Teatrikeskus Vaba Lava alustas sel sügisel oma viiendat hooaega. See on igati piisav vanus, et kogu ettevõtmisele veidi üldistavamalt vaadata. Nagu teame, koostavad Vaba Lava repertuaari kuraatorid. Esimesel hooajal (2014/15) olid nendeks Oleg Lojevski Venemaalt ja Madis Kolk, kahel järgneval hooajal (2015/16 ja 2016/17) Thomas Frank Austriast ja Madli Pesti ning eelmisel (2017/18) ja käesoleval (2018/19) hooajal José Alfarroba ja Tristan Barani Prantsusmaalt. Konsultandiks on olnud Vaba Lava juht Kristiina Reidolv. Igal hooajal on publiku ette jõudnud keskmiselt kaheksa uuslavastust nii kohalikelt kui ka välismaistelt tegijatelt. Need on siis lavastused, mis on sündinud paberil olevatest kavanditest, mille kuraatorid on paljude teiste hulgast välja valinud. Ilmselt pole vaja mainidagi, et kogu loominguline pool on kantud alternatiivsuse ihalusest. Vaba Lava eesmärgiks ongi pakkuda erinevatele (teatri)kooslustele võimalust katsetusteks ja rikastada seeläbi meie teatrimaastikku, arendada ja ergutada kohalikku teatritegijat ja -vaatajat, tuulutada Eesti teatrit uute tuultega.

Kokkuleppel Teater. Muusika. Kino toimetusega olin valmis Vaba Lava kolmanda hooaja lavastused ära vaatama ja ülevaate kirjutama. Samuti oli Erle Loonurm valmis kirjutama äsja lõppenud neljandast hooajast. Mitmetel põhjustel kirjatükk viibis ja varsti mõistsin, et see viivitus on kuidagi sisuline. Kummaline, kuid midagi sarnast tundis ka Loonurm ja toimetuse heakskiidul otsustasime teha ühise teksti. Pärast mitmeid omavahelisi teemakohaseid vestlusi sai selgeks, et me ei kirjuta eriti konkreetsetest lavatustest-katsetustest, küll aga tõusid esile mitmed küsimused ja mõtted Vaba Lava tegevusest või olemusest üldisemalt. Ja need vähem või rohkem retoorilised küsimused-hüüatused on tõukunud ainult kuraatoriprogrammide raames nähtud loometöödest — ehk siis Vaba Lava muule tegevusele, olgu siis majanduslikule või administratiivsele, me tähelepanu ei pööra. Kui midagi väga meeldib või ei meeldi, kerkib ikka üles maitseküsimus. Kerkib nüüdki, kuid selle kategoorilise maitseküsimuse õõnestamiseks, mis justkui võluväel lahendaks kõik probleemid, rõhutan veel kord: siinkirjutajate seisukohad-tähelepanekud kattusid pea täielikult, hoolimata sellest, et vaatasime erinevate kuraatorite erinevaid hooaegu, et oleme eri soost, eri vanuses, erineva teatrivaatamise kogemusega ja üleüldse tutvusime alles selle kirjatöö projekti raames.

Esiteks on raske mitte tunnustada Vaba Lava juhi Kristiina Reidolvi ja tema väikese tiimi ennastsalgavat tööd teatrikeskuse juhtimisel. See, kuidas väheste inimestega hoitakse toimimas aktiivne, rahvusvahelise haardega kultuurimaja, kutsub esile imestust ja väärib imetlust. Rääkimata sellest, et nüüd on selline ka Narvas. Lõhnab elutöö järele. Üldse tundub kultuurimaja vorm tänapäevast elukorraldust silmas pidades väga jätkusuutlik. Paindlikkuse, mobiilsuse ja valdkondadevahelise läbikäimise olulisust ei saa ka teatrimaailmas alahinnata. Ehk nagu Vaba Lava juht viiendat hooaega tutvustavas erilehes ütles, viib tänapäeva maailmas palju huvitavama tulemuseni strateegia mitte positsioneerida end suure kalana väikeses tiigis, vaid väikese kalana suures ookeanis.

