuaarist.

Hästi on meeldinud interpreetide liidu kontserdid, meie oma interpreedid annavad sisukaid, läbimõeldud ja heatasemelisi kontserte (siinkohal mainiksin paljutõotavat uut ansamblit Silvia Ilves–Age Juurikas). Tallinna Filharmoonia ja TKO juubeliaasta kontserdielu oli aktiivne ja efektne, aga isiklikult ootaksin nii orkestriteoste kui solistide valiku osas veel midagi enamat – meie oma ja põnevad välissolistid võiksid veel tihedamini ja korrapärasemalt vahelduda. 

Rõõmu teeb, et Eesti väärt interpreedid esinevad meil üha tihedamalt. Soove on külalisinterpreetide osas. Saan aru, et rahaliselt on neid siia tuua keeruline, aga unistada ju võib: pianistidest tahaks kuulda Daniil Trifonovit, Jevgeni Kissinit, Christian Zachariast, Yuja Wangi, Yulianna Avdeevat. Viiuldajatest Julia Fischerit, Hilary Hahni, Vadim Repinit. Muidugi on vedanud, et lähiaegadel kuulsime Janine Jansenit ja Lisa Batiashvilit. On soov näha mõnda suurt dirigenti, nagu Mariss Jansons, Daniel Harding, Valeri Gergijev, Teodor Currentzis ... Viimase aja suuremate konkursside laureaate (Tšaikovski konkurss, Chopini konkurss jne). Miks mitte Tšaikovski konkursi III preemia laureaati Daniil Haritonovit, Chopini konkursi võitjat Seong-Jin Chod või mulle isiklikult veel enam meeldinud II preemia laureaati Charles Richard-Hamelini. Rubinsteini-nimelise konkursi võitjat Szymon Nehringit. Tänavune Menuhini-nimeline viiuldajate konkurss tõi laureaatidena suurele areenile terve rea imeliselt andekaid viiuldajaid. Usun ka, et meil oleks väga huvitav kuulda Deniss Matsujevi algatusel loodud eriti noorte talentide konkursi Grand Piano Competition erandlikult andekaid laureaate.
Igal hooajal tahaks kuulda mõnda suuremat sümfoonilist teost Eesti rahvusklassikast, Tubina sümfooniaid, Lepo Sumera sümfoonilist loomingut ja miks mitte midagi meie varasalves seisvast, juba ammu mitte mängitud 1950.-1960.-1970. aastate loomingust, või siis Eduard Oja praktiliselt tundmatuid orkestriteoseid.

Mervi Kalmus: Ootan põnevusega igasuguseid kontserte, kus on looval ja uudsel viisil kokku pandud mitu erinevat kunstiliiki ja kus elamust on rohkem kui vaid kõrvale. Näiteks TKO hooaja lõppakord Tüür-remix oli just selline. 

Marje Ingel: Pigem tundsin puudust ajalistest ja ka rahalistest ressurssidest, mis võimaldanuks kõike huvipakkuvat kuulda-näha.

Rene Jakobson: Kui käia aastas rohkem kui kahesajal kontserdil, siis ei oska puudust tunda muust kui ajast, mil käia rohkem looduses vaikust ja rahu kuulamas.

Kes olid hooaja üllatajad? Kes olid põnevamad uued tulijad?

Kristel Üksvärav: Uute tulijate osas on kõige suurem rõõm "klassikatähtedest". Enne seda hooaega oli õhus mõningane kartus, kas meil ikka jagub andekaid ja säravaid noori, kuid arvan, et ka seekordne telekonkurss näitas taas, et pole põhjust muretseda, sest tänavused kaheksa noort olid suurepärased. Tegemist on Eesti oma saateformaadiga (autorid Helen Valkna ja Timo Steiner), see on minu üks lemmikuid ja need noored muusikud on paljudele noortele, ka minu oma lastele, iidoliks ja eeskujuks.

Kerri Kotta: Kui lähtuda sellest, mis mõjus kõige emotsionaalsemalt, siis tuleb esimesena meelde Arash Yazdani doktorikontsert "Ebakindluse propaganda". Yazdani näol on Eesti uus muusika saanud lõpuks endale ka oma ulaka poisi. Yazdani mängib oma muusikas kuulaja vastupanuvõimel ja kannatusel. Ühelt poolt edastab ta olulist sõnumit, kuid teeb kõik, et see sõnum jõuaks kuulajani paljudest välistest segajatest moonutatult (näiteks mängitakse muusikat nii valjult, et kuulaja pole ühel hetkel enam võimeline seda taluma). Yazdani sõnum ei olegi helikeel, vaid selle kommunikeerimise viis, ning selle kaudu ütleb Yazdani midagi väga olulist tänapäeva ühiskonna kohta. Teiseks üllatajaks oli Estonias etendunud Manfred MIMi ooper "Ehmatusest sündinud rahvas", mis näis mängivat ooperikonventsioonidel viisil, mis polnud paljudele ilmselt enam arusaadav.

