Ilmar Tomusk: kas rahvuskeelte koht on jälle ajaloo prügikastis? ({{commentsTotal}})

Veel 2018. aastal leiab Eesti Vabariigi pealinna ühes populaarsemas ärilinnakus, kunagises Dvigateli kvartalis, sõnumeid Nõukogude ajast.
Veel 2018. aastal leiab Eesti Vabariigi pealinna ühes populaarsemas ärilinnakus, kunagises Dvigateli kvartalis, sõnumeid Nõukogude ajast. Autor/allikas: Ilmar Tomusk

1978. aasta NLKP Keskkomitee määrus ja mida on meil sellest õppida.

Nõukogude ajal ei teatud keelestrateegiast või õigemini küll sellest sõnast midagi. Eesti esimene, muukeelse elanikkonna keeleõppestrateegia valmis 1998. aastal, sellele järgnes 2004. aastal eesti keele strateegia. Dokument, mida praeguse uue eesti keele arengukava takerdumise foonil tahan meenutada, kannab pidulikku pealkirja "Ürituste plaan NLKP Keskkomitee määruse "Vene keele edasise omandamise ja õpetamise täiustamisest kõikides vabariikides" täitmise asjus". Dokumendi eesmärk oli selge ning üheselt mõistetav: vene keel pidi saama selgeks juba lasteaias, sellest pidi saama kõigi Nõukogude rahvaste teine emakeel. Rahvuskeelte koht oli ajaloo prügikastis.

1978. aastal õppisin seitsmendas klassis, tinistasin kitarri, võtsin soengu kujundamisel eeskuju Smokie solistilt Chris Normanilt ning tõmbasin oma elu viimase sigareti. Ma ei oska öelda, kuidas info selle salajase dokumendi kohta Eesti NSV avalikkuseni jõudis ning millisel määral kavandatud meetmed liiduvabariigiti kattusid või erinesid. Meie ajakirjanduses tagantjärele (1989. aasta Vikerkaare septembrinumbris) avaldatud dokument on kohandatud Eestile, sest üritused on kavandatud konkreetsetes kõrg- ja muudes koolides ja asutustes ning nende täitmise eest vastutavad Eesti NSV kõrged võimuorganid.

Kui praegu seda kurikuulsat dokumenti loen, tõden ehmatusega, et suurt osa hakati järjekindlalt ellu viima. Vastukaaluks hakkas toimuma sündmusi (koolinoorte rahutused, Hirvepark), mille vastu partei ja valitsus ei söandanud jõudu kasutada, ja nii sai aastail 1980–1988 haridusministrina töötanud ning eestikeelse kooli venestajana tuntud Elsa Gretškina saatuse irooniana hoopis eestikeelse kooli kaitsja oreooli.

Neljakümne aasta eest teismelisena ei osanud ma sellele tähelepanu pöörata, et ühtäkki tekkisid klassiruumidesse televiisorid ja raadiod, keeleklassidesse paigaldati tehnika viimane sõna – magnetofonid ja kõrvaklapid, mida tol ajal nimetati lingvafooniliseks aparatuuriks. Kooli külastasid ordenitest kõlisevad sõjaveteranid, korraldati ekskursioone vennasvabariikidesse, kohtumisi ja ühiseid tantsuõhtuid Moskva, Leningradi, Kesk-Aasia, Taga-Kaukaasia ning Leedu ja Läti noortega.

Koolis sai vene keelest üks tähtsamaid õppeaineid, vene keele õpetajad näisid olevat omaette privilegeeritud seltskond, kelle staatus koolis oli muude ainete õpetajaist tase kõrgemal, mis kajastus ka nende palgas. Minul vene keelega tänu ema heale vene keele oskusele probleeme ei olnud: seltsimees Stalin oli ema pere küüditanud Siberisse, kus seitsmeaastase tüdruku käest ei küsinud keegi, kas ta vene keelt oskab, vaid ta pidi kohe vene keeles õppima hakkama. Ta on meenutanud, et paar nädalat oli ta koolis vait, kuid siis hakkas rääkima ja järsku oligi vene keel suus.

ENSV uus konstitutsioon

1978. aastal võeti vastu ka uus Eesti NSV konstitutsioon. Kirjapandu järgi on tegemist tõeliselt demokraatliku riigiga, kus populaarse laulu "Suur ja lai on maa, mis on mu kodu" sõnul "nii vabalt hingata võib rind". 2. paragrahvi kohaselt kuulus kogu võim Eesti NSVs rahvale ning 6. paragrahvi kohaselt oldi relvastatud marksismi-leninismi õpetusega. Selles tähtsas dokumendis on ka mitu keelekasutust reguleerivat sätet.

