Arvustus. Sooäär/Yaralyan/Ounaskari mittepeletav virtuoossus
Uus plaat
Sooäär/Yaralyan/Ounaskari
"A Shooting Star" (o-tone music 2018)
6/10
Sooääre/Yaralyani/Ounaskari trio esimene album avaneb tüünes suvelõpumeeleolus, kurbliku armeenia rahvalaulu "Chiniar Es" töötlusega. Loo südantlõhestavat melanhooliat võtab vähemaks seade, mis toob kurva kontrabassi kõrval esile Sooääre kitarri ja Ounaskari löökriistad, justkui hajutades seda nukrust, mis meloodiast õhkub. Albumi nimilugu, Jaak Sooääre "Sabatäht" on samuti albumi üks kaunimaid lugusid, mis kannab sama meeleolu kui VSP Projekti ja Riho Sibula kunagine (1986) "Kuulaps". Lihtsat meloodiakäiku mängitakse läbi rahulikus tempos, emotsioonidesse laskumata.
"A Shooting Star" albumina justkui väldikski emotsioone või sügavust, milleks oleks võimalusi üpris mitme loo puhul. Näiteks J. S. Bachi ühe tuntuma koraali "Ich ruf zu Dir, Herr Jesu Christ" tõlgenduse juures, kuid triol polegi olnud ilmselt mõttes kuulajale kuhugi naha vahele pugeda ega teda hingepõhjani liigutada, pigem püüab album pakkuda rahulikku äraolemist, kergelt mõtestatud kaasaelamist, õdusat olemist muusikaga, kui soovite. Albumi salongilikkus ilmneb džässile iseloomulikkus virtuoossuse demonstratsioonis, mis pea igasse loosse sisse imbub ja milleta ühte džässiplaati ette ei saakski kujutada, sest üldpildis ei saaks ju džäss olla traditsioonideta ja mis on see traditsioon džässis muud, kui improviseerimisoskus.
Albumil valitseb tasakaal, see ilmneb albumi ülesehituses vormilisel ja ka sisulisel tasandil – "sõna" saavad pea võrdselt kõik instrumendid (Jaak Sooäär kitarril, Ara Yaralyan kontrabassil, Markku Ounaskari löökriistadel), Sooääre kirjutatud lood vahelduvad armeenia rahvalaulude töötlusega ja Yaralyani enda loominguga, sekka paar Bachi interpreteeringut. "A Shooting Star" on ka album, mis märgib Eestis elava andeka kontrabassimängija Yaralyani esiletõusu. Oma isiklikku albumit pole ta veel välja andnud, ehkki ka selle plaadi juures näitab ta, et materjali ju oleks. Eesti džasskitarrist Jaak Sooäär näitab sel albumil oma leebemat poolt, see on soe ja kuulajasõbralik, mõtlik kitarripoeesia. See on džass kirjastuse Valgus kohvikus, kus õhus rullusid suitsupilved ja laudadel kõlksusid konjakiklaasid. Sooäär näitab, et see aeg pole kadunud, ehkki koht on muutunud ja sama õhustikku enam naljalt ei leia. Endasse album just ei tõmba, seda võimet tal pole. Ta ka ei peleta artistide justkui lõputu virtuooslikkuse ülesnäitamisega, mida džassiplaatidel tihti juhtub. Ja üks pluss on albumil veel. Ta annab tõuke edasi ja käsi tõuseb plaadiriiuli poole, et sealt võtta Bohren and the Band of Gore.
Toimetaja: Merit Maarits