Arvustus. Tomuskmultfilm kirjutab
Uus raamat
Ilmar Tomusk
"Hundi sõbrad"
Tammerraamat
Millalgi BY (before Youtube) aastatel tulnud telepurgist "Briljantkäsi".
Üks sõber ajanud lapsed lustikummuti ette, et seda peab vaatama.
Hirnunud ise, mis kole, ja, selle koha peal, kus Juri Nikulin lehvitab laevalt perele, liigub miski võre taha ning vehib läbi selle justkui trellide, küsinud lapsed, et issi, mis siin naljakat ometi on.
Vaat, seleta omaenese sigitistele, mis siin naljakat on. Jube pikaks läheks, sest terve vabade riikid murdmatu liit tuleks pulkadeks võtta ja avastada, et ikka on veel midagi targutada.
Sama jant oleks vanade peerude lapsepõlve multikatega. Et miks kellaaeg 20.30 iga päev nii tähtis oli ja milline pettumus, kui multikate asemel rõkkasid hoopis tüütud laululapsed. Või pühapäeva hommik kell 11, kui oli lasteseanss kinodes ja nii pool tundi varem sappa asumine hilinemine. Herakles, ärge praalige oma "vägitegudega".
Multikad ise, ah, mis muud öelda, et selliseid enam ei tehta. Ega dubleerita nii, nagu tollal, et mägra häält tegi üks näitleja, porgandi häält teine.
Millised need olid, kui kasvõi püüda, ette abitust tunnetades, kirjeldada.
Ilusad – kuigi sellega pole midagi öeldud.
Praegustele igavad – aga sellega pole kah midagi muud öeldud, kui et noorus on rumal ja hukas. Kõlab justkui halvustavalt, kuigi pole plaaninud, põhiline erinevus praegusest jookse-hüppa-tulista-häki värgist on nõuka multikates neisse sisse topitud õpetus ja kasvatus. Et: on sellised lood; nii on õige ja naa on vale.
Meenutage, kuidas kubiseb igasugu kasvatuslikest näidetest "Hunt ja vasikas", ah. Otsige üles ja vaadake. Juba see, et hunt vasikat kohe nahka ei pane, vaid söötma hakkab, on loetav: kasvata oma vara, siis on rohkem rõõmu. Aus vahetus on tulusam kui röövlitöö, viimane toob vaid heina, puude lõhkumise ja muu majapidamistoimetuste eest keedavad eite-taati jõusööda valmis. Lisaks innovaatiline mõtlemine – toit võib olla hoopis turvateenistus! Näide: lase haned õue jooksma, kardetakse enam kui koera. Kalkunist pole rääkidagi.
Vaat, dr Ilmar Tomuski raamat toob kõik need multikad meelde. Sojuzmultfilm võinuks selle kohe ära vändata, valmis stsenaarium, ainult koomiksiks joonistada ja "operaator Drujan". Ainuke, mida kunstinõukogu nõudnuks, olnuks jõulude asendamine uusaastaga. Et hunt saab kingiks uisud, läheb ja murrab jala – moraal: ära hüppa jääle tundmatus kohas. Oigab ja kutsub appi, aga sõbrad on jutumärkides. Nii lühike jutt, et täitsa kogemata jutustad ümber. Tulevad hoopis uued sõbrad ja aitavad – moraal: tundke esmaabi võtteid. Hunt tänulik ja ei söö uusi sõpru ära – moraal: kui oled sõna andnud, pea seda. Pakub neile hoopis kapsapirukat – moraal, täna, kui sulle on head tehtud.
Veel enam nonde multikate sarnaseks teevad vihjed, millest juba tollal vaid täiskasvanud aru said – meenutage, mida "Oota sa!" hunt esimeses osas köiega rõdule ronides vilistab, eks. Siin, näiteks, õpetab siil lahast panema ja iga kooliharidust saanu tunneb kohe viite ära. Mistap enne lastele lõhkuda andmist tuleks ära kasutada võimalus korraks tagasi minna tollesse mõnusate multikate maailma, kus Prometheus ei kehtestanud demokraatiat, Theseus ei kasutanud laserpüstolit. Oli ju terve rodu kreeka müütegi multikateks tehtud. Harivad olid nad ju ka.
Jah, ja olid ju sellised vihikukesed, Film-Muinasjutt nimeks, vaat, see on kah midagi sarnast. Mida jälle peaks pikalt ja pikalt ümber jutustama. Internet saaks enne otsa.
Toimetaja: Valner Valme