Keelatud oli keeleline diskrimineerimine, sest § 32 kohaselt olid Eesti NSV kodanikud seaduse ees võrdsed, olenemata päritolust, sotsiaalsest ja varalisest seisundist, rassilisest ja rahvuslikust kuuluvusest, soost, haridusest, keelest, suhtumisest religiooni, tegevusalast ja -laadist, elukohast ja muudest asjaoludest.

§ 34 sätestas, et eri rassidest ja rahvustest Eesti NSV kodanikel on võrdsed õigused. Nende õiguste teostamise tagavad kõigi NSV Liidu rahvuste ja rahvusrühmade igakülgse arendamise ja üksteisele lähendamise poliitika, kodanike kasvatamine nõukogude patriotismi ja sotsialistliku internatsionalismi vaimus ning võimalus kasutada emakeelt ja teiste NSV Liidu rahvaste keeli.

§ 43 kohaselt oli Eesti NSV kodanikel õigus haridusele, mis sisaldas ka võimalust õppida emakeeles. Tähelepanu väärib, et emakeeles õppimine ei olnud õigus, vaid võimalus.

Eesti NSV seadused ning Eesti NSV Ülemnõukogu otsused ja muud aktid tuli § 103 kohaselt avaldada eesti ja vene keeles, § 158 kohaselt toimus kohtumenetlus eesti keeles või antud paikkonna elanike enamiku keeles. Seega oli tegemist kakskeelse riigiga, millest eespool nimetatud strateegilise dokumendi abil plaaniti teha ükskeelne.

Eesti NSV konstitutsiooni tegelik olemus saab selgeks, kui loeme § 69, mis ütleb selge sõnaga, et Eesti NSV-le jääb õigus Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidust vabalt välja astuda. Kui me seda õigust kasutama hakkasime, saadeti Eestisse pikema jututa Nõukogude tankid. Teadsin hästi, mida tankidega teha annab, sest olin aastail 1982–1984 teeninud Nõukogude merejalaväes ujuvtanki komandörina. Iseenesestmõistetavalt tuli sõjaväeteenistus läbida vene keeles. Kes vene keelt ei osanud, oli kirjaoskamatu fašist. Kuna mina oskasin vene keelt päris hästi, otsiti tükk aega sobivat sõna, kuidas mind nimetada. Lõpuks leiti, et "fašist" on võimalikest variantidest siiski parim. Kes vene keelt ei osanud, hakkas seda õppima sõjaväeteenistuse jaoks kohandatud keelekümblusmeetodil, kus oli väga vähe keeleõpet ning palju füüsilist vägivalda. Olen seda meetodit põgusalt kirjeldanud oma raamatus "Kuue kuuga tankistiks".

Strateegilise plaani juurde

"Ürituste plaan" koosnes 29 meetmest ning igaühe puhul oli märgitud täitmise tähtpäev ning vastutav täitja. Siinses tutvustuses olen säilitanud originaali stiili ja sõnakasutuse.

ENSV Haridusministeeriumil tuli 1979. aasta IV kvartaliks välja töötada ja läbi viia abinõud järkjärguliseks üleminekuks vene keele õpetamisele lasteaedades. Avada tuli eksperimentaalsed grupid ja levitada eesrindlikke tulemusi.

Tartu Riiklikus Ülikoolis tuli suurendada vastuvõttu vene keele ja kirjanduse erialale kuni 75 üliõpilaseni, saata igal aastal väljaspool konkurssi Moskvasse, Leningradi jt NSVLi linnadesse 35 inimest, et saada väljaõpet ja erialaseid kogemusi erialal "vene keel ja kirjandus".

Aktiviseerida ja parandada tuli vabariigis läbiviidava vene keele funktsioneerimise kakskeelsuse arenguprotsesside ja vene keele õpetamise efektiivsuse probleemide uurimist, vastutajateks ENSV Teaduste Akadeemia, ENSV Haridusministeerium ja ENSV Kõrghariduse Ministeerium. Erilist tähelepanu tuli pöörata vene keele kursuste sisule – see pidi olema soodne.