Tiiu Levald: Üllatav oli noore baritoni Tamar Nugise esile kerkimine. Sopran Arete Teemetsa esinemine Pärnu festivalil kinnitas, et ta liigub tõusvas joones. Rollile Britteni ooperis "Kruvipööre" on lisandunud osa Tauno Aintsi lavatükis "Guugelmuugelpunktkomm", võimekust näitab ka sageli kõlav Kuldar Singi "Ave Maria".

Leelo Kõlar: Meie intensiivse kontserdielu ja -korralduse üle Eesti kõikvõimalikes saalides tahan küll vaid rõõmu ja kiitust avaldada. Eks ju publiku arvgi on rääkinud selget keelt. Üllatusi oli pisteliselt ja mitte vähe, aga üksikute nimede esile tõstmine läheks siin pikale. Ometi ei saa üle ega ümber ei Tõnu Kaljuste rikkalikest originaalsetest ideedest ja nende täisväärtuslikust teostusest ega ka Jüri Reinvere loomingust ja arutlemisele kaasahaaravatest mõttearendustest ajakirjanduses, mis on kullaproovi välja teeninud.

Nele-Eva Steinfeld: Üllatas "Klassikatähtede" telekonkursi võitja löökpillimängija Tanel-Eiko Novikov, kelles on küpsust rohkem kui mõnes paarkümmend aastat vanemas muusikus. Voolav musikaalsus, kiire taip ja arukas suhtumine nii muusikasse kui muusikavaldkonna teemadesse. Temast võib saada staar maailma lavadel!

Ia Remmel: See hooaeg päris üllatusi minu jaoks ei pakkunudki. Oli häid, tugevaid ja ilusaid esitusi, kuid need olid pigem ootuspärased. Uutest tulijatest meeldisid praktiliselt kõik "klassikatähed" – nii võitja Tanel-Eiko Novikov, minu suurim lemmik oboemängija Ingely Laiv, aga niisamuti ka elegantne Linda-Anette Verte, soliidne Johannes Põlda, pianistid Arko Narits ja Sven-Sander Šestakov, võimekad puhkpillimängijad Kristin Müürsepp ja Kaspar-Oskar Kramp.

Mervi Kalmus: Mind üllatab ning puudutab ikka ja jälle noorte interpreetide uljus ja lennukus. Viimasest hooajast jätsid selles mõttes eriliselt sügava mulje Alexander Ullmani soolokontsert ja Hugo Ticciati soleerimine TKO ees. Nende mängus oli sellist särtsu ja elujanu, et pärast kontserti koduteele asutades ei saanud ma muud kui tunnistada: kui selliseid imelisi muusikuid peale kasvab, siis on maailmal veel lootust!

Marje Ingel: Üllatusena tuli, et Tallinna jazziklubi Philly Joe's pidi vanast kohast ära kolima. Õnneks sujus uute ruumide leidmine kenasti. Täiesti põrutav oli Reigo Ahvena algatus Philly Joe's Eesti 100. aastapäeva puhul New Yorki kolida. Avastuslik oli "Tampere Jazz Happeningi" viimane kontsert, lauljatar Lucia Cadotschi "Speak Low".

Rene Jakobson: Meeldivalt üllatavad igal aastal meie noored jazzmuusikud: Marianne Leibur (erinevates koosseisudes ja väga erinevate kavadega, aga alati äärmiselt musikaalselt ja ülimeeldiva hääletämbriga), Lauri Kadalipp (plaat ja kontserdid ansambliga Social Jazz ning muidugi uue bigbändi New Wind Jazz Orchestra käimalükkamine). Kristi Raias üllatas meeldivalt Etta Jamesi kavaga.

Kas kontserdiorganisatsioonide sarjad on piisavalt huvipakkuvad?

Ia Remmel: Jäin sel hooajal sarjadega rahule, minu jaoks olid nad piisavalt selge ülesehitusega ja suuremas enamuses huvitavalt koostatud. Heameelt tegid Eesti Kontserdi uus vanamuusikasari "Silmitsi Bachiga" ja orelisari "Kuningas orel".

