Täna võib ausalt tunnistada, et pärast äärmiselt kummalist ja segast perioodi taastus minu isiklik ajaarvamine aastal 2011. See taastumine ei olnud õnneks või kahjuks muusikaga seotud.

Tagasi vaadates võib öelda, et perioodil enne seda (eriti 2008-2010) kuulasin ma muusikat kas valikuliselt või puhtalt emotsiooni põhjal. Vähem uut, rohkem vana, mis iseloomustas ka kogu mu selle aja elutunnetust.

Kahjuks tähendab see ühtlasi, et mitmed olulised muusikalised leiud jäid sellal tegemata (välja arvatud ehk 2008: TV On The Radio "Dear Science", 2009: Animal Collective "Merriweather Post Pavilion", 2010: LCD Soundsystem "This Is Happening", Arcade Fire "The Suburbs"). Eriti Eestist. Aga tundub, et need olid kohaliku muusika osas huvitavad ajad.

Täna, tegeldes Tartu kandidatuuriga 2024. aasta Euroopa kultuuripealinnaks, oleme mitmetes aruteludes pidanud tunnistama, et Tartu on kaotanud positsiooni ärksa muusikamaailma taimelavana või isegi tavalise kaasarääkijana (Berk Vaheri küsimus: nimetage palun viimane oluline Tartust pärit Eesti bänd?). See peab muutuma. Õnneks on Tartu siiani lindistus- ja lõikamispaigaks olulistele Eesti artistidele ja kollektiividele (näiteks Martin Kikase käe all, Ö Stuudios). Ja mitte ainult muusikale ja Eesti artistidele (Black Joshi, Salari, King Grubbi video Siim Parisoo käe all, taas Ö Stuudios).

Kümne aasta tagune eesti muusikamaailm, sealhulgas Tartus toimuv, oli nähtavasti põnev.

Sellesse maailma ei mahtunud minu jaoks kahjuks ka Badass Yuki, isegi mitte nende "Black Apple Trip" (2011). Rääkimata Junk Riotist.

Niisiis, Aigar Valsi nimi oli mulle esmapilgul tundmatu. Ometi arvas Valner, et võiksin praeguse Badass Yuki ja endise (?) Junk Rioti rütmikunstniku debüüdi "End Game" (salvestatud ja miksitud samuti Tartus ja Martin Kikase käe all) kuulata võtta. See oli õige arvamus.

Esimest sündiheli kuulates tundub, et algab Alo Matiiseni "Ei ole üksi ükski maa". Õnneks siiski mitte, ehkki vanadel territooriumitel "näppamas" käib see plaat küll (viited allpool).

Plaadi heliraami loovad trummid ja sünt.

Mulle on alati sümpatiseerinud loojate jäägitu sümpaatia oma instrumendi vastu, isegi kui see pole tavamõistes domineeriv pill: Eesti kontekstis siis näiteks Leslie ja tema basskitarr, Jaan ja tema parmupill. Sellist pühendumist leidub mujalgi.

Aususe huvides olgu siiski nii palju öeldud, et bass ja trummid on ühe bändi süda ja vereringe. Nii palju ma muusikast jagan ja sellega on "End Game'il" kõik paigas.

Kuulasin plaati mitmeid kordi. Tema inimlik pikkus lubab seda. Ja huvitaval kombel hakkas plaat minu joaks tööle shuffle'iga. Tõsi, alles teisel korral.

"Spiral Downwards" on ülisümpaatne shogeaze. Kohe kerkib pähe Pia Fraus.

"Uprising" - äge samaaegne kontratast massivse trummimüüri ja pehmete meeleolumaastike vahel. Ilmselgelt on pala lõpus lubatud assotsatsioonid John Cooper Clarke'i "Evidently Chiken Town'iga"? 2011. aastal esitas Clarke seda ka Tartus Prima Vista Festivalil.

See plaat sobib olemuselt kesksügisesse. Pruuni karva puud, niiskus ja uduste aknaklaaside vastu eksivad üksikud laisad äädikakärbsed, mis tõusevad toa nurgast õunakorvist.

Eriti leidub seda meeleolu Vaiko Epliku "V-le" kummardust tegevas palas "Musi" (punkt ohete eest) või ka järgmises - "Sooner". Oktoobri heliriba.

"Pentagram Ballade" ja "Movies In My Mind" jäävad natuke kaugemaks, aga ma hindan nende kunstilist ambitsiooni ja taotlust leida kesktee harmoonia ja teatud dissonantsi vahel.

Kui "End Game'ile" midagi ette heita, siis seda, et ta jätab kuulaja pisut ükskõikseks (võib-olla teadlikult?). Aga see pole kindlasti etteheide kunstnikule, pigem tuleks seda käsitleda maitseeelistusena. Siia tuleb lause, mis võiks toimetajale silma hakata kui potentsiaalne pealkiri: Aigar Valsi "End Game" on hea plaat. Ja ma soovin väga, et ei jääks tähelepanuta (nagu minul kunagi Badass Yuki või Junk Riot), vaid haagiks paljudele silma ja kõrva. Ta on seda väärt.

Nagu plaat algab märgilise looga, on ta ka lõpetatud teadliku valikuga, mis - isegi, kui kuulajat on vahepeal püütud eksitada - toob terviku turvaliselt koduukse ette tagasi: "Motown Rave". Midagi Ryuichi Sakamotost on siin. Või Airist. Ja kui hästi kuulata, siis ka motownist.

Kuulake plaati.