Raamatukogude fondide jaoks tuli välja töötada venekeelse kirjanduse ja ajakirjanduse nimekirjad; neid tuli kasutada igakülgselt õpilaste ja kogu elanikkonna tutvustamiseks vene klassika ja kaasaegse nõukogude paljurahvuselise kirjandusega. Korraldada tuli kohtumisi vennasvabariikide kunsti- ja kirjandustegelastega.

Alates 1979. aastast tuli välja töötada meetodeid ja teostada vene keele osatähtsuse edasist suurendamist vabariigi kultuurielus (kohalike vene keeles kirjutavate autorite igakülgne soodustamine, lavastada ja rikastada solistide repertuaari venekeelsete teostega). Süstemaatiliselt viia läbi Vene NFSV teatrite ja kunstiliste kollektiivide külalisetendusi Eesti NSVs, korraldada kohtumisi vene ja teiste nõukogude vabariikide silmapaistvate kultuuritegelastega; suurendada propagandat vabariigi loominguliste töötajate seas, selgitada NLKP poliitikat ja tegevust leninlike printsiipide rakendamisel rahvuslik-kultuurilises ülesehitustöös, Nõukogude Liidu rahvaste vastastikuses arusaamises ja kultuuri internatsionaliseerimisprotsesside sügavas mõistmises.

Kasutusele tuli võtta täiendavaid abinõusid, et kunstilise isetegevuse ja klubitöö kaudu äratada huvi vene keele õppimise vastu (ringijuhtide valik ja kasvatustöö, kunstilise isetegevuse repertuaaripoliitika, kunstikollektiivide vastastikused külaskäigud jne).

Alates 1979. aasta II kvartalist tuli läbi viia telekursus vene keele iseõppijale 30 tunni ulatuses, tunnid planeerida niisugusel ajal, et võimalikult suur auditoorium saaks neid jälgida. Samuti tuli hakata Tallinnas, Kohtla-Järvel ja Narvas, alates 1985. aastast kogu Eestis, üle kandma Kesktelevisiooni III õppeprogrammi.

1979. aasta I kvartalist alates tuli TV ja raadio informatsiooni- ja propagandasaadetes ning ajakirjanduses laiemalt tutvustada vene keele ja kirjanduse õpetamise eesrindlikke kogemusi, propageerida keeleõppe võimalusi raadio ja TV kaudu, et kasvatada elanikkonda igakülgselt kommunismi vaimus. Raadios tuli organiseerida spetsiaalselt kooliealistele mõeldud erisaated, ettepanekutega tuli minna otse Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomiteesse ning ENSV Ministrite Nõukogusse. Pideva tegevusena nähti ette revolutsioonilise liikumise tegelaste ja Isamaasõja veteranide, töökangelaste ja tööeesrindlaste ning tuntud teadlaste kasutamine raadio- ja TV-saadetes.

EKP Keskkomitee sai ülesande läbi arutada ja välja töötada meetodid, kuidas noorsoo keskel vene keele õppimist ja aktiivsemat kasutamist rahvastevahelises suhtlemises propageerida, et see süvendaks Nõukogude Liidu rahvaste internatsionaalset sõprust.

1979. aasta II kvartalis tuli koostada nimekirjad filmidest, mida noortele vene keele õppijatele näidata, ja kindlustada nende filmide regulaarne demonstreerimine.

1979. aasta III kvartalis tuli teha ettepanekuid konkreetsete abinõude rakendamiseks, et varustada koolid, ülikoolid, polütehnikumid, tehnikumid ja kutsekoolid TV-aparaatidega ja need radiofitseerida. Probleemide tekkimisel tuli pöörduda otse ENSV Ministrite Nõukogu poole.

Haridusasutuste õppetegevuse ümberkorraldamiseks anti pisut rohkem aega. 1983. aastast tuli hakata vene keelt õpetama väikestes rühmades, ette valmistada vene keele uus õppeplaan ja uued õppekomplektid. Ajavahemikus 1979–1984 tuli kindlustada igat tüüpi õppeasutuste varustamine lingvafoonilise aparatuuriga ja muude näitlike õppevahenditega. Ajavahemikus 1979–1985 tuli aga suurendada õpikute ja teatmike väljalaset abiks vene keele õppijatele. 1981–1983 tuli välja anda eesti-vene ja vene-eesti sõnaraamatud, eesti-vene ja vene-eesti vestlusõpikud, õpikud algajatele ja edasijõudnutele. Samuti tuli välja anda õpilaste jaoks seeria brošüüre vennalikest vabariikidest. Nagu ajakavast nähtub, tuli enamik meetmeid rakendada juba 1979. aasta jooksul – asjaga oli ikka väga kiire.

