Arvustus. "Mihkel" – kole film koledatest sündmustest ({{commentsTotal}})

"Mihkel" Autor/allikas: Pressimaterjalid

Uus film kinos

"Mihkel"

Lavastaja Ari Alexander Ergis Magnusson

Näitlejad Tómas Lemarquis, Ingvar Eggert Sigurðsson, Pääru Oja, Kaspar Velberg

4/10

"Mihkli" treileris (vaadake alt) on filmikaadrite kõrval lõigud uudistesaadetest, kus räägitakse Islandi sadamakai juurest leitud laibast. Tegemist on seega päriselt aset leidnud sündmustega. Filmi alguspunktiks on hoopis 3000 kilomeetrit idas asuv Narva ning sealt pärit noormees, kes sõbra mahitusel läheb kahtlase sisuga kotti Tallinna transportima. Veel enne, kui nimitegelane jõuab riske ja tulusid korralikult kaaluma hakata, on ta mässinud end narkoärisse ning asub saareriigi poole teele kõhutäie valget pulbrit sisaldavate pakikestega.

Kõik läheb muidugi lootusetult nihu ning "Mihkel" jälgib nelja meest, kes asuvad lähtuvalt oma huvidest välja nuputama, kuidas sellest kõigest puhaste kätega välja pääseda: kaht lapsepõlvesõpra Eestist ja kaht kompanjoni Islandilt.

Film on raamitud Eesti iseseisvumise ja Mihkli ning tema sisserändaja pojast lapsepõlvesõbra Igori erineva taustaga. Ühe isa võtab Nõukogude Liidu lagunemise vastu varjamatu võidurõõmu, teine vägivallana väljenduva traagikaga. Ühtäkki on üks värskelt vabanenud riigis oma, teine päriselt mitte. Islandiga veetakse seoseniit veel läbi fakti, et saareriik oli maailmas esimene, kes Eesti Vabariiki 1991. aastal diplomaatiliselt tunnustas.

Peaosalisele Pääru Ojale on "Mihkel" lühikese aja jooksul teine ülesastumine kinolinal. Kui "Põrgu Jaanis" oli tema täita üks kõrvalosadest, siis Eesti-Islandi koostöö on noore näitleja esimeseks kandvaks rolliks suurel ekraanil. Draamateatri lavalt tuttav Oja mängib siin hästi välja peategelase segaduse, suunatuse, sotsiaalse ängi ning üha süveneva hirmu, kui kontroll sündmuste üle ühes alla vanduva tervisega käest kaob.

Veel võimsam on Kaspar Velberg Mihklit ohtlikule teele keelitava Igorina. Velbergil on nii Linnateatri lavalaudadel kui kinoekraanil säärast karismat, intensiivsust ja kohalolu, et sisuliselt igas stseenis tähelepanu enda peale tõmmata. Raske on näha põhjust, miks noor näitleja ei võiks tulevikus mängida peaosi suurtes rahvusvahelistes filmiprojektides.

Oja ja Velbergi vastas astuvad Islandi poolelt üles Atli Ralf Sigurdsson tegelastest kõige karikatuursemalt kujutatud enesekeskse ja ebameeldiva jõugujuhina, ning Hollywoodi ulmefilmideski kaasa löönud Tomas Lemarquis tolle parema käena. Just meeldejääva välimusega Lemarquisi Bobo, kes jagab oma aega valgustkartva äri ning pisitütre eest hoolitsemise vahel, intrigeerib karakterina enim – vaatajana tahaks teada saada, kuidas kuidas elu ta just sellesse punkti on juhatanud.

Paljulubavad osad ei pruugi aga anda kokku tugevat tervikut ning nõnda napib "Mihklis" dramaturgilist teravust. Sündmused juhtuvad üksteise järel ühtlaselt rõõmutus meeleolus, kuni jõuavad oma uudistekaadriteski viidatud kulminatsioonini. Mingit jõulisemat üldistust või nutikamat tähelepanekut peale selle, et kuritegevus ei tasu ära, on filmist raske välja korjata. Lihtlabaselt väljendudes – kui põnev saab ikka olla film, mille keskseks väljakutseks on peategelase seedesüsteemi suutmatus manustatud pakendeid väljutada.

Tarantinoliku tempoka musta huumori kastmes võiks lugu ehk toimida, ent sünkmusta skandinaavia noirina kulgeb monotoonselt. Sõidetakse ühest kohast teise, oodatakse, sõidetakse edasi, oodatakse, vahepeal arutatakse midagi murelikult, üks tegelastest lahkub korda kolm, et teised talle järgmisesse kohta järele läheks. Struktuuriliselt on "Mihkel" ennastkordav ja üllatustevaene.

Müts maha muidugi selle eest, et visuaalselt pole jäädud lootma lihtsalt Islandi looduse rikkalikele panoraamvaadetele, millele tugineb pea iga seal toodetud film, kasvõi hiljuti Eestiski linastunud "Islandi amatsoon". Ehkki neist ka siin täielikult ei pääseta, on tähelepanu rohkem õhtu- ja ööpimeduses ning siseruumides toimuval. Läbiv tumedus aitab painava atmosfääri loomisele kahtlemata kaasa, ent esteetiliselt pole "Mihkel" kuigivõrd pilkupüüdev ning tegemist võib vabalt olla – nagu õigupoolest reedab inetu poster – kõige koledama Islandil tehtud filmiga.

Ambitsiooni millestki enamast kui ühest hoiatavast narkomuulaloost rääkida lavastaja Ari Alexander Ergis Magnussonil justkui on, ent kokku siduda ja seostada tal keskset lugu seda raamistava lapsepõlvesündmustiku ja Eesti-Islandi suhteid puudutavaga ei õnnestu. "See on lugu, mida peab rääkima," kõlab ühes ERRi artiklis lavastaja tsitaat (vaadake lisatud lugudest). "Mihkli" probleem on, vastupidi selles, et kõigi eraldivõetuna huvitavate komponentide kiuste pole tal piisavalt põnevat lugu, mida rääkida. 

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: