Miks oli see album vaja ära teha?

Plaani albumi jaoks polnud, kuid see tundus loogilise sammuna. Ideedest ja lugudest tekkis aja jooksul tervik. Easy.

Žanriliselt on "End Game" suhteliselt fluidne, samas kohtabki žanripuhtust kaasaja muusikas järjest vähem. Kuivõrd üldse praegusel ajal neid žanrilisi määratlusi on vaja ja sa ise tahad "End Game'i" kuhugile paigutada?

Lahterdada on paraku raske. Kuigi igal lool on oma iseloom, seob neid saund ja käekiri. Muusikat tehes ei võtnud ma ette kindlat suunda, bändis oleks see paratamatult tekkinud. Katsetasin palju. Kuulajana olen žanriliselt väga laia haardega, aga paraku leidub mulle huvipakkuvat aina vähem, seepärast tahan luua muusikat, mida ise hea meelega kuulajana tarbiksin. Mulle meeldib muusika, mis üllatab meeldivalt ega jäta liiga mugavalt kuulama. Enamjaolt kuulan tumedat muusikat ja eks seda see plaat ka ole.

Kuivõrd loogiline samm sooloalbumi tegemine su jaoks oli?

Sooloalbumi loomine tuli mullegi ootamatult. Aasta eest poleks ma veel arvanud, [et albumi välja annan,] kuna oma esimese loo tegin aasta enne plaadi valmimist. Esimestest sessioonidest Viinis [Vals käis 2017. aastal Austrias vahetusüliõpilaseks – toim] pärinevadki pooled plaadilolevad lood. See oli inspireeriv aeg.

Mängid trumme Badass Yukis ja oled neid mänginud ka Junk Riotis. Mil määral see uus ja vana roll sisuliselt ning tunnetuslikult omavahel erinevad, kui üldse?

Üldiselt on nii, et trummaril on bändihierarhias küllaltki madal roll ja ülesanne. Soolo annab täieliku loomingulise vabaduse, vajaduseta leida teiste inimestega ühisosa. Kõigi lugude puhul lõin trummiliinid viimastena ja mitte vastupidi, nii et minu varasem roll trummarina oli väheoluline. Rõhuasetus oli meloodiatel. Mul oli varasemast soov muusika luua ja teadmine, et olen selleks ka suuteline. Muusikat kuulen sageli just unenägudes, seetõttu salvestan ideed esmalt diktofonile.

Kas su sooloprojekti ambitsioonides mängis rolli see, et bändikaaslased Mart [Avi] ja Paul [Sild] on oma soolomaterjali juba välja andnud?

Impulss loomiseks tuli minust enesest. See, et album sai valmis, on boonus.

"End Game" tuleb välja ainult digitaalselt. Kuivõrd see on tingitud soovidest ja kuivõrd võimalustest?

Tegelikult on valmimas ka kassett, aga jah, sellest ma polegi varem rääkinud. See ilmub Trash Can Dance alt ja digireliisiga paralleelselt 17. septembril. Kassetil on oma iseloom ja see on lihtsaim võimalus jätta maha füüsiline jälg. Kes tahab, saab albumi tasuta alla laadida ja autoraadio jaoks CD-le kõrvetada. Striimimisteenused on nagunii kõigile kättesaadavad.

Kui palju sa albumi tegemisel sõprade nõu kasutasid? Argo [Aigari vend Argo Vals – toim] ütles, et temal polnud aimugi, et sa muusikat tegid, kuni sa talle üht terviktükki kuulata andsid.

Ma hoidsin projekti enda teada, kuniks suurem osa lugudest oli demovormis olemas. Tagasiside aitas eelkõige selles osas, et sain sellest lisatõuke. Loomingusse sealjuures ei sekkutud.

Soolomaterjali lavasüütus on kaotatud, sest astusid sellega kodusel Kullaaugu festivalil [Argo ja Aigar Vals on pea kümme aastat oma kodukohas Ahjal korraldanud privaatset, sõpradele-tuttavatele mõeldud muusikafestivali – toim] esimest korda lives üles. Mis hirmud – kui üldse – olid sul enne ja mis mõtted pärast seda?

Mul oli sel perioodil rohkem tegemist festivali korraldusliku poole kui etteastega. Tulemas on minituur koos Valgevene bändi Super Bessega. Kontserdid toimuvad 4. oktoobril Viljandi Lennukitehases, 5. oktoobril Tartus Genialistide klubis ja 6. oktoobril Tallinnas baaris Kivi Paber Käärid. Koos minuga on laval ka üllatuskülaline.

Kas sul on nüüd rohkem selline tunne, et oled end täielikult tühjaks pigistanud või pigem selline, et nüüd on mingi raskus kukilt ära saadud?

Tühjaks ennast ei pigistanud. Kui miski üldse inspireerib, siis just muusika loomine. Midagi sai sellega ka ära öeldud küll, jah.