Arvestades seda, et Vaba Lava repertuaari panevad kokku rahvusvahelised tandemid, ja seda, et teatrikeskuse maja ja selle asukoht on soodsad igasugusteks teatrialasteks väljakutseteks, olin Vaba Lava oma peas arvamusliider-teatriks ennustanud. Tundus, et kõik eeldused selleks on olemas. Võib-olla mingis kontekstis, mis pole ehk veel täielikult selgunud, ongi Vaba Lava arvamusliidri staatuses: Vaba Lava kui erinevaid kogukondi ühendav tempel, miks mitte ka mingi elustiili arendaja, suunanäitaja, koondaja. Mis puutub aga kuraatoriprogrammi valikutesse ja tulemustesse ehk teatrisse, siis selles osas ei paista kõik nii olevat, nagu, vähemalt siinkõnelejate arvates, võiks olla.

Kuigi Kristiina Reidolv on eespool mainitud uut hooaega tutvustavas lehes neile küsimustele justkui vastanud, küsin retooriliselt veel kord: kas Vaba Lava tegijad — nii juhtiv tiim, kuraatorid kui ka teatripraktikud — on nelja aastaga jõudnud sinna, kuhu nad on tahtnud jõuda? Kas nende ideed ja unistused on täitunud? Organisatoorses mõttes ilmselt küll, aga kas ka sisulises, teatrikunsti puutuvas mõttes?

See on üldistus, mõnest vaatevinklist lausa ebaõiglanegi, sest päris ühe vitsaga ei saa kõnealuste hooaegade lavastusi lüüa. Aga kui me postdramaatilisel ajastul teatrist rääkides kasutaksime selliseid sõnu nagu kvaliteet, meisterlikkus, geniaalne idee, särav lahendus, näitleja töö, näitlejatöö, elamus, emotsioon, mõtlemapanev, siis selles kontekstis jätab Vaba Lava repertuaar pihud võrdlemisi tühjaks. Kuna me ei ole aga ei Vaba Lava ega seda vedava seltskonna vastu ükskõiksed, siis sooviksime oma küsimuste ja tähelepanekutega selle müsteeriumi lahendamisse panustada.

Esmalt tuleb mängu ootushorisont: kui pihud jääksid tühjaks mõnes provintsiteatris või monoteatris, siis oleks kahju, kuid kehitaksime lihtsalt õlgu — ju neil pole rahalisi ja/või loomingulisi ressursse. Vaba Lavaga on vastupidi: kõike nagu on, kõike on nagu liigagi palju. Ei saa öelda, et kuraatoriprogrammide lavastused vähemalt mingi hetkeni põnevad ei oleks. Põnevus kaob aga tihtipeale juba etenduse algusfaasis, kui info on kätte saadud ja sind tabab miks-küsimuste tulv, kusjuures suurem osa neist ei puuduta otseselt laval toimuvat.

Miks see nii on või miks see nii tundub? Miks on selline tunne, et tegemist on pigem näidetega, visanditega teatrist. On tõesti põnev aduda, et teatrit saab teha ka niimoodi, et üks või teine lahendus või idee on päris paljulubav jne. Ja ongi kõik!? Etendus läbi, aga koduteele kaasa ei saa nagu midagi. Muidugi võib küsimus olla ka maitses. Küsimus võib olla ka teatri kaasaegsuses — äkki viljeletakse Vabal Laval niivõrd kaasaegset teatrit, et olen rongist maha jäämas või juba jäänud. Või tahtnudki jääda. Terake tõtt siin vahest ongi, kuid küsimus ei ole selles. Hea asja tunneb ära. Hea asi ei pea meeldima, aga tunneb ära, et see on hästi tehtud. Ei väsi kordamast, et kõiki lavastusi ei saa ühe vitsaga lüüa, aga see tähendab, et lavastuste tase on väga kõikuv.

Kindlasti on ebaühtluse üheks oluliseks tekitajaks see, et valik tehakse kirjalike tööde põhjal. Valitakse kontseptsioone, ideede algeid, meisterlikult lihvitud lauseid. Valitakse projekte. Projekte kirjutatakse aga selleks, et saada rahastust. Ja just projektid tuuaksegi lavale. Me ei näe sisemisest sunnist tekkinud sõnumirikkaid ja kaalukaid lavastusi, vaid projekte. Paberil on kontseptsioon, mida hakatakse lavastama, aga kontseptsiooni ei saa ju lavastada.