Nele-Eva Steinfeld: ERSO-l oli hea hooaeg ja rõhuasetus oli mitmel välisreisil. Kodusaalis oli neil säravaid soliste tänavu justkui vähem, aga hooaja üldine ülesehitus ja sarjadesse jaotumine on neil hea ja läbimõeldud. Orkestri hooajalõpu festival "Practical spirituality" sai suure meediatähelepanu ja tõstis sealsed neli kontserti eriliselt esile. Sellist festivaliideed võiks rohkemgi kasutada, just reklaamimise ja teemapüstituse vaatepunktist, sisu võib aga vabalt olla ka ainult klassikaline.
TKO tähistas juubelihooaega ja andis Räätsa muusikaga välja ka väga hea kõlaga vinüülplaadi. Nende hooajas võiks kontserte rohkemgi olla ja samuti põnevate solistidega, et hooaeg veel selgemalt ja jõulisemalt välja joonistuks.
Eesti Filharmoonia Kammerkoori hooaeg oli ootuspärane ja heal tasemel. Eesti Kontserdi hooajas oli väga häid asju, ent nende hooaeg tervikuna on minu jaoks liiga "seinast seina", sellepärast valin sealt üksnes teatud kindlaid kontserte ja sarju.

Leelo Kõlar: Eesti Kontserdi esitatud sarjade mõttest niisugusel kujul on mul alati olnud raske aru saada, nii ka seekord. Kavad on seal harali ja väljamõeldud pealkirjade alla kunstlikult kokku monteeritud, mis küll õnneks ei tarvitse mõjutada kontsertide sisu.

Mervi Kalmus: Minu meelest seisneb kontserdisarjade tugevus selles, et külastaja teab, mida oodata. Iga sarja kontsertides on mingi etteaimatavuse element, mis sobib paljudele inimestele ja see ei tähenda üldse, et iga kontsert üksikult võttes ei võiks olla ääretult põnev. Kuulasin möödunud hooajal suuremat osa "Peterburi sildade" sarjast ja nautisin neid täiel rinnal: erinevad interpreedid, erinevad meeleolud, erinevad heliloojad ja ometi temaatiline ühtsus.  

Kerri Kotta: Ei oska seda küsimust väga kommenteerida, sest käin kuulamas pigem üksikkontserte, hoolimata sellest, missugusesse sarja need kuuluvad. Sümpaatselt on mõjunud näiteks sari "HELI ja KEEL", mis oma tagasihoidliku formaadiga rikastab minu arvates meie kontserdielu siiski olulisel määral.

Anne Prommik: Kontserdid ja sarjad on meil ju väga rikkalikud, mistõttu ei ole just originaalne kaevelda, et sageli tuleb muusikasündmuste vahel valida. Näiteks pärast 9. detsembrit ei jõudnud ma ära kahetseda, et valisin intrigeeriva popviiuldaja David Garretti kontserdi – selle asemel oleks tasunud ehk samal õhtul kuulata Soome Raadio sümfooniaorkestrit Hannu Lintu juhatusel. Küll jääb kauaks meelde Viini filharmoonikute kontsertmeistri Rainer Honecki särav soleerimine 8. novembril TKO ees. Viini viiulivirtuoosi nõtke ning muretu mäng viis meeled otse Schönbrunni. Tipptasemel, helge meelelahutus selle sõna parimas mõttes!

Marje Ingel: Mulle meeldivad žanriülesed koostööprojektid ja ärksalt kaasa mõtlema ärgitavad kontserdid või kontserdisarjad. Selles mõttes oli põnev osa saada MIM-projekti ja Rahvusooper Estonia ühislavastusest. Alati hiilgab vahvate ideede ja teostusega Kristjan Järvi. Väga ahvatlevad on minu jaoks ansambli U: kavad ja "Improtesti" kontserdisari, samuti nüüdismuusika festival "AFEKT" ja Eesti muusika päevad. "Jazzkaarele" pole ma seni ühelgi aastal minemata jätnud ja küllap on see nii ka edaspidi. Teisiti võiks olla see, et need üritused omavahel ei kattuks.

Rene Jakobson: Minu arust oli parim TKO juubelihooaja sari – väga mitmekesine, julge ja põnev muusikavalik, hästi korraldatud kontserdid, põhjalikud infomaterjalid, suurepärastest muusikutest rääkimata. Teistel on, millest eeskuju võtta. Eesti muusika päevade kava oli samuti äärmiselt mitmekesine ja huvitav.
"Jazzkaare" aastaringne tegevus on oma tuntud headuses, patt oleks seda nimetamata jätta.

Millised olid enim meeldinud "Eesti 100" kontserdid?

