Sõda Bermondtiga: Eesti vaatenurk
Artikli kokkuvõte Tuna 3. numbrist aastal 2018. Täismahus Tunas.
Aastal 2009 ilmus ajakirja Tuna teises numbris ajaloolase Ago Pajuri sulest artikkel "Landeswehr'i sõja puhkemine: Eesti vaatenurk", mis oma uudse lähenemisega Landeswehri sõja põhjuste selgitamisel tekitas teatud diskussiooni. See paneb mõnevõrra kriitilisema pilguga üle vaatama ka Landeswehri sõja mõttelise jätku n.ö. Pavel Bermondti afääri tagamaid, mis kulmineerus 1919. aasta sügisel, kui Lätis ja Leedus asunud vene valgetest ja Saksa vabakorpuslastest moodustatud ja Bermondti juhitud väekoondis ründas Lätit. Viimast asusid omakorda toetama Eesti ja Entente'i sõjaline missioon (st. Briti laevastiku eskaader). Vene valgete Loodearmee juhtkond kuulutas solidaarsusest Bermondti omalt poolt lindpriiks. Daugava jõe joonel oktoobri algul tekkinud patiseis kestis ligi kuu aega, kuniks lätlased lõpuks novembri algul pealetungile asusid ja Bermondti üksused riigist välja surusid.
Nagu ka Landeswehri sõja puhul on erinevate osapoolte seisukohad konflikti põhjuste, käigu ja tagajärgede kohta sedavõrd erinevad, et tekib küsimus, kas üldse on tegemist ühe ja sama sündmusega. Bermondti-juhtumi Eesti-poolse vaatenurga illustreerimiseks on siinkohal kasutatud väljavõtteid tollasest Ülemjuhataja staabi sõjategevuse päevikust, mida täiendab Eesti valitsus- ja sõjaväeasutuste vastav kirjavahetus. Pilt, mis tollastest dokumentides avaneb, erineb mõnevõrra sellest, mille on mällu talletanud 1920-1930. aastate Eesti ajalookirjutus.
Niisiis, Eesti osales Bermondti-vastases võitluses 9. kuni 28. oktoobrini, alates Eesti soomusrongide Riia alla jõudmisest, kuni ülemjuhataja andis käsu operatsiooniks koondatud jõud diviiside käsutusse tagasi anda. Võttes üldistavalt asja kokku, siis saab teha kaks järeldust. Esiteks toimus aktiivse sõjategevus Riia all väikeste vaheaegadega umbes nädala Eestlaste lahkumise ajaks oli aktiivne sõjategevus Riia rindel sisuliselt soikunud ning toimus positsioonisõda. Bermondt ei suutnud tungida üle Daugava (mis ilmselt polnud ka peale Entente laevastiku ja Eesti sekkumist enam päevakorral), kuid ka Läti sõjajõududel polnud jõudu Bermondti taganema sundida. Teiseks võib öelda, et pöörde sündmuste käiku oleks oktoobri teisel poolel võinud tuua Eesti vägede sekkumine, kuid sõjalise koostööleppe sõlmimine takerdus vastastikustesse erimeelsustesse, mis lõppes Eesti soomusrongide Riia alt tagasi tõmbamisega. Lätlaste õnneks polnud Punaarmee Läänerinde põhitähelepanu suunatud hetkel Latgale rindelõigule, mis võimaldas eestlaste lõplikul äralangemisel Riia rindele täiendavaid vägesid tuua.
Olulisem Eesti passiivsuse põhjus peitub keerulistes suhtetes lätlastega. Ühelt poolt ei täitnud lätlased endale 1919. aasta juulis võetud kohustusi Eesti vägede ees, teiselt poolt oli ka Läti avalik arvamus vaenulik Eesti "okupatsioonivägede" suhtes Põhja- ja Ida-Lätis ning määratlemata piirialadel. Kuna koostööleppest asja ei saanud ja Läti süüdistas Eestit väljapressimises, siis kõige selle tulemusena halvenesid suhted veelgi. Kuna polnud mingeid kehtivaid lepinguid, mida mõlemad osapooled oleksid tunnistanud, ähvardas juba 1919. aasta lõpus piiride küsimuses reaalne oht, et asi lahendatakse relvadega ja Eesti Vabadussõda oleks täienenud veel ühe omalaadse peatükiga.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Tuna