Võib-olla on küsimus hoopis kuraatorites. Aasta tagasi kirjutas Meelis Oidsalu Vaba Lava neljanda hooaja esimese lavastuse kontekstis, et vaatamata riigi üsna suurele rahalisele toetusele on Vaba Lava senini "meie teatripilti rikastatud [kõigest] omamaiste teise või kolmanda järgu lavastuste või eesti publiku huvidest informeerimata välismaiste kuraatorite avantüüridega. Ehk oleks vahelduseks mõistlik väliskuraatorist loobuda ning järgmisel aastal proovida kuraatorina mõnd eesti teatraali, kellel ka Euroopa teatris toimuvast pilt ees. [---] Vaba Lava on platvormina väärtuslik, paar aastat kogemust on nüüd samuti salves, oleks aeg selle platvormi eesti teatri mitmekesisust ja väikeproduktsioone võimestav potentsiaal realiseerida, ning seda senisest veidi toetavamal, avatumal moel."¹

Paraku tuleb sellise "nõudmisega" nõustuda. Ja eriti just nüüd, kui kuraatoriteks on ainult välismaalased. Asi polegi ju välismaisuses, vaid selles, et kuraatorite valikud tekitavad järjest rohkem küsimusi. Kuraatoriprogrammi idee oli luua ka koostööplatvorm kohalikele ja rahvusvahelistele tegijatele. Kas aga võhivõõraid saab omavahel kokku panna kunsti looma? Kunst põhineb vabatahtlikkusel ja vabadusel, jõuga seda teha ei saa. Keeruline mõõta, aga oma pitseri tulemusele on vajutanud ka n-ö etteantud teemad. Kas väljastpoolt tulev impulss, ette seatud raamistik ei tekita loomes mingit vastuolu? Viimaste hooaegade teemad "In/Out", "Big Data", "Post-Truth" kõlavad kuraatorite suust (õigemini pressiteadetest) väga tõsiseltvõetavalt ja inspireerivalt. Paraku on reaalne elu näidanud, et lavastuste ja teemade suhe ei ole kuigi tõsiseks kujunenud. Kõik on sõnastamise küsimus ehk paberi peal on kõik ilus. Kui mõelda tagasi neljale hooajale, siis kas teemade püstitused on meie ühiskonnale või kultuurimaastikule midagi andnud, uusi väärtusi loonud, tekitanud mingeid nihkeid?

Öeldakse, et hea teos on targem kui selle autor. Kui vaadelda Vaba Lava viimasel hooajal loodud teemapüstituse kontseptsiooni kui teost — programmi alapealkiri oli tõlkes "Tõejärgne ajastu" —, siis on ebatõenäoline, et teater oskas aimata, et ta võib paradoksaalsel moel ise selle parimaks näiteks muutuda, justkui kaubaks omaenda loodud väärtushinnangute turul. Kui pidada Vaba Lava arvamusliider-teatriks ja seda nn tõejärgsel ajastul, siis tekib küsimus, kes või mis on praegusel ajal arvamusliider, mis on tõde ja kes selle autor. Milline on ja peaks olema kunst, selle loomeprotsess ja kunsti roll tõejärgsel ajastul?

Pole ju võimatu, et Vaba Lava on selle tõejärgsusega tegelnud lausa metatasandil ja et viimase hooaja lavastused ei ole tõukunud mitte etteantud teemast, vaid nad ongi tõejärgse ajastu produktid — ehk siis teatrikunst, mis on võimetu inimest sügavalt puudutama.

Eespool mainitud Meelis Oidsalu sõnavõtule kirjutas Kristiina Reidolv ka vastulause, öeldes, et neile on kõige olulisem olla selline teatrikeskus, "kus võib katsetada ja eksperimenteerida, ilma et loojatel tuleks kindla peale tulemust toota. [---] Lavastused peavad saama nii õnnestuda kui ebaõnnestuda, see on kunstnike arenguteel tähtis. Kindlasti on see seotud riskiga, ent pikas perspektiivis on sellise teatrikeskuse olemasolu, kus saab katsetada uusi ja ebatraditsioonilisi teatrivorme, väga oluline."² Jah, sellega saab ainult nõustuda. Kuid probleem ei olegi (teatri)kunstis, millesse on risk ebaõnnestuda juba niikuinii sisse kodeeritud. Eksimine ja katsetamine on kunsti sisse kirjutatud, aga see ei peaks olema sisse kirjutatud teatrimajja või õigemini otseselt teatriloomesse puutuvatesse organisatoorsetesse küsimustesse.