Kristel Üksvärav: "Eesti 100" muusikasündmustega on mul oma seos – kümme muusika tähtsündmust sai välja valitud juba 2015. aastal, kui oli muusika-aasta, ja sellest alates olen hoidnud kätt nende pulsil. Käesolevasse hooaega jäid neist "Eestimaa atmosfäärid", "Saja lugu" ja "Klaveriloomad", kõik väga eriilmelised ja põnevad. Viimati mainitu eristus selle poolest, et selles pandi eraldi rõhku laste muusika- ja pillimängu huvi hoidmisele. Käisime seda kogu perega vaatamas-kuulamas ja tore oli kõikidel, nii väikestel kui suurtel. Meeldis väga ka emadepäeva kontsert. Tavapäraselt korraldab seda Eesti Meestelaulu selts, kuid sel aastal oli erandkorras tuldud Estonia kontserdisaalist Vabaduse platsile. Enamiku kõlanud lauludest olid kirjutanud Eesti tuntud artistid meie lastele Eesti 100. aastapäeva puhul kingituseks. Lauludele tehti nii koori- kui orkestriseaded ja nii on meie lastekooride laulusalv taas toredate uute lugude võrra rikkam.

Rene Jakobson: Kõige sügavama elamuse sain "Jazzkaare" suurprojektist "Saja lugu". Kogu komplekt – raamat, muusika, lavastus, visuaal, kontserdipaik – mõjus raputavalt.

Marje Ingel: Ma pole kindel, kui mitut neist üldse kuulama sattusin. "Jazzkaare" "Saja lugu" oli mõjuv, nii muusikaliselt ja lavastuslikult kui ka ainuüksi idee tasandil.

Hooajal enim meeldinud orkestrikontsert.

Kerri Kotta: Tüüri 4. sümfoonia, Grisey' "Helimaastikud".

Ia Remmel: Eesti Festivaliorkestri kontsert jaanuaris Paavo Järvi juhatusel, kus tuli esiettekandele Tüüri 9. sümfoonia, samuti TKO hooaja lõppkontsert Ticciatiga.

Nele-Eva Steinfeld: Eesti Festivaliorkester, Paavo Järvi ja Viktoria Mullova jaanuaris ning samuti mõlemad Eesti Festivaliorkestri kontserdid suvisel Pärnu muusikafestivalil.

Mervi Kalmus: Põhjamaade sümfooniaorkestri 20. aastapäeva galakontsert (dirigent Anu Tali). TKO 25. aastapäeva kontsert (dirigent Maxim Rysanov).

Marje Ingel: Tõstan esile Kristjan Järvi ja ERSO globaalse majanduse kantaadi "Regular Crisis" esituse. Ma pole tingimata multimeediakontsertide fänn, sest video võib vahel muusikat lämmatama hakata. Sellel etendusel olid aga proportsioonid paigas ning kunstiliikide sulatamine teenis sõnumi edastamise eesmärki.

Hooajal enim meeldinud kammerkontsert.

Kerri Kotta: "Star me kitten" ja ansambli U: teemakontserdid Eesti Raadios tervikuna.

Ia Remmel: Triin Ruubeli Brahmsi viiulisonaatide esitus.

Nele-Eva Steinfeld: Juta Õunapuu-Mocanita ja Kadri-Ann Sumera Kadrioru lossis.

Marje Ingel: Paigutan siia kammerkoosseisud, mis kuuluvad jazzi valda. Nik Bärtsch's Mobile't kuulsin nii täiskoosseisus "Tampere Jazz Happeningil" kui ka duona "Jazzkaarel", see muusika on kvaliteetne olenemata koosseisust. Teiseks Raimond Mägi trio kontsert veebruaris jazziklubis Philly Joe's. Ammu kasutusel olev klaveritrio formaat ei kammitse neid vähimalgi määral, nad on leidnud oma helikeele.

Rene Jakobson: TKO kogu juubeliaasta sari oli väga hea, põnevaim kontsert oli ehk "Kõikvõimas – Frankenstein" Tüüri, Cage'i, Reichi, Gruberi ja Varèse'i muusikaga.

Hooajal enim meeldinud koorikontsert.

Ia Remmel: Täit ülevaadet kahjuks ei ole, kuid tahaksin esile tõsta segakoori Huik esituses kõlanud Rautavaara "Vigiliat" ning Tallinn Music Weekil Eesti kooriühingu huvitavalt koostatud kontserti meie paljude kooride ja Eesti uuema ja vanema koorimuusikaga.

Nele-Eva Steinfeld: Eesti Filharmoonia Kammerkoor, dirigent Jaan-Eik Tulve, "Missa syllabica".

Mervi Kalmus: Eesti Filharmoonia Kammerkoori "Palved II" (dirigent Jaan-Eik Tulve).

Marje Ingel: "Jazzkaarel" kõlanud Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja kvarteti Voorand–Koikson–Sooäär–Danieli pühenduskontsert "Tormis jääb" rõhutas Veljo Tormise elutöö väärtuslikkust ning lisas tema loomingule aupaklikult vaid veidi vimkasid.

Rene Jakobson: ERSO kontsert "Püha Magma" Eesti muusika päevadel.

Hooajal enim meeldinud soolokontsert.

Ia Remmel: Mihkel Polli soolokontsert. Kadri-Ann Sumera huvitava ideega ja suurepäraselt esitatud kontsert "Kõla = värv" Eesti muusika päevadel.

Nele-Eva Steinfeld: Sergei Babajani ja Irina Zahharenkova klaveriõhtud.

Mervi Kalmus: Sergei Babajan.

Marje Ingel: Lachy Doley "Augustibluusil", Kadri Voorand "Tampere Jazz Happeningil" ning asendusartistina "Jõulujazzile" kutsutud Shayna Steele Estonian Dream Big Bandi saatel.

Rene Jakobson: Sílvia Pérez Cruzi soolokontsert "Jazzkaarel". Sellist pühendumist ja sisseelamist igasse laulu ei näe tihti.

Hooajal enim meeldinud vanamuusikakontsert.

Ia Remmel: Sarja "Silmitsi Bachiga" esimene kontsert Reinut Tepiga.

Nele-Eva Steinfeld: TKO ja Andrew Lawrence-King prantsuse barokkmuusika kavaga.

Mervi Kalmus: EMTA vanamuusikafestivali "Ceciliana" lõppkontsert.

Marje Ingel: Sellesse lahtrisse sobitaksin Itaalia pizzica-muusika ansambli Canzoniere Grecanico Salentino energeetiliselt laetud esinemise Estonia kontserdisaalis.

Rene Jakobson: Neid ei külastanud just palju, TKO advendikontsert on ilmselt meeldejäävaim.

Hooajal enim meeldinud muusikateatri etendus.

Ia Remmel: Sel hooajal minul kõige enam meeldinud etendust ei olnudki ...

Anne Prommik: Muusikateatri lavalt jääb eriti helge hetkena meelde Straussi operett "Viini veri" Tartus. Olgugi et Vanemuise orkester ei olnud esietenduseks Viini valsi kergust veel üles leidnud, säras ja hiilgas ühtlane lauljate ansambel – lisaks kaunile häälele andekas karakternäitleja Rasmus Kull, kellele ei jäänud alla baleriinidega võrreldav Pirjo Jonas. Samuti jätsid hea mulje sarmikas Tamar Nugis, markantse rolli loonud Jaan Willem Sibul, alati isikupärane Karmen Puis ning elegantne Maria Listra. Ka Giorgio Madia lavastus oli ääretult vaimukas ja nõtke, moodustades tõhusa sümbioosi Maarja Meeru stiilipuhta ja kauni kujundusega.

Marje Ingel: Sõelale jäi lustakas ja pööraseid mõtteuperpalle sisaldava süžeega "Ehmatusest sündinud rahvas". MIM-projekti ja Rahvusooper Estonia ühislavastuse tugevusteks olid teravmeelne huumor ja Lennart Meri kehastanud Rene Soom.

Hooajal enim meeldinud jazzikontsert või mõnes muu žanris kontsert.

Kerri Kotta: Mulle on olnud kõnekad n-ö vabaimprovisatsioon ja muusika performance'id oma erinevates vormides, olgu see, mida on teinud EMTA tudengid, või ka muud ühendused (näiteks hoopis kirjandusfestivali "HeadRead" raames etendunud helipoeem "Läbi lahkuse tähtede poole").

Marje Ingel: Eredamate sähvatustena meenuvad Kumus kuuldud Marilyn Mazuri projekt "Criss Cross" ning "Jazzkaart" väisanud The Bad Plus.
Aga minu viimane muusikaelamus on pärit hoopis kirjandusfestivalilt "HeadRead", kus Andrus Kallastu, Gerhard Locki, Hans-Gunter Locki, Leonora Palu, Indrek Palu, Roomet Jakapi ja Luuluri alias Jaan Malini esituses jõudis kuulajate ette MASSIA helipoeem "Läbi lahkuse tähtede poole". Kogemus oli vägev ning tõi meelde vanad head Tartu levimuusikapäevad.