Keelesäuts. Veel plastikust
Oma eelmises keelesäutsus kõnelesin plastmassist ja ütlesin muuhulgas,
et plastist tehtud esemeid kutsutakse plastikuteks. Paljud osutasid
seepeale, et eesti keele sõnaraamatud ei soovita sõna "plastik" kasutada. Kas selle sõna normeerimine tuleks üle vaadata?
Esiteks küsigem, kui palju kuuleme inimese kõnelemas "plastesemetest", nagu sõnaraamatus soovitatakse, ja kui palju kuuleme sõna "plastik"? Nii nagu ei öelda toormaterjalist eseme kohta "toorese", vaid ikka "toorik", öeldakse "plasteseme" asemel "plastik".
Näiteks nõukogude ajal elanud inimesed mäletavad kindlasti, kuidas "plastikuteks" kutsuti plastpõhjaga suuski. Seega võiks sõna "plastik"
mittesoovituslikuks pidamise üle vaadata küll.
Samas on aga selge, et kui ese ise ongi "plastik", siis seda ei saa kasutada ühendites, nagu "plastikpudel" või "plastiksuusk", kuna liitsõna mõlemad pooled viitavad ju esemele endale ja seega on tegemist tähendusliiasusega. Järelikult on täpsem öelda "plastpudel" ja "plastsuusk", nagu ka sõnaraamatud soovitavad.
Lugege ka eelmist säutsu samal teemal lisatud lugudest.
Toimetaja: Valner Valme