"Mihkel", rež Ari Alexander Magnusson

"Mihkel" Autor: kaader filmist

Mul esmane reaktsioon oli kuidagi kahtlev, aga mul hakkas see kuidagi tööle järgmine-ülejärgmine päev, sest ta on selgelt festivalidraama. See tähendab, et tempo on kohati pisut nõudlik. Aga samas see meeleolu kerkis esile pärastpoole. See on suhteliselt rusuv lugu noortest poistest, kes lähevad Islandile narkoäri tegema. See film põhineb tõestisündinud lool, mida Islandil väidetavalt kõik teavad, kuna see sündmustik võttis seal väga traagilise pöörde. Islandil 15 aastat tagasi polnud vist üldse kuritegevust. Nüüd seda natukene on, ja see on naljakas, et see tuleb täiesti eripinnasest, kuna Islandil on keskeltläbi üks mõrv aastas. Ma huvi pärast hakkasin uurima, et Eesti oli 1995. ja 1996. aastal mõrvade arvu poolest maailma esikümnes koos Kolumbia ja selliste riikidega, et me viisime neilegi natuke kultuuri siis.

Filmi keskmes on neli inimest. Eestist on Pääru Oja ja Kaspar Velberg ja kaks Islandi näitlejat, ka see Tómas Lemarquis, kes on suhteliselt tuntud. Nende nelja koosmõjus tuleb välja ikkagi ühine aparaat. Nad on kõik nagu hammasrattad, natuke erinevad, üksteist täiendavad. Tihti on ansamblimängude puhul see, et sa ei tee tegelastel vahet, aga siin seda muret kindlasti ei ole. Igaühel on hästi selgelt välja joonistunud oma nägu ja asi, mida nad seal ajavad. Kui ma selle režissööri käest täpsustust küsisin, siis ta ütles seda, et tema mõte oli teha lugu pättide vaatepunktist. Islandil pidi olema see probleem, et kui inimene teeb midagi kurja, siis ta on automaatselt ühiskonnast välja arvatud. Tema tahtis anda hääle neile, kes on sellisesse kummalisse olukorda sattunud ja teha lugu nende rakursist. See on iseenesest väga sümpaatne.

"Christopher Robin ja Karupoeg Puhh", rež Marc Forster

"Christopher Robin ja Karupoeg Puhh". Autor: Laurie Sparham/AP/SCANPIX

Ma olin väga positiivselt üllatunud sellest, kuidas Puhhi ja nende tegelaste kõnepruuk on viidud sellest raamatutekstist väljapoole ja väga edukalt laiendatud. Tegelased on pandud elama ka väljaspool raamatusündmustikku. Probleem on siis selles, et Christopher Robin on suureks kasvanud ja peab igavas maailmas hakkama igavat tööd tegema ja need loomad tahavad teda justkui tagasi. Ewan McGregor peaosas on ideaalne, sest ta ei vananegi minu meelest üldse kunagi. Kokkuvõttes on see selline sümpaatne lugu, mille puhul ma ei saa siiamaani aru, kuidas on võimalik sellisest asjast täispikka filmi teha. Aga toimib väga hästi.

Ingmar Bergmani retrospektiiv

Ingmar Bergmani režissööri tool. Autor: akg-images/SCANPIX

Mis siin rääkida – kui rääkida sellest, kes on režissöör, siis esimese kolme sees ma ikkagi nimetan ta alati ära. Need on filmid tema ilmselt kõige hinnatumast ajast – 60. aastatest. "Seitsmes pitser" oli 1957, aga ülejäänud on 60. aastatest. Kui need filmid on ikka ja jälle parimate filmide nimekirjas, ka 50 aastat pärast tegemist, siis millelegi ta pidi siin pihta saama. See "Persona" on tehtud Jungi persona põhjal kahest naisest. Üks on näitlejanna, kes lõpetab rääkimise ja teine on medõde, kes üritab mingisuguse teraapiaga teda sealt olukorrast välja tuua, ja mismoodi nende isiksused selle asja käigus tegelikult segunevad. Bergman nägi ära selle Bibi Anderssoni ja Liv Ullmanni omavahelise välimuse sarnasuse ja siis kuidagi selle pealt keeras sellise loo kokku. "Seitsmes pitser" on allegooriline lugu sellest, kuidas mees tuleb keskajal katku ajal koju tagasi ja satub surmaga malet mängima ehk saab endale ajapikendust juurde, ja siis nad arutavad maailmaasju.

Ma tahaks loota, et need filmid on sellised, et pärast seda on midagi maailmakäsitluses muutunud. Bergmani puhul on see tõenäolisem kui mõne teise filmi puhul. Kui "Christopher Robinit" ei viitsi vaatama minna, siis minna Ingmar Bergmani vaatama.