Üks risk, mida teatrid endale mitmel põhjusel järjest tihedamini võtavad (see on lausa ajastu märk), on näitlejate kõrval mittenäitlejate, n-ö tavaliste inimeste lavale toomine. Seda ei tohiks segamini ajada kutseliste ja harrastusnäitlejate koosloomega, mis toimub veidi teistsugustel alustel. Youtuber´ite ajastul on harrastuslikkus ja kutselisus muidugi iganenud terminid. Selles, et Vaba Lava kuraatorid on välja valinud projekte, kus üsna suur osa on olnud kanda nn tavalistel inimestel, ei ole midagi erakordset ega taunimisväärset. On lavastusi, kus selline naturalism on ennast õigustanud. Omaette teema on muidugi mittenäitleja iseolemine laval. Diletantlust ei ravi aga ei suulise ega kirjaliku tekstiga. Ühesõnaga, meisterlikkuse defitsiit on suur. Ja seda eriti näitlejatöid silmas pidades. Kuid see on tõesti omaette suur teema ega puuduta ainult Vaba Lava. Mittenäitlejate pidev eksponeerimine võib publiku pinnapealsusega ära harjutada. Publik hakkab arvama, et kui näitleja on juba laval, siis ta teab, mida teeb, ja küllap see ongi siis teatrikunst. Eneseteadvuse tõus on meie aja märk. Käime kõik lavalt läbi, rahuneme maha ja vast siis midagi selgineb-puhastub. Küllap jõuab kunagi taas kätte meistrite aeg.

Üks asi kripeldab veel. Nagu me oleme aru saanud, loodi Vaba Lava eelkõige selleks, et väiketeatritel ja teistel sellistel kooslustel, kellel puudub oma maja ja sellega kaasnevad võimalused ja hüved, saaksid oma loomingulist tegevust sõna otseses mõttes tänapäevase katuse all teha. On arusaamatu, miks need teatrid (kas või need, kes selle sama sihtasutuse lõid) pole tahtnud-saanud Vabale Lavale jõuda. See küsimus tõukub tegelikult sellest, et kummalisel kombel on Vaba Lava kuraatoriprogrammides sees välismaiste truppide külalisetendused. Kas see teater, kes annab Tallinnas paar külalisetendust, olles samal ajal ka täieõiguslik osaleja kuraatoriprogrammis, ei võta ära üht väärtuslikku võimalust ühelt Eesti väiketeatrilt, kelle panus meie teatriellu (teatrilukku) oleks mitmeid kordi suurem?

Siiski jääb ka võimalus, et Vaba Lava programmidega on kõik korras. Lihtsalt see teater, mida kuraatorid ja nende väljavalitud pakuvad, on uus, huvitav, maailmapilti avardav ning mõtteainet pakkuv noorele ja/või vähese teatrivaatamise kogemusega etenduskunsti huvilisele. Sellisel juhul pakub Vaba Lava avastamist küllaga.

Lisaks neile arvukatele küsimustele näitab Vaba Lava kuraatoriprogramm veel üht: seda, et arutelu kunsti olemuse üle on meie ajal ja ühiskonnas jätkuvalt aktuaalne ja vajalik. Vaba Lava kogemuse kaudu näeme, et kunst ei ole kaotanud oma põhiolemust: seda ei saa teha jõuga, sellesse on sisse kirjutatud vabadus. Ning hea asi räägib iseenda eest. Vaatamata kõigele eelöeldule, oleme ka meie Vabalt Lavalt selliseid kogemusi saanud.

Viited:

¹ Meelis Oidsalu 2017. Palju andmeid, vähe annet. Sirp 6. X — http://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/palju-andmeid-vahe-annet/

² Kristiina Reidolv 2017. Vastulause. Sirp 13. X — http://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/vastulause-7/

Artikkel ilmus oktoobri Teater. Muusika. Kinos.