Tegemist oli täiemõõdulise keelelise invasiooniga, kus kõikide võrdsuse sildi all sooviti ühe väikerahva keel asendada suurrahva keelega. Võib arvata, et kui poleks tulnud fosforiidisõda ja laulvat revolutsiooni, ilmuks Sirp ja Vasar nüüd juba ainult vene keeles, koolidest oleks välja roogitud viimased eestikeelse õppe rudimendid ning eesti keelt võiks kuulda vaid üksikutes Kagu-Eesti külades ja sedagi vaid õhtusel ajal.

Dokument oli märkimisväärne ka selle poolest, et keelepoliitika kujundamise eest oli vastutama pandud kõige kõrgem võimuešelon ning selle järgi, kui laialt seda hakati ellu viima, võib järeldada, et rahapuudust meetmete elluviimiseks ei olnud. Kui aga tekkisid probleemid või küsimused, ütleb dokument: "Esile kerkivate küsimuste ja ettepanekutega pöörduda ENSV Ministrite Nõukogu poole." Seega ikka kõige kõrgemal tasemel.

Kas sellest kõigest on midagi õppida?

Lühike vastus on: jah, on küll. Peame olema väga tähelepanelikud, sest nii nagu eelmise sajandi seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel hakati eesti keelt asendama vene keelega ning vene keelt nimetati lausa teiseks emakeeleks, on sarnase suurkeele positsiooni sisse võtmas inglise keel.

Mul ei ole inglise keele vastu mitte midagi: tegemist on tänapäeva maailma olulisima rahvusvahelise suhtlemise keelega, milleta ei saa läbi ei hariduses, teaduses, kultuuris ega meelelahutuses. Inglise keelt tuleb õppida ja osata, kuid meil ei tohiks olla ühtegi eluvaldkonda, kus inglise keel asub eesti keele asemele nii, et eesti keele osatähtsus selles valdkonnas langeb või kaob sootuks. Kahjuks on sellised ilmingud täiesti olemas, toodagu näiteks kas või teadus ja kõrgharidus või meelelahutusvaldkond, kus inglise keele kasutamine on justkui iseenesestmõistetav.

Me võime tagantjärele naerda selle üle, kuidas suunati kunstikollektiivide repertuaaripoliitikat, et rahvakunstnikud laulaksid vene keeles. Praegu, 40 aastat hiljem, laulavad meie rahvakunstnikud valdavalt inglise keeles ilma ühegi partei suunisteta, täiesti vabast tahtest. Kahjuks võib sama tendentsi täheldada teisteski eluvaldkondades, olgu need siis ärinimed ja reklaamid või kõik see, mis toimub ühisvõrgustikes. Ilmekas näide inglise keele pealetungi kohta on keeleinspektsioonile laekunud kaebus, et üks Eesti rõivatootja korraldas Eesti klientide seas ingliskeelse küsitluse. Meie poole pöördunud inimene jättis küsitlusele vastamata, tundes huvi, miks pöörduti tema poole inglise keeles. Ettevõtte vastuses on read: "et luua paremat kliendikogemust ning et kaupluse külastamisest jääks alati positiivne mälestus".

Isegi kui see ei ole võrreldav Tartu ülikooli läinudaastase otsusega, et Eesti mõtteloo professuuri taotlejad pidid oma venia legendi loengu pidama vaid inglise keeles, tähendab nii üks kui ka teine meie emakeelele väga ohtlikku suundumust.

Eesti keelepoliitika peab tagama selle, et ühtki eluvaldkonda ei ähvardaks võõrkeelestumine ning et rahvastevaheliseks suhtluskeeleks Eestis ei ole inglise, vaid ikka eesti keel. Keelepoliitika ei ole ühe ministeeriumi, vaid kogu riigi asi. Selle eesmärgid peavad olema selged ning eesmärkide täitmiseks tuleb ette näha piisav ressurss, olgu need siis inimesed, kes oskavad, saavad ja tahavad eesti keelt hoida, kaitsta ja arendada, või raha, mis tuleks suunata ennekõike sinna, kus selle lisaväärtus on kõige suurem – haridussüsteemi ja noortele.

Ilmar Tomusk on Keeleinspektsiooni peadirektor.

Artikkel ilmus algselt 22. juuni Sirbis.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: